Hiina keelest Lauri Kitsnik
HOMMIKUJUTT
üks sõna on kustutanud ühe teise sõna
üks raamat andnud käsu
põletada üks teine raamat
keele vägivalla loodud hommik
on muutnud hommiku
ja inimeste köhimise
vaglad ründavad tuuma
tuum tuleb nüridest mägiorgudest
nüri rahvamassi keskelt
valitsus on leidnud endale eestkostjad
kassidel ja hiirtel
sarnased näoilmed
teel keset taevast
uurib relva kandev metsavaht
üle asfaldijärve
kõminal mööda veerevat päikest
ta kuuleb hävingu häält
tohutu tule takistamatut häält
VANA LUMI
suur lumi äratas ellu ammuse keele
riikide territooriumid muudavad kuju
sellel mandril
võõramaalase väike tuba
saab suure lume hooleks
minu ukse ees
kolmemeetrine raudlatt
tehased lähevad kinni, valitsused kukuvad
aegunud ajalehed koonduvad
lahustunud ookeaniks
vana lumi tuleb alati, uus lumi ei tulegi
looja kätetöö kadunud
aknad taanduvad
– viis harakat lendab mööda
ootamatu päevavalgus on kordki sündmus
rohelised konnad jäävad talveunne
pikale venib see postiljonide streik
pole mingeid uudiseid
KAHEPOOLNE PEEGEL
peeglis oleme näinud
kaugeid asju:
sambametsi, põlenud kirjutuslaudade
allesjäänud jalgu
taevas kuivamata tindiplekke
kisa tuleb teiselt poolt peeglit
tõusev tee tulevikku
on tohutu libe trepp
targa seisukohalt
kogetud meeletu rõõm
me sünnime peegli seest
ja igavesti jääme siia
uudistama noid kaugeid asju
SÜNDMUSTEROHKE SÜGIS
sügavale hämarusse uppunud küünal
otsib teadmiste savikihist märke
sõnaparved paarituvad ja
pärast magavad ühes tsivilisatsiooniga hommikuni
inertsiratas, liha suretavad lumemehed
lõppmäng maa malelaual
on pooleli juba aastaid
üks reeglitest mööda hiiliv poiss
tuleb toob üle piirijõe kirja
see on luuletus, või surma kutse
KORIDOR
nood õllepudelikorgid
kuhu nad kantakse vilkail tänavail
tol aastal tegin poppi, kinodes
ekraanide lõpututes koridorides
mind järsku suurendati
too hetk oli ratastool
jäänud päevad lükkasid mu pikale teele –
terve maailma vabaduse agendid
kandsid mu suurtesse arvutitesse:
sõnaraamatuisse hiiliv võõras keel
dissident
või üks viis maailmast kaugeneda
koridori lõpp, mõned sõnad suitsevad
klaasist paljaks tehtud aken
näoga bürokraatia talve
MEELEHEIDE
ma lähen liftiga maa-aluselt parkimisplatsilt
üles merepinna kõrgusele
sügavad mõtted kerkivad edasi, läbi sinise värvi
nii nagu arste ei saa peatada
neidki, otsustamast minu elu üle:
rada kordamineku poole
poisi karjel ja aastaajal pole miskit ühist
ta saab suureks, ta teab
kuidas unes haavata teisi
PEALE HOMSE
päev otsib kõikjalt õnnetusi
minu süda vaikne kui vesi
too sügavale homsesse voolav
lahkub minust, valguse kätte
ma ronin tiheda udu otsa ja vaatan
kuuvalgusel on tõsised kahtlused
kuid tee on kindlasti olemas
nagu hobuserauad surematud luuletused
IGAVIKU KOHTA
tähtedelt laenuks saadud sära all
läbivad pikamaajooksjad surma linnu
vestluses lambaga
jagame koos veini
ja lauaalust roima
udu meelitatud öölaulu
ahjutuli nagu tohutu kuulujutt
tervitab tuult
kui surm on armastuse põhjus
armastame truudusetut tunnet
armasta lööduid
neid aega uurivaid silmi
HOMMIK
nood kalasoolikad nagu tuled
süttivad taas kord
ärkan, suus on soola
väga esimese rõõmusõõmu moodi
lähen välja jalutama
majad õpivad hoolega kuulama
mõned puud pööravad ümber
kellestki sai kangelane
peab kasutama käeviipeid tervitamaks
linde ja linnupüüdjaid
VÕTMESÕNA
mu vari see väga ohtlik
päikese palgatud näitleja
toob kõige viimase teadmise
mis on tühi
see on koiliblika töö
tume omadus
vägivalla kõige väiksem laps
sammud keset taevast
võtmesõna, mu vari
taob vastu unenägude rauda
seda rütmi astudes
jookseb sisse üksik hunt
eikellegi kaotuse hämaras
haigur kirjutab vee peale
üks elu üks päev üks lause
saab otsa
KÕIK
kõik on saatus
kõik on udupilv
kõik on ilma lõputa algus
kõik on põgus otsimine
kõik rõõm on ilma naeruta
kõik kurbus on ilma pisarateta
kõik keel on kordus
kõik tutvused on esmakohtumine
kõik armastus on südames
kõik möödunu on unedes
kõik lootus kannab kommentaare
kõik usk kannab karjeid
kõik plahvatused kätkevad hetke vaikust
kõik surm kätkeb katkematut kaja
AVALDUS
võibolla on tulnud viimane tund
mina pole jätnud testamenti
ainult sulepea, oma emale
ma pole mingi kangelane
ajal mil kangelasi pole
tahan ma olla vaid inimene
vaikne silmapiir
jaganud elavate ja surnute read
mina saan valida vaid taeva
kindlasti ei põlvita maas
et timukas näeks välja pikem
parem seista vastu vabaduse tuulele
tähtede kuuliaukudest
hakkab voolama veripunane koidik
VASTUS
Põlgus on põlgaja läbipääsuluba,
väärikus on väärika hauakiri,
vaata, tolles kullatud taevas
hõljuvad surnute väändunud varjud.
Jääaeg on möödas,
miks siis on kõikjal jääd?
Hea Lootuse neem on leitud,
miks siis Surnumerel kerkivad tuhat purje?
Ma tulen siia maailma,
vaid tühi leht, nöör ja vari,
et enne kohtuotsust
kuulutada nende süüdimõistetute häälel.
Las ma ütlen sulle, maailm:
ma – ei – usu!
Kui ka su jalge ees on tuhat väljakutsujat,
siis arvesta mind kui tuhande esimest.
Ma ei usu et taevas on sinine,
ma ei usu kõue kaja,
ma ei usu et uned on valed,
ma ei usu et surm ei maksa kätte.
Kui mere saatuseks on lõhkuda tammid,
suubugu kõik kibedad veed mu südamesse,
kui maa saatuseks on kerkida,
valigu inimkond uuesti olemise tipp.
Uued pöörded paremuse poole ja välkuvad tähed,
ehtimas varjamata taevast.
See on viietuhandeaastane piltkiri,
need on tuleviku inimeste valvsad silmad.
sisu