Jaan Kaplinski, "Täiskuutaeva all", Loomingu Raamatukogu 10-11/1985, lk 29;
Rein Raud, Vikerkaar 1/1989, lk 34;
Märt Läänemets, Akadeemia 2/1996, lk 317-318.
Kõik tõlkijad on saatesõnades avanud ka oma tõlkepõhimõtted. Esmavahendajana on nii Li Bo eluloost kui ka Tangi ajastu ühiskondlikust ja kultuurilisest taustast põhjalikumalt kirjutanud Jaan Kaplinski, hiina luuletehnikatel on pikemalt peatunud Märt Läänemets.
Tangi ajastus nähakse hiina luule kuldaega, seda eriti tänu rikkalikule reeglivaramule. Luuletusi-laule võis tollal luua laias laastus kahe stiili vaimus: uuema (jinshi) ja vanema (gushi), kusjuures "moodsal luulel" oli reegleid rohkem ja need olid rangemini paigas kui "vanaaegsel". Li Bo aga kaldus pigem viimase laadi poole. Seega polnudki vormi vabaduse poole püüelnud Li Bo oma ajas paradoksaalsel kombel sugugi "kaasaegne luuletaja"; pigem nähti tas ürgse, halvemal juhul tagurliku kehastust. Eks lihtsus ja üldinimlikkus olegi soodustanud ta loomingu sujuvat kandumist kaugematesse kultuuridesse. Siiski tuleb ka oma kaasaegsetest tunduvalt nõrgemini reglementeeritud Li Bo luule tõlkimisel rinda pista arvestavate kadudega, eriti vormi osas.
Nagu on sedastanud kõik tõlkijad, tekkib hiina luule eestindamisel vormivaliku küsimus teravamal kujul kui mõnest muust keelest tõlkides, ja küllap samal põhjusel on nad oma põhimõtteid ka avanud. Tangi-aegse luule, ja üldisemalt kogu hiina luule eestindamisel ei saa (seni) täheldada mingi kindla tõlkelaadi valdavust; eri vahendajad on kasutanud erinevaid meetodeid.
Jaan Kaplinski on Li Bo'ga seoses sõnastanud: Olen pärast mitmeid katsetusi ja kõhklusi valinud kompromissi kahe koolkonna – meetrilise ja vabavärsilise tõlkimise vahel. Põhisiht on olnud tõlkida nii täpselt kui võimalik, midagi ära võtmata ja juurde panemata. [...] Hiina värsirea olen, võimalikult originaali tsesuuri arvestades, jaotanud kaheks värsireaks – loodetavasti on luuletuses niiviisi rohkem vaba ruumi ja vaikust, mida anglosaksi vabavärsiliste tõlgete pikkades-tihedates ridades kipub puudu jääma. Silpe ma loendanud ei ole, püüdes küll lakoonilisuse poole ja katsudes 5-silbilise värsi mahutada kahte ritta nii, et esimeses oleks kaks, teise kolm täistähendusega sõna, semantilist üksust, mis siis ligilähedaselt vastavad Hiina kirjamärgile. Sedasi olen semantikat pidanud foneetikast olulisemaks. Kui anglosaksi tõlketavadega võrreldagi, siis Kaplinski meetod Li Bo vahendamisel seostub Arthur Waley omaga: lahendamaks klassikalise hiina ja kaasaegse inglise keele lahknevate "erikaalude" küsimus, seadis ta tõlkimisel täpsed piirid ainult rõhulistele silpidele, kusjuures rõhutute silpide määr jäi sõltuma konkreetsest vajadusest. Samas on Kaplinski tõlkevalimiku eessõnas nii lugeja lõbustamiseks kui tõlkimisvõimaluste piiride kompamiseks esitanud luuletusest ka samasilbilise tõlke. (Ja hiljem tõlgitud Su Dong-po või Shijing'i laulude puhul ei ole ta samale põhimõttele püsima jäänud.)
Rein Raud on seevastu kaitsnud meetrilist meetodit, seda küll eriti jinshi'd (st Tangi ajastu "moodsat luulet") silmas pidades: [Hiinas] on täpse silbiarvuga lühikeses reas teksti sisu ja lauseehitus enam kui mujal seotud värsiõpetuse piirangutega ning tihedas rütmis omandab iga kirjamärk intensiivsema tähenduse kui sidumata tekstis. Kujundite kaaluvahed on tabatavad juba ka 5- ja 7-silbilisi värsse omavahel võrreldes. Teiseks on iga hiina luuletus nagu pisike maastik ja värsiõpetus määrab kindlaks tema kõrgemad ja madalamad punktid, mis omavahel seostudes moodustavad kindlakujulise struktuuri. Näiteks kui neljast 5-silbilisest reast koosnevas luuletuses on 1. rea 3. kirjamärk "neiu" ja 3. rea 3. märk "vana naine", on tegemist selgelt väljendatud vastandusega, kui aga rida oleks 7-silbiline, siis vastandust ei oleks. Hiina keele eripära tõttu ei väljenduks kumbki aspekt minu arvates piisavalt ei tõlkimisel mingisse tõlkekeeles käibivasse seotud värsistruktuuri ega ka esmast sisutasandit järgivasse vabavärssi. Seetõttu olen proovinud luua sellist mõõdustikku, kus silpide arv igas värsireas või -segmendis sõltuks kindlalt algteksti silbiarvust: n silbile reas vastaks 2n+2, segmendis 2n+1 silpi. Anglosaksi praktikas on eelkirjeldatud meetod analoogiline Arthur Cooperi omale, kes nii tsesuuri eel kui järel topeldas inglise keeles hiina silbiarvu.
Märt Läänemets on luuletuse tõlkinud kõige kodusemaks, eesti kaanonitele vastavamaks. Keskendunud on ta eelkõige gushi (st Tangi ajastu "vanaaegse luule") laululisusele: [v]ärsirea pikkus (domineeris siiski 5- või 7-silbiline värss) ega ridade arv luuletuses polnud kindlaks määratud, riim ega toonivaheldus polnud kohustuslik, suurem vabadus valitses ka kompositsioonis. Gushi kasutas tihti muistsete rahvalaulude teemasid ja motiive. Rahvalaulu motiividel loodud luule liigitati omaette zanri, mille nimetuseks on yuefu –"muusika-ameti luule", sest nende eeskujuks võetud laulud olid kokku kogutud ja süstematiseeritud Hani ajastu keiserliku muusika-ameti poolt. [...] [S]hi oli algselt laul ning iga laulu tekst sisaldas oma kindlat meloodiat ja rütmi. [...] Tangi ajastu shi luule oli küll muistsest rahvalaulust üsna tugevasti kaugenenud, kuid generatiivne side nende vahel oli endiselt olemas. Ja seda tuleb minu arvates ka tõlkimisel silmas pidada, s.t püüda tõlkida peale luuletuse teksti ka rütmi, luuletuse terviklikku pilti, arvestades muidugi juba oma keelt, kultuuritausta, luulereegleid jne. Kui anglosaksi vabavärss ehk sobibki hiina shi-luule tõlkimiseks inglise keelde, ei anna see kindlasti alust väita, et Tangi luule ise oligi vabavärsiline. [...] Seepärast olen need tõlkinud [...] meetriliselt, ühesugust värsimõõtu ja rütmi järgides ning kasutades paarisriimi. Värsirea olen jaganud kaheks, markeerides nõnda ka originaali värsis esinevat kohustuslikku tsesuuri (viiesilbilises värsis teise [...] silbi järel). [...] Ei salga, et tõlke vormi otsingul sain mõningast inspiratsiooni Betti Alveri luuletustest Li Bo ainetel. Käepärast on tal olnud ka Hiinas ilmunud Bruce M. Wilsoni ja Zhang Ting-chen'i koostöös valminud ingliskeelsed tõlked.
Kõigi kolme tõlkija ühisjooneks on seega vabavärsiga mitte arvestamine, aga näiteks ka kompenseeriva võttena tsesuuri märkimine ridade poolitamisega (et tollane hiina esitaja oli vastava vormitraditsiooni suhtes niigi teadlik, ei pruugi hiina algupärandis readki graafiliselt lahus olla).
Luule (ja seega ka luuletõlke) õnnestumise kriteeriume oleks vastavus nö "sisu" ja "vormi" vahel (või täpsemini: vorm ongi sisu); ja kui tõlkes sellise vastavuse säilitamine ei peaks mingil põhjusel võimalikuks osutuma, siis luuletuse tervik lõhestatakse kaheks pooleks, eelistades kas sisu või vormi. Li Bo luuletuse "Jing ye si" puhul on sisuplaan sedavõrd elementaarne, et huvitaval kombel tõuseb tõlkimisel enamasti otsustavaks vormi küsimus. Sisu on erinevate tõlkijate töödes ühiskordaja. (Taustal tuleb siiski ka mainida, et muidugi annaks teha teistest ka sisuliselt lahknevaid tõlkeid, vt nt ingliskeelset: luuletuste all nr 233 aadressil http://etext.lib.virginia.edu/chinese/frame.htm). See paistab aga pigem erandina, tingituna kasvõi sellise "sisuldasa liiga lihtsa" luuletuse puhul kergesti tekkivast kiusatusest midagi "parandada".)
Enda tõlkemeetoditel sedakorda pikemalt peatumata (millised ei erine eriti eelmainitutest) märgitagu siiski veel seda, et ka praeguste väravatõlgete hulgas leidub nii sisu otseselt järgivaid kui ka mängulustist käänama-väänama kippuvaid.
Lauri Kitsnik, Kalju Kruusa
Eestikeelseid hiina luule tõlkeid koos saatesõnaga
http://jaan.kaplinski.com/translations/hiinatolked.html
Hea hiina lehekülg (Li Bo luuletus on Tangi ajastu luuletuste rubriigis nr 233)
http://www.zhongwen.com/
Ilus sait hispaania keeles, kust leiab muuhulgas pildi Li Bo'st
http://www.schillerinstitute.org/newspanish/InstitutoSchiller/Literatura/PincelTinta.html
Kapaga linke Li Bo lehekülgedele
http://www.geometry.net/detail/authors/li_po.html
sisu