Li Bo

Hiina keelt tundmata Hasso Krull

teadsin, et und ei tule
purjuspäi heitsin magama

purjuspäi heitsin magama
ja ärkasin keset ööd

paotan silma ja näen
voodi ees pikk valge viirg

voodi ees hele hang
nagu lund oleks tuisanud tuppa

vaatan aknasse, seal
ta särabki, inimsööjalik kuu

pärani lõugade vahelt
oksendab valgust mu peale

võib-olla kodus seesama kuu
võib-olla pilved pilved






ju õitsvad kodus valged ristikheinad
tuul mängib lillelõhnaga

mina aga siin unetuna voodis
põrandal kuu valge kahmetus

kui tõstaksin pea
äigaks ta mulle kogu kapaga

põrand aga nõnda imeliselt valge
nagu kodu nagu valged ristikheinad






LUNA I TREVOGA


püssid pandi kõrvale
ja väeosa peale vajutas uni
oma raske käe

see ei tähenda et oleks vaikne, iga mees
räägib midagi unes oma kodukeeli
või sõimab kedagi, kuulen enda nime
ja seersandi nime, jobannõi rod

aga tillukesest õhuavast
hõljub sisse imepeen härmalõng
koob põrandale valusalt helendava mustri

samamoodi kodukülas
helendas kuu
sängi kõrval ranits kulunud raamatutega
rüiuvaibal kiirgav lumine rant

nüüd puurin pilguga telgi katust
see on tume, seal taga vist küll on taevakehad
pööran silmad põlvedele teki all
käte peal mägilaste veri






GEORG MÜLLERI ÜKSINDUS

(Kitsnik/Krull/Müller)


Wohdi eddes selgke, puhas ninck wegkew Kuwallo,
wißist on Maa pæl Lumme palias Allaste Nachk.
Vllestostan oma Palgke wægkewa Walgkuße pohle,
maha wayodtan Silmadt, koddo iure taaspeiti motlen.






HURM JA TURM

(Ants Orase ekstaasinägemus)


See hurm on hirmumaruline hurm –-
nood tunnid unetud, kus annab Kuu eest varju
mu avar, tähit-tikit sängikurm,
mu laugelt lehvitades ulmakarju.

Vaim virgub, tõusen Taeva hiigeldoomi
ning astun üle mägede ja vee,
mu voodi ette koovad hõbejoomi
kuukiired, justkui härmatanud tee.

Ma leban tähistaeva nõrgas vilgus,
all näitab kaugust pilveloori lünk,
on jumalik see ilu ja see ilgus,
näin lebavat kui vari, õrn ja sünk.

Siis eksin Diana julma kiirestikku
ja langen maha, meenub kodukant,
taas värisen siin keset hämarikku,
mul süda paha on ja tunne sant.






KUUVARJUTUS SEAPEA SUUS

(Ilmar Laabani vestlusest Li Bo'ga)


Meil pole kuud meil pole päikest
üksnes metsõunapuu vili
koor jäisesse higisse kastund
liha põlemas ilma tuleta
katuste hüüd kärbseseente vaikus
älniduste tolmund metsas
peole lüümivad lehed

Ei ole kuuvalgust
on üksnes härmatis horisondi ripsmeil
talv langeb valge nõena ulmade korstnaist
lumi täidab pikkamööda mansardtoa
kus kuu ripub lambina laes
nagu must võti

Kui oleks päeva
kuidas saaks uinuda
kui oleks ööd
kuidas saaks ärgata

Ah et peeglikildudest
saaks ometi kord tõde mis valgust ei vaja
ja et lume või kokaiini tuisk
mataks nood vagad roimarid
kes voolivad südameid sinisavist!


Li Bo

Kalju Kruusa

Lauri Kitsnik



sisu