Sapardi Djoko Damono

Indoneesia keelest Lauri Kitsnik

JALUTAN HOMMIKUL LÄÄNE POOLE


kui ma jalutan hommikul lääne poole päike
                  saadab mind selja taga
ma jalutan saates iseenda varju
                  mis sirutub mu ees
mina ja päike ei vaidle selle üle
                  kumb meist on loonud
                           varju
mina ja vari ei vaidle selle üle
                  kumb meist peab
                           jalutama eespool


PABERLAEVUKE


Kui olid veel laps, tegid sa paberist
         laeva ja lasid ta kaldalt vette; vool
         oli väga vaikne, ja sinu laev
         õõtsus mere poole.
"Teel peatub ta suurtes sadamates," ütles
         üks vana mees. Sa olid väga õnnelik, läksid
         koju igasugu kirevad pildid peas.
         Sestsaadik oled oodanud uudiseid
         sellest laevast, mis iial ei pääse
         sinu igatsusest.
Lõpuks kuuled sa sõnumit tollelt vanamehelt, Noalt,
         "Kasutasin su laeva ühe suure veeuputuse
ajal ja nüüd on ta ankrus
         ühel mäetipul."


LUULETAJA


ma lähen tasapisi lahti, nagu üks
         uks, sinule
vähehaaval lähen lahti, justkui uksepooled,
kuni lõpuks pole enam midagi mis
oleks saladus;
see on nii lihtne: täiesti lahti.
ja sina leiad sealt alati
         oma enda,
puhta ja alasti, ilma suitsu ja katteta mis
         oleks saladus.

ära kohku: see oled ju tõesti sina ise
         kelle sa leidsid
lahtisel uksel – see on nii lihtne
ära muretse, see pole keegi muu kui sina
         ise,
kõige lihtsam tähelepanek, aga
         võibolla riivab südant.
ma olen alati lahti, nagu üks uks,
         sinu jaoks avali
ja sa võid isegi sisse tulla, et ära tunda ennast
         seal sees.


SEEME


"Minu armastus su vastu, Kallim," ütles Rama, "on meri
         mis aastaid on lahus hoidnud meid, on
         taevas mis alati on kaitsnud meid, on
         ahvipere Kiskenda koopas. Aga..."
         Sita, kes rase, oli algusest peale vaikinud.
         "...sa oled elanud tolle alatu valitseja puuris
         pikki aastaid, sa oled maganud
         tema raudvoodis, sa ei ole tema jaoks enam saladus."
Sita, kes rase, püsis tasa: lummatuna. "Aga, see
         Deemon on su enda isa, seeme mis
         sinu sigitas, on ka see mille
         ta sulle andis, on..."
         Sita, kes rase, püsis tasa, püüdis
         aru saada jumalate tahtest.


LUULETUS HULLUST MEHEST


I


ma ei ole hull, härra,
kuid väikesed lapsed narrivad mind
inimesed naeravad

kui ma ütlen neile: olen teie sõber
siis mõned lapsed jooksevad hirmus
teised loobivad kividega


II


ma nutan trembesipuu all
üleval oksal kuulen üht lindu laulmas
lapsed ütlevad: see hull mees on täitsa naljakas
päevast päeva tihub ja tihub nutta

inimesed kes tänaval mööduvad
ütlevad tasa: see mees on nüüd hulluks läinud
sest maailma tähendus oli talle liiga raske


III


nüüd lähen mööda suurt teed
samal ajal lauldes: ma ei ole hull
mööda ustest ja mööda akendest
näib et inimesed vangutavad pead:
kahju sest mehest kes enne oli nii rahulik
ratas teeb ringi peale ja ta muutub selliseks


IV


löön prügiurne ja laternaposte
laulan näljast laule, mida märgatakse
kui ma täna jälle ei söö
olen paastunud juba kolm päeva

kuid turg on juba läbi, oh heldus
pole enam kedagi kes annaks riisi
kuhu ma peaks minema, kuhu veel


V


see mees on juba kaua hull, ütlevad nad
kuid täna näib ta nii kahvatu
huvitav mis temaga küll juhtus

ma peaks neile ütlema: ma pole hull!
ma olen näljane, härra


VI


kuulsin üht ema ütlemas:
ärge segage seda hullu meest, lapsed
hakkab teid veel taga ajama

kõik linnainimesed hooplevad oma lugudega, oh häda
süüdistavad üht inimest hulluses
ent mina vaid nutan ilma põhjuseta
naeran ja naeran teed mööda käies
ja akende alt läbi, nad vangutavad päid:
nii kõhn sestsaadik kui läks hulluks


sisu