Nuala Ní Dhomhnaill

Iiri keelest Indrek Õis

KAUDNE KÕNE


Küll me teame, räägiti,
kus sa suve veetsid, räägiti,
õllekõrtsi taga, räägiti,
mis sa seal tegid, räägiti,
eks ikka rannas käinud, räägiti,
aga ujumas mitte, räägiti.
No miks sa siis ujumas ei käinud?
Sest olnud liigkülm, räägiti,
liigkülm sinu kontidele, räägiti,
mis on pehmeks läinud, räägiti,
tuimaks linnaelust ja kekutamisest,
sul on nüüd raske, räägiti.






KODUST LAHKUNUD


Ühel päeval jalutas mu luuletusse
teadjanaine.
Ust ei sulgenud.
Ega küsinud luba.
Head kombed ei lasknud
teist tänavale tõsta,
seega otsustasin ebasõbralik
olla ja ütlesin:

"Jää, aga kui sul kiire on,
küll ma saan aru.
Istu tulele lähemale,
söö ja joo mu toiduvaru,
ent kui mina oleks sinu pool,
nagu sina praegu minu pool,
läheksin koju,
muidu oled teretulnud."

Nii ta siis tegigi. Tõusis ja asus
toimetama. Korrastas voodid,
pesi nõud. Pani mustad
riided pesumasinasse.
Kui mees teeajaks
koju jõudis,
ei pannud ta muutust tähelegi.

Mina aga istun haldjalossi
igaveses pimeduses.
Olen külmast kange,
seljas ainult udust rüü.
Kui ta mind tagasi tahab,
siis on lahendus olemas –
võtku kena adrahõlm,
määrigu seda võiga
ja pistku tulle.

Siis mingu voodi juurde,
kus lebab too võrgupunuja,
ader ikka ligi.
"Lükka see talle näkku,
kõrveta ja kuumuta
ja kui ta siis plehku paneb,
tulen ehk koju,
kui ta plehku paneb,
tulen ehk koju."






PUU


Tuli teadjanaine
mootorsaega
ja saagis maha mu puu.
Jäin jõllitama, lahti suu,
kuni ta oksi laasis
hunnikusse.

Õhtul tuli mees koju.
Nägi puud
ja hari läks punaseks.
Mis pole ka ime. Lausus:
"Miks sa teda ei peatanud?
või kelleks ta end peab?
Mis ta õige arvaks,
kui mina võtaks sae
ja läheks tema koju
ning võtaks aias maha
mõne temale kuuluva puu?"

Järgmisel päeval oli mutt tagasi.
Mina sõin veel hommikust.
Küsis, mida mees oli öelnud.
Rääkisin talle, kuidas lugu on,
et küsis, kelleks ta end peab
ja mis ta arvaks,
kui mu mees võtaks sae,
läheks tema koju
ning võtaks aias maha
mõne temale kuuluva puu.

"Oo," ütles tema, "kui huvitav."
Rõhk oli kui'l
ja -tav oli osatav.
Ta kõneles väga vaikselt.
Minu päev oli seepeale
igatahes
mokas.
Kõhus oli korraga õõnes,
nagu oleks saanud jalahoobi
või löödud ribidesse.
Siis saabus nõrkushoog,
mis tegi mind nii jõetuks,
et kolm päeva ei suutnud
sõrmegi liigutada.

See-eest puu oli tagasi,
terve, jumal tänatud.






NEETUD OLEME, ÕEKESED


Neetud oleme, õekesed,
meie, kes käisime rannal
südaöisel suplemas,
kui tähed naersid kaasa,
helendades ümberringi,
ning ise kiljusime õndsusest
ja tõusuvee jahedusest,
ilma kleidi või hameta,
paljad kui süüta aastased lapsed,
neetud oleme, õekesed.

Neetud oleme, õekesed,
et õrritasime preestrit ja sugulasi,
sõime keelatud vilja,
saime tundma head ja kurja,
kuni kõik tundus ükskõik.
Veetsime öid paradiisiväljul,
süües õunu ja tikreid, kõrvus
laulmas vargapoiste ilutulepaugud,
kastes keelt ja möllates
madruste ja teeröövlitega,
neetud oleme, õekesed.

Ei sukast silma välja võtnud,
kamminud pead ega kasinud end,
ei ühtki seadust järginud,
seda ainult, mis jumala teada.
Laineharjale loopisime oma kingad,
tantsu lõime märjal liival,
kuulates pehmes kevadtuules
kostvat torupilliviit, ei me jäänud
koju meestele kanget teed keetma,
neetud oleme, õekesed.

Eks visata ussidele me silmad,
suud vähkidele,
maksad aga lähevad
söögiks naaberküla penidele.
Kiharad peast kitkutakse
ja liha luudelt kistakse
ja meie oksest leitakse
jälgi õunaseemneist-tikrikestist,
kui me kord neetud oleme, õekesed.






MEES


Riieta end lahti
ükshaaval,
püksid ja särk,
kus halle ruute.
Aseta prillid kaminasimsile
kammi ja taskurätiku juurde.

Siis tule minu poole
üle toa,
kus asub voodi,
et üle käia
mu pilk saaks loa
su naha tõmmust läikest,
su keha imedest ja ilust.

Ära kiirusta täna ööl
ega ole minuga läbematu,
ära küsi "kuidas?"
ega looda, et see lõpeb ruttu,
sest sinu alastuse
hurmas ma ei tea,
kas silmad sulgema
või lahti hoidma pean.

Oo mees, kel liikmed
nõnda pikad
ja õlad laiad,
küljed rammurikkad,
mu mürakaru,
pealaest jalatallani
ning meheauga,
mis täiustab vaid sind,

sind ülistada tuleks
rahvahulgale,
loorbereid kinkida
ja anum kullane,
su keha marmorisse voolida,
seismas minu ees,
vaid mantel üll
ja randmel kell.






MUST RONG


Iga öö saabub jaama
must rong,
sama eksimatult
kui nõiatõld.
Reisijad ootavad teda
juba platvormil
ja torkavad silma,
kuigi kellelegi pole kollast tähekest
otsaette õmmeldud.

Osa neist on noored, elavad,
alles õitsele löönud.
Teised on eakad,
kel selg küüru vajunud.
Osa aga ei teagi veel,
et on ära märgitud
ning naeravad muretult,
kaabu viltu ja sigarett hambus.

Aga üksteise järel
astuvad nad rongi,
mis ootab neid südametult
kui tuim elajas.
Ninasõõrmetest tuleb
tal pahvakutena auru.
Siis hakkab ta liikuma,
andmata vilet ega signaali.

Ning meie omakorda teeme näo,
et pole seal.
Suleme oma silmad
ja peseme käed puhtaks.
Joome kohvi
ja ajame omi asju,
teeseldes,
nagu poleks midagi näinud.

Laseme end peibutada
lõbustuste, võimu, raha,
ilmailu ja kerge eluga
ning unustame,
et asume veel samas vangilaagris,
kust tee viib välja vaid
läbi puust värava,

mille kõrval seisavad valmis
vormis sünged surmasulased.
Nood juhivad meid kohe
vasemale rongi peale.
Kõigil meil tuleb kord
samm sinna seada,
igale hingele tuleb
ta kord järele.






KATKINE NUKK


Oh sind vaest, kaevu pillatud nukku,
kelle pisike omanik põgenes ruttu
mäest alla peitu oma ema mantlihõlma!
Ära kohkus väikemees öö tulekul,
kui kärbseseenemütsid püüdsid anda tal suud,
sõrmkübarad ta poole vangutasid pead
ja vaikselt tammetüvest huikas kassikakk.
Ta süda kukkus saapasäärde äärepealt,
kui nirki nägi kandmas potsut küülikut,
kel kõhust tilbendasid soolikad,
ning õhku rapsas nahkne tiivapaar.

Pakku jooksis laps suure kisaga,
sest ajast oled tunnistajaks sa
ta kõrva haavand haldjanoolel,
ise mudasse mattund, plastsilmi kõõritad
päeval ja ööl, näed rebasepere
seismas uru kõrval sõnajalges veesoonel
ja kustutamas janu, ning mägraonu
kätepesutööd, kes vette pistab koonu,
ja lõpuks pühadel teeb inimrivi
ümber kaevu päripäeva seitse tiiru,
iga kord vette visates kivi.

Väiksed kivid kukuvad su juurde
nagu pähklid paremalt pählapuult
ja sina muutud rasvaseks ja targaks
selles kõntsas kui jumalik forell.
Siis laskub sinna Sullivani punarind,
kel saba ülal veest teeb mett
ja allpool verd, kuid sina oled ikka vait kui sukk.
Su pihta hoiab igavesti vangis muda
ja kõri lämmatab lobeelia. Su raevund nägu
vaatab mulle vastu igast lombist, järvest,
oo kadunud Ophelia.






SÕIDAN LÄÄNDE


Siin maanukil räägib iga koht
minuga keeles, mis tõlkimist ei vaja.
Pole metsaalust ega teekäänakut,
mis mulle silma ei teeks
ega tahaks kõrva sosistada.

Vana teerada, mida olen käinud
korda tuhat, tundub üha uus.
Tal ikka veel on miskit jutustada
teel lebavate kivimügaratega,
mis selgitusi toovad,
justkui oleks keel neil suus.

Täna särab Helendav järv,
nagu siis, kui veest pistab pea
Koeranael, mil üle seitsme aasta
tõusta käes on järg
ja raputada endalt liivakiht.
Samast korjatakse molluskeid,
mis toiduks hea.

Siit paremal on Ülekohtu mägi,
kus jutu järgi "seitsesada habemeta Seáni"
kord tappis inglismanni vägi,
kui Kuldsesse Lossi neid viis tee.

Udust
tervitab mind mõttetu lausekatk
"valged karikakrad ja hobusesitt"
ning juhatab ühe hooga
koju Dingle'isse.






VAENE VANA NAINE


Vana daam jälgib mind huvitult ja kõrgilt
tuhmunud hüatsindikarva silmadega,
meenutades helgeid noorusaegu –
kui kahju, et tol ennemuistsel aal
oli kõik nii särtsu täis!
Miks küll iga laululind kõlas siis
kui taevane ingel?
Miks tollal lapsukese antud
lillekimp näis parim orchidé en fleur,
mis iial saadud? Või jahedail päevil
ehk lõhnavad kannikesed.
Pudel shampust seisis alati
laual kõrges jäänõus,
Carrickmacross'i paelakesed
ümber randmete, kõrvades rippumas
teemandid, rinnal seitsmekordne
pärlitest kee
ning sõrmedes hinnalised sõrmused,
eriti see, mis oli ta lemmik
ja kus oli aadamaõunasuurune smaragd.

Praegu vaatab ta mind külma kaastundega,
mida tihti näeb kord kaunitena säranud silmis,
mõeldes minu juuresolekul,
kord omaette, kord kuuldavalt,
et õnnelikud olid need, kes nägid teda
esmakordselt nõtkelt promeneerimas
kui kuninganna päiksevarju all,
ning sadu uljaspäid ja kauneid noorukeid,
kes läksid sõtta Inglismaa eest
või põgenesid üle mere lõunamaadele,
et ainult pääseda ülekohtunoolist,
mida ta neile alatasa oma tihedate
ripsmete alt saatis.

Vaiksel pominal nutab ta taga aega,
mil tervelt aasta ja päeva
ta valitses planeete:
lastele, kes siis sündisid,
kui ta köögis võttis vanni,
sai osaks lämbumisse surra
ning võllas ootas kõiki õnnetuid,
kes tulid ilmale,
kui silmuse ta tõmbas kaela.
Ja need, kes nägid ilmavalgust,
kui ta tulle hüppas,
põlesid ta enda vastu armust,
et paremal ja vasemal
neid sadadena loogu langes,
kuid mitte puhtast, patusest või kaasalembest,
oh ei, vaid mustast kiivusest
ja seda saatvast meeleheitest.

Nüüd on ta pahur ja sõitleb mind
vahet pidamata. Teda on surmani tüüdanud
ratastoolis istumine, kus pole teha muud
kui vahtida nelja seina enda ümber.
Ja veel üks asi –
teenijatüdrukud pole enam nagu vanasti.
Jätavad oma mustade sõrmedega jälgi
tooli seljatoekattele.
Selle tikkimistöö sai ta suursaadiku
naiselt ja tal oleks äärmiselt kurb
sellest loobuda või kui keegi
selle kogemata ära rikuks.

Ma näen, ta ei soovi head abieluõnne
tüdrukutele, kui nad sisse tulevad
serveerimislauaga, mis on ääreni täidetud
portselannõude, hõbedast teekannu
ja kurgivõileibadega. Mina olen nende poolel
ja ütlen talle, mis neist tahta,
nad ju veel noored,
ega noore keha otsa vana pead ei pane
ning mõistus tuleb aastatega,
küll muudavad meelt ja kes meist üldse teab,
kus on õigus, kus vale –
iga vanasõna, mis pähe tuleb,
et seda sõgedat vana naist vagusi hoida.






PÄRIMUS LEITRIÚCH'IST


Sest ajast, kui ma teise
omaks sain,
su jaoks on elu
kaotand mõtte,
sa peagi enam voodist
ei taha tõusta
ning aasta pärast
heidad hinge,
sind oma perekonna
hauda maetakse,
Killenny surnuaia
lõunanurka.

Sel hetkel
rabandus mind tabab
ja varsti võtan
ette sama tee,
mu puhkepaik saab
abikaasa hauakambrisse
kirikaia loodeserva.

Seal minu suust
siis võrsub roos
ja sinu küljest
kasvab murakas
ning lõpuks
ühte põimume
ümber kabeli
katusetippude.

Tegelikult on see kõik muidugi muinasjutt,
karm maailm ei halasta elavatele ega surnutele.







MÄRKUSED:
Dingle - luuletaja kodukoht, iiri keeles Daingean ehk "kindlus, kants".
Vana vaene naine - üks Iirimaa sümboleist, kes pidi uuesti nooreks muutuma, kui tema eest lahinguväljal piisavalt verd valatakse. Siin iroonilisena mõeldud


sisu