Itaalia keelest Kalju Kruusa
ÜKSKORD IDAS
Naeratuse pehmes kaares
tunneme, et seob meid iha pungade
pööris
Meid põimab päikene
Suleme silmad
et näha järvevees ujumas
lõputuid lubadusi
Leiame end et tähistada maa
selle kehaga
mis praegu meid liialt rõhub
Versa, 27. aprillil 1916
LOOJANG
Ihu värvi taevas
äratab oaase
armastuse nomaadile
Versa, 20. mail 1916
TÄNA ÕHTUL
Rannikutuule käsipuu
toetamaks täna õhtul
mu kurvameelsust
Versa, 22. mail 1916
ÜKSVAHE
Rändasin ja rändasin
leidsin taas
armastusekaevu
Tuhande ühe öö
silmas
ma puhkasin
Metsistunud aedadesse
ta tuvina
laskus
Keskpäeva
peadpööritavas
leitsakus
korjasin talle
apelsine ja jasmiine
Mariano, 25 juunil 1916
VAIKUS
Tean linna
mis iga päev täitub päikesest
ja kõik on siis lummatud
Ühel õhtul ma lahkusin sealt
Südames edasi kestis
ritsikate sirin
Valgeksvõõbatud
laeva laelt
nägin
oma linna kadumas
jättes
veel vähekese
tulede embust hämusesse
õhusse
Mariano, 27. juunil 1916
MATTUNUD SADAM
Sinna jõuab luuletaja
ja pärast päevavalgele pöördub oma lauludega
ja laiali need pillub
Sellest luulest
jääb mulle
too ammendamatu saladuse
tühjus.
Mariano, 29. juunil 1916
VENNAD
Kust rügemendist olete
vennad?
Värisev sõna
öös
Vastpuhkenud leht
Keevas õhus
kavatsemata mässab
inimene kes silmitsi oma
haprusega
Vennad
Mariano, 15. juulil 1916
NOSTALGIA
Kui
öö on haihtumas
just kevade eel
ja harva
keegi möödub
Pariisi kohal tiheneb
tume
nutu värv
Silla-
servas
pikalt vaatan
ühe kõhna
tüdruku
lõputut vaikimist
Me
haigused
sulavad üheks
Ja läinuna
me järele jääme
Locvizza, 28. septembril 1916
ÜKSINDUS
Mu karjed aga
vigastavad
välkudena
taeva
vaikset kella
Hirmuga
vajuvad alla
Santa Maria La Longa, 26. jaanuaril 1917
KAUGELE
Kaugele kaugele
nagu pimeda
on nad mu käekõrval toonud
Versa, 15. veebruaril 1917
TÜHISUS
Korraga
on kõrgel
varemete kohal
selge
imestus
mõõtmatuse üle
Ja inimene
kumaras
järsku ilmunud
päikese käes
vee kohal
eest leiab
varju
Mis lainetab ja
tasakesi
murdub
Vallone, 19. augustil 1917
VARIATSIOONE TÜHJUSELE
Too liiva tühisus, mis muudkui voolab
Tummalt liivakellas, et jääda paigale,
Ja põgusana ihu värvi taustal,
Kustuvat värvi, jälgi järel pilvest...
Seepeale liivakella keerav käsi,
Liiva pöördumine, et olla liikvel,
Ja hääletult pilve hõbetumine
Ao kiirelt kaduvates sinikates...
Käsi varjusse liivakella keeras,
Ja liiv, tühisus, tasakesi voolav,
Jääb veel ainukeseks kuuldavaks asjaks
Ega kuulatuna kao pimedasse.
sisu