EUGENIO MONTALE – itaalia luuletaja, sündinud 12.10.1896 Genovas, surnud 12.9.1981 Milanos, avaldanud luulekogud Ossi di seppia ("Tindikalaluud", 1925, täiendatud trükis 1928), La casa dei doganieri ("Rannavahi maja", 1932), Le occasioni ("Juhused", 1939), Finisterre (1943), La bufera e altro ("Torm ja teisi luuletusi", 1956), ja hiljem veel mõne.

Montale "Tindikalaluude" ilmumine 1925. aastal oli järgmine uus algus itaalia luules pärast Ungaretti "Mattunud sadamat", ja isegi otsustavam. Montalega eemaldub itaalia luule otsustavalt lürismist, orfismist, avangardist, kuid mitte mingisuguse korra kehtestamiseks, vaid sõnumiplaanist, subjektist loobumiseks. Luuletaja vaim on ise vormitu ja ebakindel ega suuda seepärast täpselt sõnades määratleda ees leiduvate asjade olemust. Avada suudetakse ainult olemata olevat, olematust, näidata oma kindlast kujust ilma jäämise traagilist olukorda, inimese tühisust, eluvalu, üksiolu tahtlikus eraldatuses, maakohas, enamasti mererannikul. "Tindikalaluud" tähendavad seega teatud luule valikut: mitte jõulise lahknemise vahend ajaloolises, ühiskondlikus, eetilises, poliitilises kontekstis, nagu soovisid avangardistid futuristidest alates; mitte loojas sisalduva tungi eskaltatsioon ja sublimatsioon, nagu tahtsid orfismi järgijad; mitte kaunistus, muster, pretsioosne kirjeldus, lürism; pigem olemasolevate märkide lugemine ja elu metafüüsiliste põhjuste poole liikumine. Montalele on iseloomulik allegooria eelistamine metafoorile, metafüüsika eelistamine elu- ja olukirjeldusele. Alati arvestamine varasema kirjandusega, filosoofiaga, teoloogiaga, neidki kõlama panna püüdes vormitus ja tühjas ajas, mil Jumala nimi on kahtluse all, mõõdupuu puudub. Eeskujudeks olid talle nt nii Stéphane Mallarmé, Arthur Rimbaud kui Paul Valéry prantsuse sümbolistidest, aga vahest veelgi enam Dante, inglise luuletajad nagu John Donne, William Shakespeare ja teised metafüüsilise kallakuga tegijad. Montale luule ei ole valjuhäälne. Luuletustest kumab stoilis-epikuurlik eluvaade, noor Montale ongi oma kirjades otseselt avaldanud poolehoidu ka nt Epiktetose, Epikurose, Marcus Aureliuse mõtetele. "Kunst kunsti pärast, hea küll, või kunst mõnu pärast; Epikurose suur kuju aga annab mulle nõu, et suurim mõnu on vooruses, kooskõlas, tasakaalus, väärikuses." (1920).

Montale keeles tuleb kohati sisse kõrvalekaldeid tavalisest, selgest ja arusaadavast üldkeelest, aegajalt pikib vahele nt murdevorme (antud valimikus nt secreto, "salajane"), teaduslikke termineid (nt cespo on botaaniline termin tähendusega "tähk", kobarõisik), kirjanduslikke sõnu (nt bruire, tõlgitud sai kui "kohama"), tsitaate (nt mutarvi in alcunché di ricco e strano pärineb Shakespeare'i "Tormist": a sea change into something rich and strange). Montale ei ole tavaliselt täiesti truu traditsioonilistele itaalia meetrumitele. Lõppriimi kasutab ta külluslikult, kuid sageli reeglipäratult: näitkes mõni realõpp võib jääda riimita, samas kui riime esineb ka reasiseselt; riimid ei pruugi olla puhtad. Montale luuletuste tundetoon on rahulik, justkui liiga lihtsat rütmistatust lõhuvad sünkoobid ja siirded. Teisalt on aga oluline roll häälikulise külje kooskõladel. Tõlkides oli põhimõtteks katsuda tabada tundetooni, arvestada ka Montale luule vormivõttestikuga, ja seda tervikuna (mis muidugi annab rohkem liikumisruumi tõlkijale), samas aga võimaluse piires üritada säilitada ka üksiku luuletuse eripära.

Luulekogus "Juhused", milline haarab terviklikult endasse ka varemilmunud "Rannavahi maja", leiab valmisolekut ootamatu ime juhtumiseks, müstilise märgi, ebatavalise ja kordumatu. Sellised sattumised on elu saatuslikud hetked, oleva, ta tähenduse ilmutajad oma ootamatute seostega. Imedeks ja juhusteks võivad aga osutuda kõikvõimalikud igapäevased asjad ja olukorrad. Nad on lugejale tuttavad. Montale esitab oma luules sageli pildilisi loetelusi väikestest juhuslikest asjadest ja lühikese aja jooksul. Need toimivad justkui tähenduslikud lülitid, mil teadvust võib tabada välgusähvatusena hetkeline valgustatus. Võrreldes "Tindikalaluudega" ilmub "Juhustesse" kindel, kuigi alati mitte käegakatsutav Teine: luuletused on suunatud Clizia-nimelisele naisele. Viimane annab alati asjadele tähenduse, asjad viitavad talle, eemaloleku korral on ta kohalolu isegi tuntavamalt tunda. Clizia on itaalia vaste ladina Clytiale. Ovidiuse "Metamorfoosides" oli Clytia lootusetult päikeselisesse Apollosse armunud nümf, kes hiljem muundus heliotroobiks, milline aina oma palet päikese poole pöörab.

Clizia esineb tegelasena ka järgmistes kogudes: nii "Finisterres" kui ka "Tormis ja teistes luuetustes". "Finisterre" ilmus algselt sõja ajal Sveitsis väikese trükiarvuga vähestele saadavana, hiljem täielikult "Tormi ja teiste luuletuste" kogus. Finisterre on Euroopa mandri kõige läänepoolsem ots Hispaanias, tähendades "maa lõppu". Monatalele tähendab see lisaks ka lähimat punkti Uuele Maailmale, kus on maapaos luuletuste Clizia. Lisaks, aimates sõja keeristormis "maailma lõppu", osutub see Vana Maailma kõige viimasem ääreala kohaks, kus jääda ootama päästvat sõnumit Uuest Maailmast.

"Torm", bufera, on kujundina dantelik "põrgulik torm", la bufera infernal, viidates ihade ja kirgede tormile inimeses. Aga ka ülekantuna käimasoleva sõja purustavale tormile. Montale luuletuste sõjaolukordi ei tule siiski alati, või üheselt, võtta viitena välisele sõjategevusele, vaid ka sõjale inimese sees. Kuldne kesktee on see, mida Montale taotles; seda ka, mis puutub isiku tasakaalustatusesse: on oht sumbuda endasse, muutuda mõistmatuks teistele, või siis teisalt minetada oma ise, imbudes täielikult Teisest. Üksindus on Montale luuletustes alati kohal olnud. "Tindikalaluudes" oli see valdav: elu kulgeb pudelikildudest sakilise servaga kõrgete müüride vahel; taevaski paistab müüri kohal lõplikuna. "Juhustes" jagas üksindus end Teisega. Montale, nagu ka Ungaretti ja teiste, nimetamiseks läks käibele nimetus "hermetism", mis on ka ilmekaks näiteks neistsamadest ohtudest. Samas, tõelise Teise olemasolu eelduseks ongi alati ainulisus, isikulisus, mitte mass.

Luulekogu "Torm ja teisi luuletusi" pidas Montale oma kõige küpsemaks ja õnnestunumaks teoseks, nii et järgmised kogud avaldas ta poolavalikes tiraazides kitsamale lugejaskonnale. Neist ühe õhukese vihikukese, Xenia (1966), lõpuluuletuses leiduvad muuhulgas sellised read: "Nad ütlevad, et eks mu luule/ kuulumatuse poole kisu./ Kuid see pidi kuuluma mõnele ju siiski:/ sulle, kes sa ei ole enam vormiks, vaid sisu."

Käesoleva tõlkekatsetuste valimiku tekstidest pärinevad esimesed neli "Tindikalaluist", järgnev "Juhustest" ja kaks lõpetavat luuletust "Tormist ja teistest luuletustest". Varem on Montalet tõlkinud Paul-Eerik Rummo ("Looming" 1/1976, lk 85-88 koos saatesõnaga). Samas "Loomingus" (lk 173) leidub lisaks Aleksander Kurtna lühiülevaade Montale elust ja loomingust Nobeli 1975. aasta kirjanduspreemia saamise puhul. Lisaks on eesti keeles Montalet võimalik lugeda Ivar Grünthali tõlkes ajakirjast "Mana" 4/1961, lk 259-262; ja värskelt Märt Väljataga tõlkes "Vikerkaarest" 5-6/2001, koos teiste luuletajatega ja saatesõnaga lk 2-9.



Kalju Kruusa





Võrgus leidub materjali Montalest itaalia keeles, mõningate erinevate euroopa keelsete tekstinäidetega:
http://www.geocities.com/Paris/LeftBank/5739/mont.html

Montale elust ja luulest inglise keeles (Lorenzo Matteoli "Montale oma ajas"), samast saab lingi ka itaaliakeelsele:
http://members.iinet.net.au/~matteoli/Essay_on_Eugenio_Montale.html

Montale luule käsitlus inglise keeles (Clodagh Brook "Montale ja kirjutamine: Looming või väljendus?"):
http://www.ucd.ie/~pages/97/brook.html

Montale pälvis 1975. aasta Nobeli kirjanduspreemia. Lugeda võib inglise keeles ta kõnet:
http://www.nobel.se/literature/laureates/1975/index.html


sisu