Võro keelest Kirsti Oidekivi
NOORED LOORBERID
poiss tahtis kõrvitsa kinkida
mina tagasi veeretasin
kutsus endale külla
mina hirmuga põgenesin
aga vaat on jõud
on see vast jõud
siis kaugele ta viin
kui tuleb huulest huul
vallale lausa kiskuda – ta seisab
nii ilus niikui ime
puhkeb noor loorberipuu
ja silmade kurvast kumast
kui sinav läte selgineks
sügav kaev seda sillerdust
seda kuuma rahu
ja selle pilgu eest
ses õnnepohmeluses
peab verisoolast hinda
maksma hakkama
LINDUDEPÄEV
Küsisid et kas ma võtaks
vastu naistepäevasoove
ah jäta need linnapruutidele
mulle pühitse lindudepäev
kui kaugel olevad linnud
pööravad nokad kodu poole
kui puhuvad külmad tuuled
aga päike lõõskab sinises taevas
kui raagude puna on eriti kuum
ja lume seest sulavad mättad
aga lindudega tervitusi sulle
ma üldse ei taha saata
hoopis me köögi aknast
su kõrval ma tahan neid teretada
või oma mäe peale käsikäes
minna ja võtta nad vastu
kõige iidsema tava järgi
PÄIKESEPILLUTAJA
oled ka ju olnud
kui kollast küpset
ümarikku
melonit sa
aina kõrgemale
viskasid
kordkorralt raskem
heita keerulisem püüda
see mäng oh päikesepillutaja
on tõsine
läks melon lõhki
nägu vesine
ta puruks läks
nii võiski näha ette
kuid seemned pudenesid
mutta rannavette
LAHKULÖÖDUD
Veel üks laul tahab tulla
niikui tallekene
sile utekene
õnnistama karja
kübekest me ühte
saamise väest
Nagu oleks ma puuriidas
kõver halg
ja riit ei püsi
kui teist halgu ei leia
teisele poole toeks
nii me ootame
ja nagu me maa
seitsmesaja aasta eest
mõõgaga lahutati
nii saab meiega see
vägisi poolitatu
jällegi kokku
Ah emaemad emakesed
andke väge seda vägevust
vastu võtta ja lõpuni kanda
KAKS TIIBA
Tegelikult himu
meid kokku veab
teineteise vastu paiskab
paneb luku taha
pageda ei lase
on ikka nagu
etnofuturismil
vaja kahte tiiba
et lennata...
kirjutan punase pliiatsiga
paberi peale
nagu punase lõngaga
õmbleks kaitsekirju
setuhame kaelaauku
käiseotsa allaäärde
ja koju minnes näen
selle laulu lõppu
õhtuses sinises
kevadetaevas
kiljuv linnuparv
võtab mustrid
sabakirja kidin kädin
viuh viuh
tsäuh tsäuh
PEA IKKA VASTU
ja hoia ennast
mu kallis
selles kurjas linnas
paekivide karmis kantsis
põrguusse kõik kohad täis
Kuid sealgi on meri ja mäed
puhtad lätted ja taevateed
tammed taevasse läinud
tüdrukud maale tahtnud
ema mure võib tamme murda
ka taevasse kasvanu
olgugi ta seal kaugel
ilma teises ääres
ka mina sind huikan aina
iga hommik ja õhtulgi veel
iial sel linnal ma andeks ei anna
kui ta päriselt eksi su viib
PLÄTSERDUSED SULLE EI SOBI
plastmass ega plastiliin
ega paha ässitus või kuri pilk
hoopis selged kirkad värvid
lilledest roosid voolimiseks savi
proovi end mõelda
Renoiriks
päikesepaistelises tänavalokaalis
õrnas haardes tantsupaarid
või neidusid maalid kel
pluusihõlmadel avatud nööbid
oli kandnud linast hamet
habet noaga ajanud
ja ta ei andnud alla
ja ta ei jäänudki alla
MUINASJUTUD TEAVAD MEIST
Tuletagem mõnda meelde
kuidas neiu Haldjaprintsi
kuuvalgel metsasaarel
nägi tantsisklemas hobustega
kuis nõid õpetas
et kui juba näinud oli
et teinekord püüdku kinni
ja lahti enam ärgu lasku
kuis kiirgas kui kamakas jääd
kuis põletas kui hõõguv raud
kuis viskles kui vingerdav uss
jah seekord neiu tõesti
lahti laskis alla andis
ilmast taga otsides
hulga kingi puruks kandis
siis nõid käskis ahju kütta
uss sisse panna
ja vabakslaskmise palveist
mitte välja teha
Vahel küsin et kas ma suudan
Sind hoida nii minu kui sinu eest
kas me saame ilma vastu
mis hävingusse me hõimu viib
aga seda ma ütlen mu kallis
tõmmates Su üle vereva teki
see mis juhtub kui teisega lähed
selle kõrval on kökimöki
MIDA TEAVAD VÕÕRAD SETUST
kas nad mõistavad
tegin kunagi raadiosaadet
kuidas emade-isade hauad
jäävad piiri taha
ja vaatama ei saa
need eestlased vastavad
et kas peab siis käima
me ise ju küll
ei käi
ja ei nad mäleta
neid aegu kui kojas elati
talvel sai kaevata
tule ääres maad oma koja all
vanemad maeti sinnasamasse maha
nii lähedale et küsida
end välja nutta või rääkida
siis kauemaks pühaaeda
koos mindi et ühes süüa
pärast kirikuskäiku veel tilgake võtta
aga nüüd on piir
ja kurjuse vald
ja topelt tugev
olgu mu kallis
elagu ja põlegu
su särtsuva hinge jõud
HEA MEES KES LUBABKI
ma ütlen tõsiselt
ei ole vinguval toonil
Su lubadus kui jõuad
tuled tuiskad
tee peal läbi
tiivad mõtteile andis
ja rutu näppudele
nii kiiresti said kirja
need tähtsad sõnad
elu hinnast
mis on kallis
mis saab perekonnast
kas mu rahvas jääb
kuis elada
mis teha
kuhu minna
sai valmis
lasin rüppe käed
ma jõudsin
valmis enne
kui sa ütlesid
ei jõua
ma olen põgenenud kogu elu
kiirelt enne viimast eid
kuid midagi on teisiti
ma hoopis lohutada tahan
Sind kallis
et ei jõudnud
et ei näind
ja võtta ümbert
kinni kõvasti
MAIKUU LUMI KORD SADAS
aknaaluse õunapuu peale
kus roosade õite tupsud
olid löönud end üleni lahti
vahel õunapuu õitseb liig vara
vahel lumi jääb hiljaks
tahtsin täna veel seista ta all
lasta õied langeda peale
aga meie ei saa seda näha
ja õisi ei saa
külma soolvette panna
suhkrustuma – jaa jaa
jääb alles ainult see salm
läheb meelest kuis tundsin sust puudust
aga läinud nädala kolmapäeval
tundsid õunapuu väge kesk suudlust
MEIE ENAM EI HULGU
vanaaegseid ulmi mööda
enam me ei hõigu vana häälega
valgeid ülakuubi, särke ja seelikuid taga
õnnehirmus ei nuta
me oleme näinud kalmuneiu muru peale jõudmist
tantsinud päikesetantsu ja kiigutavat labajalavalssi
su tamm on taevasse läinud
ja mina olen taevast maa peale sadanud
praegu me lendame ilmapidi
õhk on nii hõre
maa on all nii udune
pilved on vesiseks vettinud
käed kohmakaks kohmetunud
prügi ja tolm on aseme peal
meile tehakse me maad
meile loetakse üles puid
kohti anumaid
loomi ja lootsikuid
aga kallis
kas me ikka suudame
selle kingituse vastu võtta
ära kanda kõik
mis meile antakse
hoida seda ja hoolega
sammud tagasi tantsida huigata
nõeltega äestada ja luisata
ühte hoida ise vabad
ei ole meil küsida aega
peab oskama
õnne hoida ja rabada
peiu minu nõel on kirves
lendav vaip juba prantsatas
LÄBI ÕITSVA MAA
kihutan ma Eesti
ühest äärest teise
Toomed valendavad
rohi haljendab
päike paistab
muld mustab
tee tolmab
lind lendab
võililled
nurmenukud
uibud sirelid
ratas veeretab
mind sulle
lähemale
ratas kriuksub
kas ma vaid jõuan
mu õunapuust
õisi sajab
EI MINNA SAA
on Taarka tänamata
ta haua peale sinuga
ja lastega veel lähen
viimati paistis seal augustipäike
nüüd on maikuu valgus
ja nurmenukud õitsevad
Võilillepärja Päivikene
kivi peale paneb
kummardame
räägin sest ammusest unest
kus mind siia
omaks võeti
ja kägu hakkas kukkuma
ta vastas mulle rõõmsasti
LÄHEME JÄRVE ÄÄRDE
sinna olid eile luiged tulnud
Sa kutsud
Sa tead
et lindude nimetamise peale
ma lähen või tulen
luiged läinud
järv on jäänud
Ja Võlu läinud
ja tegelikult
mina ka
Järv mis paisutati
sinu isade-emade maade peale
seal kus maja oli
kaks lindu vidistades
tiibu lehvitavad
veel ütled osa oma sõnumist
et haabja raiud välja
saad sõita kuhu jalaga ei pääse
Sa rõõmustad
et lõõtsa mängida saad järve peal
Oma pill sul juba on
siis veel oma paat
küllap ääri-veeri
oma elu korda saad
VIKERKAARE VASTU EI SAA
kui ka su haavatud hing
enam viisi ei pea
ega takti ei tunne
kui veritsed nõretad
värised jäätud krampud
sügad kätt
lõhud sokke
peidad silmi
ja sul on kahju
et kaob
kõik ilus
ma olin
harjunud ei
välja ütlema
hing aga kisendab
jaa
Minnes mööda karjateed
on taeva tõusnud Vikerkaar
selges taevas
ümber ilusa päeva
rohkem ringi
kui looga moodi
ja loodu vastu
ma ei saa
kuidas tõugata ära
Sind ja Vikerkaart
ei teagi nüüd
kas tundes ses
ma rohkem nutan
või siis naeran
LÄHEN ÜLE MÄE
ühest saunast teise
suitsusaunas leili võtame
uues puhtaks peseme
tähistaevas on korraga
pea kohal käegakatsutav
marid ei tohtinud punase rätiga
pead peita taevas pahandab
udmurtidel taevas oli käega katsuda
ja sinna sai hõlpsasti
lapselappe kuivama sättida
ja meilgi on ta äkki
madal kui muistsetel aegadel
mille eest siis nii
kui oleks iga teo ja näoga
mulle hüüdnud ei ei
kuid ma vastu ajada enam
ei jõua ei saa ei või
langetan silmad
vaikselt sa maitsed
oma suuga viimast meetilka
mu avatud huulte pealt
SEE RÕÕMUS HOMMIK
tulnud kindlas haardes
õrnas olemises
vaikses hällituses
kas jääd
linnukoor on ärataja
õunapuuõites elu keeb
kas jääd
sa paned riided selga
ja trepist alla läed
kas jääd
ma tõusen üles
tütred äratan
ja astun
õunaaia valevuse kätte
kas jääd
sa tõmbad lõõtsa
aidatrepi pääl
kas jääd
kuidas saab võimalik olla
et on nii hää
MA IHUÜKSINDA
nüüd istun alemaal
on põlluks põletet
ja väetet maa
ma ihuüksinda
teen tule üles
mul lapsed kasvatada on
ja laulud laulda
ma õnne maitsta sain
nii magus soe
niivõrd kui rõõmus
keegi-miski on
nii kallis margapuuga
mõõdeti õnne hinda
jõin klaasitäite viisi
niipea ei lõpe liising
JÄI VÄLJA RAIUMATA
see kindlus kuulikindlaist palkidest
kõrgete väravate
ja siseõuedega
me kullast kodu
roosipuhmade
raudhaakide
ja õuntest täidet muruga
kus paterdamas hanede
poegade
pätajalgu
ah olgu
Sind Jumal kaitsku
tähtsaim et sa elaks
terve oleksid
ja austatud
et ei viiks häving
et end hoiaksid
et pärast päevatööd
veel tantsida jaksaksid
et aidatrepp
nii kõrge
oleks parasjagu
et pilli mängida
On valus kaotada
sind kallis teisele
kuid siiski rõõmus
ilule ja õnnele
ME OLEME RONINUD
üles kõrgele
allpool on pilved
kotka lennukaared
lähevad lennukijälgedest läbi
tuul peksab ja ulub
kivid robinal veerevad
ilm hävib sulades
laialivajumine ärakustumine
pehastumine öökülm
äratallamine unustamine
kui kukud siis haarad
võilillepuhmaist
all on me maa
kuumas hävingus kokku tõmbund
nagu hundinahk servad rullis
auklik ja korpas
kui me ei hoia
kui me ei usu
kui mu käed pääseks
lahti su peost
kukuksime teine teisele poole
aga kui me suudame
läbi sajandite halva
ja kümnendite kurja
ennast tulevikule anda
väest tühi
unustatud kiduv maa
siis puhastame kinnikasvand veed
ja toestame pehkinud ilmapuu
kui proovime siis suudame
kui suudame siis jääme
see maa on tulnud ju õitsevana
esiemade esiisade käest
villast lookas karjast kirju
lapselapselastele kord jääb
MESILASEVANAEMA SELGE PILK
üle kaugete külaliste
kõrge tanu sihib taevasse
rätikunarmad tuules heljumas
mehed lõõtsa tõmbavad
lapsed tantsivad hõljudes
tema töö on tehtud
kantud raskused
silmad maha löödud
jalad kängitsetud
lapsed hoitud
lapselapsed hoitud
nüüd on vaikne õnn
selgus õhtune
ja rahu jumalik
vaata Elokene – Elus
on meil veel kaua minna
väsida ja väge otsida
täna rabame tantsu
aga nüüd on kergem
nägime ju
pruuditanu ära
ME ELOGA EESKUJU LEIDSIME
Iskuti küla memmedega tantsides
et kui me vanaks saame
oleksime nende mutikeste moodi
naerunäod ja kepsujalad
hõlmas omaaetud lauluõli
töö tehtud lapsed suured
laulud peas ja süda rahul
vaatame kahelt poolt Noormeest
ja ootame temast
kunagi kooruvat
kerge jalaga
rõõmsat vanameest
AIDATREPI PEAL KALJASUPPI SÖÖME
ma ütlen midagi ilusat
ja tasakesti sa palud
et ütleksin nii tihti
Ma kugistan sõiratükki
ja neelatades kurvaks saan
Oh taevas oh maa
kui ma vaid saaks
kui sa laseks
kui sa mind hirmuga koguaeg
kaugemale ei ajaks
aga kõvasti lausun ma nii
– hea küll
hommiku lõuna ja õhtupalve
sul lugemiseks nüüd teen –
kui sada laulu on loodud
mis see kolm siis veel
HOMMIKUPALVE
No tere hommikust
on ilus päev
ja mina
ta hästi mööda tahan saata
Kõik ilu mis ta toob
ma valmis vastu võtma
ja naeratades siis
niipalju nagu vaja
välja jagama
Ma valmis
kõik aeg ära tundma
kuis süda nagu
käsikivi rinnus
head lõppematult
juurde jahvatab
ja otsin uusi terasid
ja valvan
et kurjast kaetusest
ta seisma`i jääks
hea palav valge päev
las tulla
PÄEVAPALVE
on ilus päev
ja siin ma olen
kes minu rõõmustama
ilma lõi
Ma tahan head
ja saabki hea mu osaks
Kui ütlen midagi
siis enne olen mõelnud
kui midagi ma teen
siis enne olen tahtnud
kui tõrelen siis ilma vihata
ma halba endale ei taha
ja ilmaasjata ei kuluta
ma olen rõõmus hea ja kindel
väärt ikka kõige paremat
ei ole hirmu
mind esiema esiisa
verehääle hõimukutse
hoiab
on minus endas
kõik heakskiit
rõõm usk
ja ise oma hinda tean
nii nagu muinasjutus
hobusel oli see kabja all
minul kirjutatud silmadesse
On rõõmus päev
ja kõik mida ta toob
las olla õitsengu
ja elu nimel
kui vaja on
ka hävingule
ma tahan vastu hakata
ÕHTUPALVE
Õhtu tule õnnelik
hämar helisev hea
anna näljasele lusikas kätte
väsinule unease
anna õhtule rõõmu
õnnest et kõik hästi tehtud
ja võimalusi
miskit parandada
või öelda teisiti
või jätkata
homme juba
kui jälle algab
rõõmus päev
unehõlma nüüd
ma puhta südamega minna saan
et väsimuse viiks
ja minu uueks teeks
õhtule rõõmus päev
ma valmis uut ootama
täis iluehmatust
ja õnnekoormat
ja kui ma magan
siis õnnis öö
sa ise hoiad valvad
neid kes mulle kallid
PALVE ESIEMA MAA EEST
Mu Setumaa
Su õnnetähe alla
mu esiemad
minu sünnitasid
Mu Setumaa
Su põllud väljad metsad
las linnulaulust
ikka helada
et liblik lendma
ööbik laksutama
ja neiud huikma
poisid laulma jääks
Mu Setumaa
ma tahan hoida sind
ja luua tulevase
päeva paremaks
Niita maalida laulda
märgata ehitada
puhastada umbes lätted
Setumaa et hoida Sind
mul kõigepealt
ju tuleb ennast hoida
ja uueks luua
kui hoian end siis olen terve
kui terve siis saan rõõmsaks
rõõmsana on jõudu järele mõelda
kui oskan valitseda ennast
siis hoiavad mind jumalad
ja siis mu väest
saab uueks kuningriik
Sel hommikul läksin teist teed
üle Kroonuaia silla
seelikut triikides
jäin bussist maha
Emajõe äärt pidi tulin
ja nägin murdunud puid
samamoodi kui tammelaulus
kus tamm oli murdunud
ja vajunud vaher
paistab et süda
neil mõlemal
oli mäda
vaher ei pidanud tormile vastu
ja puudutusest
kukkus ka tamm
Laulsin siis puude peiedel
ette neile tammelaulu
nüüd nende kaharad oksad
pilvi ei torgi enam
nüüd neidmööda ulakad poisid
või päikesepruudid
taevasse ei trügi
noor tamm sirgub vahtra kõrvale
seni tuleb veel veidike oodata
NAGU KIRIKUIS MAALISID
krohviseintele pühadust
kunagi kunstnikud
nii sinagi rikkaid teenid
ja maalid nende kõrtse
ei maksa ihnurid sullegi
ei saa arugi mille nad said
aga need kes näevad need tunnevad
ja uurivad kes selle tegi
ah kallis
seda mõistan mõõta
su valu kui peteti
oh kallis
kui nad aga saaksid need seinad
müüksid ära
tükikaupa
poolteisemeetristes raamides
sinu kollane hõõguv ilu
nii palav nii päikeseline
aga rahvajutus ju öeldakse
mis sünnib kui setut petta
hihii
kõrtsi tellija
sai palvemaja
POTISETUKS ÄRA KÄISID
vankris heinte peal magasid
hobuseid leiva ja suhkruga söötsid
ratsa sõitsid
ja meestega võtsid tilgakese
naisi niisama naerutasid
lõõtsa kääksutasid
laulu üles võtsid
poti headuse tõestamiseks
keerasid ta kummuli
ja tantsisid peal
kui kuulsid et
muiste tehti nii
Sa ärkad
Sa äratad
KOKKU SAADES EI KALLISTA
enne viimast sammu krampus
mu põlv ja käed ei kerkinud
vaid kätt võiks anda
kohtudes või hüvasti jättes
tantsin nendega kellega sobib
nii kaua kui võin
väljas oli pime öö
menueti moodi tants
ma ei vaata su poolegi tunnen
seegi on nagu vargus
aga viimases armastuslaulus
teed juurde nii kahtlase rea
et vahel ise ei teagi
kui juba armastad
värava ees haaran kohvri
ja löön kähku kinni
Hunt jäi küll tara taha
aga ükskord ta mära veel murrab
KOHTUME PAIDES
tapetud kuningate linnas
meid kutsuti kuldnaist raiuma
Männipakk on jäme
Sina raiud kirvega
mina lauluga
hommikul Vallimäel kell 4.06
punatab palutud päev su selga
ja põletab ära mu palged
ÄRATAJA
Viru sepad tahusid
Kuldnaist kullast
Võru mehed hööveldasid puust
kulda panid palgetele
hõbedat ihu iluks
Mindi siis kullaga magama
hõbedaga hingama
kuld sulas suuga maitstes
hõbe hõõrdus hõlma võttes
jäi paljas poisikene
jäi puine puukene
viis oli kullal puudusi
oidu peas polnud sugugi
keelt polnud suus südant polnud rinnus
hinge ega hingekese
eluaset kusagil
külarahvas välja naeris
käskis naida naise neidistest
aga Muhu lauludes
mäletatakse nõida
kes käseb püüda putukaid
mesilase panna oiuks
sipelga südameks
kärbse keeleks
ja mesilane koperdas laastudesse
sipelgaid olid täis kõik särgid
ja enne minekut
veel liblikaski tuli kirjutiib
aga kui sa kujule siis tantsisid
temaga istusid juttu ajasid
laulsid vanaemakest
ja pihlaokstest
pärja pähe seadsid
siis tundsin
et sinu käed nii tugevad
mänglevad
võivad igast pakust
naise raiuda
et su silmade soojus
jääst võib südame sulatada
et su vastas tantsides
võib hõõrduda rauast põlv
KAS JÕUAB SEE IMEVESKI
rinnas jahvatada
nii palju ilu rahu head
kui mul on vaja
tütre koolilõpukleidi
lõkõride tantsu jaoks
pojukesele et sõita lootsikuga
Taarka laulus
Toomka näitemängu
Palvetades me kõikide emade
ja selle pisara poole
mis pesnud sinu silmade kurbust
seda raasukest
et olla toeks
Su suurel retkel
oma hõimu eest
ma ärkan
mõtiskluste unest
häälte peale
kuu silmanähtavalt
vajus kaselatva
saunast jõkke ajas
udmurdi rahvalaulu saatel
kallimaga kokku saime
ja uttu sõidame
Jõemaal on teised helid
maitsed värvid
on lähemal
siin on emaemade hinged
kas lootsik püsib otse
ma istun mõla süles
salamisi vahel tõmban
kui tunnen et on vaja
Sa oled harjunud ise sõudma
kalda peal keeb öine elu
naised kilkavad
mehed naeravad
ja nagu rändav rüütel ikka
või kaupa tegev potisetu
sa teretades kaabut kergitad
MA PÕHJENDAN TÜTRELE
ja endale ka
et kuidas ma ja milleks
et sind tõesti ma
tahan ja kuidas seda ütelda
ilma et ütleks et armastan
kuidagi teisiti
aga midagi sinnapoole
et ei oleks nii maine see lugu
sa nagu oleksid haldjate seast
ja mina kah nagu ei oleks
nii tugevalt kinni ses ilmas
Ma tean seda ütles Tolkiin
Kurb Haldjaprints
ja see merre vajunud maa
– Mis sai no mis siis sai –
– loe ise – nähvas tütar –
aga raamat on välja laenatud
poeg toob kolmanda osa
otsustavast lahingust
Võitis haldjaprints
Jaanipäeval teda kroonitakse
ta mõrsja on haldjaprintsess
kes andis ära surematuse
et elada vähem
aga omaga oma kuningaga
jah selline jutt
mõrsja ei ole mina
kus minul see surematus
kui oleks
ma annaks ju kah
Aga kui palves su poole vaatamata
ma sõnadega soperdan
saab selgeks et on mida kaotada
ja seda mida võita kah
KUI LAULUD LAULDUD
tantsud tantsitud
lapsed lõbutsema läinud
ema magama
ja hodjokesed pidusse
jõuame meie vee äärde
et supelda
on pööripäev
ja me oleme maa
teises otsas
me oleme kahekesi
võin üksinda
heita vee-ema külma hõlma
tuule käes lõdisen
ei ole seljas muud
kui hõbedane kaelakee
terveks nõelutud kleit
kui ainult su pilk
ei oleks nii õnnetu
ja mina nii uskumatult
pelglik
oh mis ime
me püsime koos
kasvas seegi
pappide poolt paljukirutud öö
kus muistsel ajal
koos olema lihtsalt pidi
et vili ei känguks
ja kari ei hääbuks
aitas massažitoavõtt
EMASE USSI TAMM
Karuskosel
jääb Palvuse platsile tamm
ja kraavike laud üle
hein sai niidetud
me naised läheme hanereas
valged rätid verevad seelikud
noad kaltsud
ja pudrunõud
sa oled minu ja emade
vahel filmikaameraga
mis on hullem
kas valede sõnadega
või lehe pealt laulmine
ei – sind ei või ära ajada
oh emad kes te elu näinud
vahest mulle pahaks ei pane
kui vee-ema käest vihma küsides
su sinistest silmadest
mõttes vahele leelotan rea
Oh emad me palusime ajal
kui loodus on raskejalgne
nii nagu oli tamme all usski
ja saigi puu endale nime
EMASE USSI TAMM
Väituseks veel
baabapeo
naistetantsus
oli Raseda Rästiku
labajalg
KUS PÕLES ME JAANITULI
mujal kui Pulga juures Zibo mäe peal
valin numbri ja ütlen et tulen
et juba ma Viljandis
– hea küll tule – vastab ta
– a kes sa oled –
Ülleks nimetan ennast
ta ütleb lähteülesande selge olevat
– tuli mäele
ja kukkede kõrid pihku –
Selles majas kiikus tosina aasta eest
mu poja vankrist tehtud häll
nüüd värelevad laulud
see on pärismaalaste meeste
sanatoorium
alguses kitkun mustad kuked
siis kaks valget
põll saab veriseks
ja pealinik nõeseks
jalad ligunevad
süda hõõgub
ma tean milleks põlled
punasega välja õmmeldi
miks linikute peal rätti kanti
Sa tükeldad kuked
tütred panevad maitseaineid
kruusaga nühin paakunud potti
kaks tundi annab vihm armu
kuu ja pilved näitavad
väiketeatrit ja pantomiime
tuli põleb küll on valus
mis sest et sealaut
ja katusest vilguvad tähed
reserveeritud üksinda
küll ma jõuan veel
Sind masuurikat
korralikult kallistada
VIHMASE JAANIPÄEVA LAUL
Õõ hõllõ lõõ
ei ole kodu kus ma kuivan
hõõ õllõ lõõ
taret kus ma taheneksin
hõõ õllõ lõõ
pikk mehine trummikolkimine
afro-võru puu
ja tadžiki savitrummi peal
vihmakene vellekene
hõõ õllõ lõõ
kuuse all on minu kodu
hõõ õllõ lõõ
tamme all on minu maja
hõõ õllõ lõõ
Võrumaal on itkude asemel
vaeslapselaulud
seal ongi seesama mida itkudes ütled
Õõ hõllõ lõõ
kuukene kõrgel kõrgel
hõõ-õllõ lõõ
võta mind enda juurde
hõõ õllõ lõõ
vaeslapsest soovitati
jutte rääkida ja laulda
et siis ei puudu puhas hame
Õõ hõllõ lõõ
ema minu läbi peksis
õõ hõllõ lõõ
isa ohjaharuga
õõ hõllõ lõõ
siin on palju laulijaid
sadu sõnasäädijaid
ikka pean mina vaene laulma
saateks pikale killoleelutusele
lõputult mehine trummitagumine
õõ hõllõ lõõ tam tam tara tam
JAANIPÄEVAL TÕID MU KOJU
vihma ladiseb
tee on vilets
katus laseb läbi
ja silmadest immitseb vett
lillepeenar on rohtunud
aga toad on kõrged
ja seinad krohvitud
maasikad küpspunased
marju saab maitsta
lehtedest teed
mis siin viga elada olla
ja kaasa sinki või mägisibulaid
vihma jällegi sajab
ja sa lähed
mitu aastakümmet küll
võib olla sellest ajast
kui siin ukse ees teineteisele
anti hellalt suud
öhtul selgub et unustasid
kaabu maha
rohkemat ei oleks saanudki
TALVEPÄEV
Ma laulan ja sa maalid
kuldajad tagasi
ulakad ullid ja nobedad lapsed
hääd emad ja hellad isad
tulised täkud hirohallid
ja vintsked setukad
veel tagasi laulan ja ärkavad
mõrsjarätid verelõngad
kosilasevöö ja kapukad
pulmatäku loogakirjad
ikka laulan Sa maalid
on külm on talv
päev sureb
jääb iga päevaga lühemaks
käsi soojendad vastu ahju
pärast haub seal puder
saab mööda külm
on ikka saanud
ei ole veel kevad linnulauluga
Setumaad äratamata jätnud
sisu