Kirjanik ja tõlkija Boris Kabur (1917-2002), keda mõnikord ka meenutatakse lihtsat tüüpi mootorsae ehitajana, on eesti keelde vahendanud kolm eepost: "Laul Haiavatast" (1960), "Sassuuni Davith" (1975) ja "Gilgameš" (1994). Kui sellele lisada veel kolm raamatut: R. K. Narayani "Jumalad, deemonid ja teised" (1990), mis jutustab ümber "Ramayana" lugusid; C. P. Mountfordi "Unenägude aegadest" (1990), väike valik Austraalia rahvaste pärimusi; ja Walt Whitmani "Rohulehed" (1962), mida peetakse angloameerika tüüpi isikueepose esimeseks avalduseks, on see päris ainulaadne saavutus, mida võib võrrelda ainult August Annisti või Rein Sepa mahukate eeposetõlgetega. Peale selle on Boris Kabur tõlkinud hulga romaane vene, inglise ja armeenia keelest, populaarteaduslikke käsitlusi, ja ameerika luulest veel kolmandagi tähtteose: Edgar Lee Mastersi "Spoon Riveri koolnud" (1976).

HENRY WADSWORTH LONGFELLOW (1807-1882) "Laul Haiavatast" (The Song of Hiawatha, 1855) on oma iseloomult kunsteepos, sarnanedes selle poolest Kreutzwaldi "Kalevipojaga", mis valmis ligikaudu samal ajal ja ilmus vihikutena mõnevõrra hiljem. Mõlemal eeposel on ka üks ühine eeskuju – Elias Lönnroti "Kalevala", mida Kreutzwald sai lugeda saksa keeles ja Longfellow rootsi keeles. Sarnast võib leida isegi eeposte algses kavatsuses, sest nii Kreutzwald kui Longfellow tahtsid püstitada monumenti traditsioonile, mille hääbumine paistis olevat lähema tuleviku küsimus. Ajaloolistel põhjustel on aga eeposte edaspidine saatus täiesti erinev: Kreutzwaldi tekst muutus suure kultuurilise emantsipatsiooni tugisambaks, seevastu Longfellow teosest sai tõepoolest genotsiidi mälestusmärk.

19. sajandi teisel poolel oli "Laul Haiavatast" Ameerikas väga populaarne, kuna vastas täpselt romantilisele kujutelmale "õilsast metslasest", mis võimaldas sisserändajatel leevendada halba südametunnistust ja tunda end samal ajal algasukatest ometi paremana. Hiljem see hoiak muutus ja Longfellow eepos läks vähehaaval moest. Raamatus "The Tenth Muse" (1975) on Albert Gelpi võrrelnud Longfellow eepost Walt Whitmani "Rohulehtedega", leides, et kuigi Longfellow kasutas põlisrahva lugusid, reedab "tarbetu skandinaavia värsimõõt" tema "euroopalikku rikutust" (lk 156-157). See hinnang näitab hästi kirjandusteadlase suhtumist, aga on pealiskaudne. "Laul Haiavatast" on küll kirjutatud neliktrohheuses, mille kaudseks eeskujuks oli Kalevala-laulude regivärss; kuid see pole "skandinaavia värsimõõt", ja ingliskeelne trohheiline blankvärss erineb põhimõtteliselt meie vanast rahvalaulust. Kuigi Longfellow oli silmapaistev erudiit, taipas ta regivärsi ainulaadsest poeetikast tõenäoliselt veel vähem kui Kreutzwald.

Pärimuslik materjal, millele Longfellow eepost kirjutades toetus, on osalt ammutatud varasest Ameerika antropoloogiast, osalt aga pärimuse kandjatelt enestelt. Longfellow peamine inspiratiooniallikas olnuvat Henry R. Schoolcrafti "Algic Researches" (1839), kus on juttu paljudest algonkini müütidest, kaasa arvatud legendaarse pealiku Hiawatha lood. Võimalik, et sealt on pärit ka osa algonkini sõnu, mida Longfellow (ilmselt koloriidi loomiseks) eepose tekstis rohkesti kasutab.

Algonkini kultuur (mitte segi ajada samanimelise väikese hõimurahvaga) on tekkinud pärast jääaega. Asustus hõlmas suurema osa Põhja-Ameerikast, olles ulatuselt ja võimsuselt võrreldav Uurali rahvastega Euraasias. On oletatud, et algonkinite eellased tulid Ameerika mandrile 20 000 aastat tagasi üle Beringi väina, kuid on ka väidetud, et nad võisid tulla Lõuna-Ameerikast praeguse Mehhiko kaudu. Müütilise pärimuse järgi loodi kõik algonkinid seitsmest sädemest, mis annab seitse suurt rahvasterühma: wabanaki (ehk looderühm), tänapäeva Uus-Inglismaa rühm, lenni-lenape (kaasa arvatud edelarühm), cree, Suured Järved, preeriarahvad (kaasa arvatud Illinois) ja lääne tasandikurahvad. Need ürgtulest tulnud sädemed andsid omakorda uusi sädemeid, millest pärimuse järgi tekkis 84 algonkini rahvast.

Ninniku tõlkeklassikasse valitud "Haiavata paastumine" (eepose viies laul) kujutab üht algonkini kultuuri kõige kesksemat rituaali. Peategelane eraldub metsaüksindusse, et jõuda individuaalse nägemuseni (vision quest) ja saada vastus olulisele küsimusele. Neljanda paastupäeva õhtul tuleb tema juurde noormees "kollases ja rohelises" (Dressed in garments green and yellow) ja vaatab "kaasa tundes" Haiavata "paastumisest kõhna palet" (Looked with pity and compassion On his wasted form and features). See noormees ongi vaim, kelles nägemuse otsija on kaastunde äratanud. Ta kutsub Haiavata maadlema; sama kordub veel kahel õhtul. Seitsmendal päeval Haiavata võidab, tapetud noorukist saab aga mais, mis suve lõpul tõuseb surnuist ja on edaspidi algonkinite toit (...gift to the nations, Which should be their food forever).

Maisi kosmilist päritolu ei rõhuta ainult algonkini rahvad. Mais on veel olulisem Kesk-Ameerikas: maiade "Popol Vuhi" järgi on just maisist loodud neljas, jumalate ootustele vastav inimsugu, kelle kõikenägeva pilgu jumalad igaks juhuks tuhmistasid. Kuid ränk, ilma toidu ja veeta paast on iseloomulik just algonkini kultuurile. Üks vana traditsiooni nüüdseid järelkäijaid, micmaci päritolu professor Evan T. Pritchard kirjutab sellest nõnda:

"Kõrgema teadvuse saavutamiseks on vähemalt algonkini traditsioonis kõige tähtsam tehnika paastumine. Kõiki vaimseid asju saab mingil viisil teostada, kehastada ja lõpetada, ja kui tahetakse jõuda kogu keha, iseenese vaimse muutumiseni, on selleks vaja paastuda ja palvetada. Paastumine ehk soo-ney-wen tähendab puhastumist kõikidel tasanditel, kaasa arvatud keha. Nõnda loobutakse millestki hinnalisest, loovutades selle teistele. Paast õpetab hindama elu põhitoitu, nii et seda ei tarvitataks valesti. Ühtlasi muudab ta keha tundlikuks ainetute võnkumiste ja iseenda sisemuse toimimise suhtes. Koos vanadega paastudes olen hakanud mõistma, et keha ja muud inimese aspektid on oma olemuselt head, kuid nad neelavad ümbrusest segaseid ja tarbetuid vägesid ja ollusi (mürke), millest neil peab aitama vabaneda. Seepärast ongi puhastumine nii tähtis. Kui keha ja vaim segadustest puhastatakse, saavad nad terveks ja tugevaks ning töötavad Looja kätes paremini." (No Word for Time: The Way of the Algonquin People. San Francisco/Tulsa, Council Oak Books, lk 65-66.)

Ilma toiduta paast on tuntud kõigis kultuurides, kuid veeta paast on haruldane ja füüsiliselt väga raske. Seepärast ei kesta algonkini paast harilikult üle kahe päeva. Haiavata aga paastub tervelt seitse päeva. Kas see on kirjanduslik (või pärimuslik) liialdus? Evan T. Pritchardi järgi on seitse algonkinite maagiline arv, sest loodud maailmal on seitse suunda (põhja, lõunasse, itta, läände, üles, alla ja sissepoole). "Kuna wabanaki pärimuse järgi on olemas seitse ilmakaart, võiks oletada, et muistsel ajal kestsid paastud seitse päeva. Üks vanadest ütles mulle, et nõnda see olevatki olnud. Allergoloogid omakorda väidavad, et võõrast ainest vabanemiseks kulub kehal seitse päeva, seega võikski täielik paast olla seitsmepäevane." (Samas, lk 67.)

Vägede omandamine mingi erandliku kogemuse teel on samuti omane Euraasia šamanismile, kuid selle juures rõhutatakse tavaliselt šamaanihaigust, võimete pärilikkust ja unenägusid. Vastupidiselt algonkini nägemuseotsingule on šamaan ise see, kelle vaimud välja valivad: nagu kirjutab Mihaly Hoppal, tähendab see talle sageli traagilist saatust. "Tihti ei taha ta ametit vastu võtta, kuid vaimud jälitavad, piinavad ja sunnivad teda ometi. Šamaanihaigus on selle ametissepühitsemise protsessi osa. [- - -] Paranemiselamus selle lõpus, mis võib olla ka iseeneslik paranemine, tähendab kogukonnale, et äramärgitu on tõvest jagu saanud, järelikult on ta haiguse vaimust tugevam ja võimeline teisigi terveks ravima." (Šamaanid Aasias ja Euroopas. Tallinn, Varrak, 2002, lk 13.) Nägemuseotsing algonkini kultuuris on seevastu vajalik kõigile, sest igaühel peab olema mingi talle ainuomane, täiesti individuaalne vägi.

Uku Masing on oma essees "Taevapõdra rahvaste meelest" seostanud niisugust ainulisuse-otsingut ennekõike korilusega: "[Ü]heski korilashõimudest koosnevas ühiskonnas ei saa esineda mingit süsteemikohast kihistumist, kohustuste ja ülesannete jaotamist. Igaüks peab oskama ja suutma enam-vähem kõike [- - -]. See ei tähenda, et kõik korilased olnuksid identsed. Ühe oskused ja võimed erinesid paratamatult teise omadest toiduhankimisel, selle kohtlemisel ja kasutamisel. On loomulik, et igaüks neist taotles võimalikult suurt "meeleväge" ja vaevalt iialgi oli sellega rahul, mille ta saavutanud. Paremaile toitumispaikadele, nt. kalajõgede ääres, metsa ja rohtla piirile või tundra ja metsa piirile kogunes muidugi rohkem inimesi, sest loomade teed käisid väga sageli just neilt kohtadelt läbi, kuhu inimesed olid asunud, või otsisid inimesed need üles ja asusid sinna. Kui suurem hulk sääraseid inimesi asus lähestikku, siis selle salkkonna õnnetuseks ja hukatuseks olnuks, kui kõik ta liikmed olnuksid enam-vähem taolised. Kui me kujutleks ühiskonda, mis peaks koosnema ainult rätsepatest, siis on selge, mida see tähendab. Selle ohu kaotasid näiteks Põhja-Ameerika indiaanlased põhinõudega, et igal inimesel, mehel ja naisel, peab olema mingi, näiliselt vahel väga tühine või vähese rakendamisvõimalusega eriline oskus lisaks üldharidusele, kui seda nõnda nimetada." (Keelest ja meelest. Tartu, Ilmamaa, 2004, lk 287.)

Sellisel taustal paistab Haiavata taotlus omakorda traditsioonist hälbivat: ta ei taotle ju ainulist väge, vaid teatavat üldist hüve, "hõimu hüvangut" ja "kasu kogu rahvale". Longfellow ingliskeelses versioonis kõlab see fraas eriti kummastavalt: "But for profit of the people, For advantage of the nations", kus sõnad profit ja nations näivad pigem viitavat kapitalismi arengule ja Adam Smithi raamatule "Rahvaste rikkus" (Wealth of the Nations, 1776). Nõnda on Longfellow oma teosesse kavalalt põiminud ideoloogia, mis ei lähe küll kokku maisi tähendusega algonkinite jaoks (põlluharimise algus), aga imponeeris kindlasti sisserändajatest lugejatele.


Hasso Krull



Longfellow lehekülgi
http://www.americanpoems.com/poets/longfellow
http://www.theatlantic.com/unbound/poetry/longfel/hwlindex.htm
http://dlstewart.com/longfellow/
http://www.online-literature.com/henry_longfellow/
http://www.emule.com/poetry/?page=overview;author=13

"The Song of Hiawatha" täielik tekst html-formaadis
http://etext.lib.virginia.edu/toc/modeng/public/LonHiaw.html

Longfellow eepose ajaloolisest taustast, kaasaegsest vastuvõtust ja Robert Stoepeli sümfooniast "Hiawatha"
http://www.findarticles.com/cf_0/m2298/n1_v16/21085988/p1/article.jhtml

"The Song of Hiawatha" algonkini sõnade sõnaraamat
http://www.theotherpages.org/poems/vocab.html

Suur Põhja-Ameerika põlisrahvaste pesa
http://www.americanindiantribe.com/

Suur algonkini rahvaste pesa
http://www.algonquin.tv/ või
http://www.algonquin.tv/algo_nations.htm

Paast ja vägede omandamine
http://www.theosophy-nw.org/theosnw/world/america/am-smit.htm
http://www.crystalinks.com/visionquest.html
http://www.thewildwest.org/native_american/religion/Quest.html

Henry R. Schoolcrafti mälestused elust põlisrahva juures 1812-1842
http://www.perseus.tufts.edu/cache/perscoll_AmMem-lhbum.html või
http://www.perseus.tufts.edu/cgi-bin/ptext?doc=Perseus%3Atext%3A2000.03.0065

Adam Smithi "Rahvaste rikkuse" täielik tekst html-formaadis
http://geolib.com/smith.adam/woncont.html


sisu