Henry Wadsworth Longfellow

Inglise keelest Boris Kabur

HAIAVATA PAASTUMINE


Kuulge nüüd, kuis Haiavata
palvetas ja paastus metsas.
Ei ta anund jahiõnne
ega kalasaagi-õnne,
enesele sõjaõnne,
kuulsust sõdurite keskel:
hõimu hüvangut vaid ihkas,
kasu kogu rahvale.

Okstest punus palveonni
paastukohaks paksu metsa,
Suure Järve kalda äärde
kaunil kevadisel ajal,
õiterohkel lehekuul;
unelmais ja nägemustes
paastus seitse päeva seal.

Esimesel paastupäeval
haljas metsas ringi hulkus,
nägi padrikutes põtru,
jäneseid ta nägi urus,
kuulis faasanite mängu,
oravatki – adžidoomot –
õõnsas tüves tõrudega
vallatumalt krabistamas,
meigast nägi seal – omiimit –
pedakates pesitsemas,
nägi, kuidas haned – vovod –
kurvalt kõrgel häälitsedes
põhja poole rändasid.
Ahastuses Haiavata
hüüdis: "Võimas Elu Isand,
kas siis tõesti kõigist nendest
olenema peab me elu?"

Oma teisel paastupäeval
astus piki jõge aasal,
all metsriisi – manomoonit,
mustikat – minaagat – nägi,
maasikat – odaaminit – ja
karusmarja – šabomini,
viinamarjagi – bimaagut –
hüva lõhna levitamas.
Ahastades Haiavata
hüüdis: "Võimas Elu Isand,
kas siis tõesti kõigist nendest
olenema peab me elu?"

Kolmandamal paastupäeval
istus mõttes järve ääres,
Selge Suure Järve pervel,
nägi hüppel samba – naamat –
piisku puistamas kui helmeid;
ahvenat vees nägi – saavat –
rusket saba vibutamas,
nägi havi – maskinoosat,
vähki – šougašiid – seal märkas,
ujus heering – okahavis.
Ahastades Haiavata
hüüdis: "Võimas Elu Isand,
kas siis tõesti kõigist nendest
olenema peab me elu?"

Neljandamal paastupäeval
vigvamis ta väsinuna
lamas okstest asemel;
polnud ärkvel ega magand,
pooles unes vaatas välja –
õhtueha õhetuses
kumendavat järvevett.

Läbi loojumise puna
nägi liginemas noormeest
kollases ja rohelises;
rohelised suled laubal
hõljusid kui ladvad laanes,
kuldsed juuksed katsid pead.

Nooruk peatus ukselävel,
vaatas kaua Haiavatat
paastumisest kõhna palet
kaasa tundes tunnistas.
Häälega, mis kostis pehmelt
nagu lõunatuule sahin,
lausus: "Oo, mu Haiavata!
Taevas kuuldi sinu palveid,
ei sa palunud kui teised –
anunud ei jahiõnne
ega kalasaagi-õnne,
enesele sõjaõnne,
kuulsust sõdurite killas.
Hõimu hüvangut sa ihkad,
kasu kogu rahvale.

Olen Suure Vaimu saadik,
olen inimeste sõber,
minu nimi on Mondaamin.
Tulin sulle õpetama,
kuidas võitluse ja tööga
soovid täide viiakse.
Tõuse üles okstevoodilt,
nooruk, tule maadlema!"

Näljast nõder Haiavata
tõusis üles okstevoodilt,
astus onni hämarusest
õhetava eha kätte
maadlema Mondaaminiga;
tundis – tema sisse hoovas
rammu igast puudutusest,
liikmetesse elujõudu,
julget lootust südamesse.

Nii nad võitlesid sel õhtul
päeva loojumise lõõmas.
Maadeldes ent Haiavata
aina jõudu juurde sai.
Lausa pimedaks läks lõpuks,
ja šušuuga – sinihaigur –
soo peal hädaldades hüüdis,
näljast kiljus haledalt.

"Aitab küll!" Mondaamin lõpuks
lausus leebelt naeratades.
Aga homme tulen jälle
päeva loojumise ajal."
Hajus äkki nägematuks –
vihmana kas langes maha,
uduna kas tõusis üles –
ei sest teadnud Haiavata,
märkas vaid, et nooruk läinud,
ise jälle nõrk ja üksi,
allpool järvepeegel udus –
ülal taevas tähti täis.

Nõnda kahel õhtul järjest –
vaevalt oli vajund päike,
oli veerend läänes vette
punaselt kui hõõguv süsi
Suure Vaimu kõrgest koldest –
ilmus maadlema Mondaamin,
proovis Haiavata vaprust.
Tuli tasa nagu kaste,
ilmus äkki tühjast õhust,
tühja õhku jälle kadus –
ainult maas ta oli nähtav.
Kuidas tuli, kuidas lahkus,
ei sest teadnud surelik.

Kolmat korda jõudu mõõtsid
päeva loojumise paistel,
kuni pimedaks läks lausa;
jälle haigurlind – šušuuga –
soo peal näljasena kiljus,
kuulatama jäi Mondaamin.
Sihvakana sirgelt seisis
kollases ja rohelises,
suled hõljusid tal kuklas,
hingeldusest värisedes,
higipiisad kulmu kohal
sätendasid kastena.

Pajatas: "Oo, Haiavata!
Vapralt võitlesid sa jälle
kolmat korda mehisena;
Elu Isand kõrgelt vaatab,
võitjaks sinu tunnistab!"

Ütles leebelt naeratades:
"Homme võitled viimast korda,
homme viimast korda paastud.
Homme minust jagu saad!
Valmista siis mulle ase
kuhugi, kus vihm mind kastaks,
päikest küllalt peale paistaks!
Kuldsed rohelised riided
kisu seljast, rebi suled,
pane mulda mind ja kata
kinni pehmelt, kohevalt.

Valva, et mul oleks rahu,
et mind ohakad ei kiusaks,
kaaren – kagadžii – ei tuleks
und ja puhkust katkestama;
ainult ise tule, valva,
kuni ärkan, mullast tärkan,
üles päikse poole tõusen."

Ütles nii ja ise lahkus.
Raskelt magas Haiavata,
siiski kuulis vovoneissat,
kuulis sorri kaebust öösi
üksiku vigvami kohal,
kuulis seboviša kõnet,
kuidas oja sulisedes
kallastega juttu vestis;
kuulis okste kahisemist,
kui need vajusid ja tõusid
öise tuule puhangutes;
kuulis seda, nagu kuuldaks
unes kauget sosistamist.
Raskelt magas Haiavata.

Seitsmendamal paastupäeval
tuli hommikul Nokoomis
paastujale toitu tooma,
tulles hurjutas ja kurtis:
viimaks nooruk näljast närbub,
kuivab kokku koguni.

Too ei puutunudki toitu,
ütles vaid: "Oh, hea Nokoomis,
oota, kuni päike loojub,
lausa pimedaks kui läheb,
kuni haigurlind šušuuga
mahajäetud soo peal kiljub,
päeva lõppu kuulutab."

Nuttes koju läks Nokoomis,
mures Haiavata pärast,
pelgas – jõud ehk sootuks lõpeb,
näljast hoopis ära nõrkeb.
Kurnatuna nooruk ootas,
et Mondaamin jälle ilmuks,
kuni varjud itta minnes
katsid metsa, katsid väljad,
kuni päike alla veeres,
idast vette sukeldudes
nagu leht, mis sügistuules
tasakesi oksalt langeb,
veretades vette vaob.

Ennäe! ilmuski Mondaamin.
Seisis uksel naeratades:
pehmed, läikivad ta juuksed,
riided kuldselt rohelised.
Nagu uneskäija tõusis,
kõhn ja kahvatu, kuid vapper,
astus onnist Haiavata
maadlema Mondaaminiga.

Maailm pöörles mehe silmis,
mets ja taevas segunesid,
vapper süda põues peksles
nagu tuur, kes võrku sattund,
võrgu silmi rebestab.
Tuleringina ta ümber
lõõmas päeva loojang taevas,
nagu vaataks tuhat päikest
kahe kange heitlemist.

Äkitselt ta seisis üksi,
üsna üksi haljal murul,
pingutusest lõõtsutades,
väsimusest värisedes.
Jalge ees tal kaunis nooruk
hingetuna, elutuna,
suled segi, riided lõhki,
surnult ehavalgel maas.

Võidurõõmus Haiavata
kaevas haua, nii kuis kästud,
rüü ja suled seljast rebis,
hea Mondaamini siis mattis
pehmelt kohevasse mulda;
pärast eemal tundrasoodes
kurvalt häälitses šušuuga,
haigur karjus haledalt.

Nüüd läks koju Haiavata,
sinna, kus Nokoomis ootas.
Tema seitse paastupäeva
olid lõppenud ja läbi.
Ent ei unustanud kohta,
kus Mondaaminiga maadles,
ega jätnud hooletusse
kalmu, kus Mondaamin magas
vihma käes ja päikse paistel.

Päevast päeva Haiavata
valvas hoolega ja hoidis
mulla kobeda ning puhta
rohtudest ja mardikatest,
valjult hüüdes, hurjutades
peletas ta hirmutades
kagadžiid, kes luurel käis.

Pikapeale tõusis mullast
väike roheline idu,
hiljem lehti lisaks tärkas;
ammu enne suve lõppu
seisis oma täies ilus,
uhkeldades päeva paistel,
juuksed kollased ja pehmed –
sirgus mais ja õõtsus tuules;
õnnelikult Haiavata
hüüdis: "See on ju Mondaamin!
Vaimu läkitatud saadik!"

Siis Nokoomise ta kutsus,
suure hoopleja I-jaagu,
näitas maisi kasvukohta,
rääkis oma nägemustest,
oma võitlusest ja võidust,
näitas neile haljast maisi –
rahvastele kingiks toodud
toiduvilja tulevast.

Hiljem, siis kui sügis tuli,
maisi lehed kolletasid,
mahlakad ja pehmed terad
kõvaks muutusid kui helmed,
kogus Haiavata viljad,
tõlvikutelt katte kiskus,
nagu kord Mondaaminiltki
oli riided seljast rebind;
esmakordselt peeti püha,
pidustust Mondaaminile;
peol ta näitas kõikidele
Suure Vaimu kingitust.


sisu