California uhkus RICHARD GARY BRAUTIGAN (1935-1984) on eestlastele rohkem tuntud prosaistina. "Arbuusisuhkrus" on kultusmuinasjutt, kust muusik InBoil oma nime näppas ja "Abort" lobe lugemine muidu tõsisel teemal. Ka Richardi läbilöögiromaan "Forellipyyk Ameerikas" (1967) on Tartu mehe Krahvi poolt tõlgitud ja loodetavasti lugeja poole teel. Aga see pole muidugi kõik.

Brautigan alustas poeedina, ta esimene asjake "Valgus" ilmus koolilehes juba 1952 ja sealt saadik neid katsetusi perioodikasse tilkus, eriti seejärel, kui ta lõputust kasuisade rodust ja tylidest tydinuna oma ema majapidamisest jäädavalt ära kolis ja 1955 beat-vaimustuse laine tõustes San Fanciscosse kirjatsura ja juhutöölisena friiklema läks. Esimest kogumikku yritas RB trykki sokutada juba 1956. aastal. Lillelaste aegu jagas ta seal luuletusi otse tänaval. Yldse tuli tunnustus mehele suhteliselt hilja, aga siis oli tal ka hulk väärt kraami turule paiskamiseks tagataskus. Ta suhtles ja sõbrustas mitmete biitnikega, kuid ei olnud kunagi otseselt liikumise osa. Kyllap tegigi just ajastu käibetõdede nauditav satiriseerimine, mis aga ei kaotanud sooja inimlähedast kõnetooni, temast kontrakultuuri kangelase. Ta ise ytles humoorikas toonis, et hakkas luulet kirjutama, et "lauset liikuma saada, sest tõepoolest tahtsin ma kirjutada romaane. Kasutasin luulet armukesena, võtmata teda naiseks." Siis läks lause liikuma ja fookus nihkus proosale. Kogude kronoloogias laiutabki kuuekymnendate esimeses pooles pirakas auk. Kuid "1966 hakkasin ma jälle luulega käima ja kuna ma nyyd oskasin lauset kirjutada, oli kõik teistmoodi: luulest sai minu naine". Ja mõned naise iseloomujooned on yhtlasi mõjutanud RB suhteid oma armukestega. Poeetiliselt voolav lausemeloodia, tihe sõnastus ning löövad kujundid rokivad ka Brautigani parimate proosateoste juures.

Richardi luulealgusel oli kolm olulist lähet. Yhe kaugemaise mõjuna algas see haikude ja tankade kaudu. Oma viimase kogu saatesõnas mainib ta, et: "Olin 17-18, kui hakkasin Jaapani haikusid lugema. Lugesin Bashot ja Issat. Mulle meeldis see, kuidas nad kasutasid keelt tunde, detaili ja kujundi koondamiseks, jõudes hapra tugevuseni, mida võiks võrrelda kaste ja terase liiduga". Ja osa Brautigani tekstidest meenutabki mingit teises ajas ja registris vormitud haiku eriarengut, milles on säilinud see sähvatus või kõrvalpilk, mis annab haikude lõpuridadele nende mõistatuslikkuse. Noor Richard nuhkis hoolega ka Kreeka antiikkirjanduse antoloogias. Sealt pärineb ta ytluste epigrammilikkus ja (kyll ebaladinlikult väänatud) lapidaarsus. Kodumaisest luulest pakkusid talle nooruses huvi kaks poeeti. Emily Dickinsonis hindas ta ekstsentrilist autsaiderlust ja oma loogikat – tolle tekstid olid otsekui telegrammid teisest reaalsusest. Ameerika modernismiguru William Carlos Williamsis aga seevastu otsekohesust ja julgust rääkida lihtsatest, yldinimlikest, kõigile kordaminevatest asjadest. Ja sel teljel ta kirjutamine eklektilisel ja mängulisel viisil võnkuma jäigi.

Yks teda tundnud mees poetas, et palju sellest, mis Richardi ymber juhtus, oligi kuidagi temapäraselt poeetiline. Ja ette tuli muidugi nii täitunud unistusi kui paska. Ilma idealiseerimise ja näitlemiseta läks loosi kõnekam osa neist mõlemast. Nagu meie Vanapal ja Suumanil, võis ka Brautigani luule aineks sattuda mistahes temaga juhtund või ta peast läbi käind asi. On nii raskesti hoomatavaid, zeni koan´e meenutavaid, happe nihkega, teistsuguse tõepäraga asju. Brautigan suudab luua väga kummalisi seoseid ja yhendada ilma teadaoleva võrdlusaluseta asju nii, et me jääme nende kokkukuuluvust uskuma. Ta sõber Keith Abbott nimetab seda "kujutluse võimeks elusid muuta". Täpselt, ta mängib meie reaalsustundega, teeb trikke ja laiendab seda – ja kasvav teadvus vajabki sellist.

Keegi olla öelnud, et B. lugemine on nagu "natural high", ilma uimarohuta pilve jäämine või "free ride", kus meie lähedal oleva kivisse jäänud sõbra uim kandub meisse yle. Osalt on see õige. Richardit lugedes tekib tõepoolest mõnus, lõdvestunud tunne, kummaliste seoste sõlmumisest oli juba juttu ja esineb ka sisemise taipamise ja äratundmise hetki. Paljude narkovaimustuses hipide jaoks olidki need raamatud "trip-toyd", psyhhedeelse rännaku ajal nauditavad kultuslikud mängulised ja kummalised lelud. Kuid droogikultuur devalveerus kiiresti pealiskaudseks moeröögatuseks, millesse Richard loomuliku irooniaga suhtus. Ta ajastusatiirilises esikromaanis "Lõunaosariikide kindral Big Surist" (1964) on parasjagu pilklik peatykk tollal juba kohustuslikuks cool-rituaaliks kujunenud jointi-rullimisest. Muidugi tundis ta psyhhedeelikute mõju, kuid eelistas eraelus alkoholi. Ta kujutlus oli niigi lennukas ega vajanud keemilist stimulatsiooni. Niipalju siis ulmapoolest.

Teisal käiakse välja otse igapäevaelust võetud ja temaliku mõrkja muigega tõdemusi, mis on lihtsad ja selged. Brautigan ei sallinud akadeemilist luulet, tal on hulgaliselt paroodiaid nii poetastrite, kirjandusteadlaste, haikuharduse ja veel kõiksugu nyrimeelsust pakkuvate nähtuste kohta. Eks ta isegi libastub vahel kryptikasse, epateerimisse ja suvalisse killurebimisse, aga kuna tekstid on yldiselt pisikesed ja kergelt, ilma tõekuulutamise pretensioonita tehtud, saab ta peaaegu alati andeks. (Yks supersapine lugeja saatis kyll ta kogu "Loading Mercury..." tagasi laiakslitsutud junniga vahel. Selline ehe kujund ei teki aga kunagi tyhjale kohale. Lugejad saavad nii või teisiti liigutatud. Kõvakraelisi, akadeemiku haisuga kriitikuid on Richardil ikka kyllalt olnud ja nad kipuvad teda syydistama muidugi tyhjas lobas ja enesekorduses.)

Kuigi näiliselt kerglane ja käisest puistatud, pole Brautigani kraami parem osa sugugi pealiskaudne. Tal on tugeva absurdisoone varjus palju tähelepanelikkust, yldistamisvõimet ja empaatiat. Ja iroonikul on särgivarrukas pisike romantik. Nagu paljud, kirjutas ta noorpõlves luulet selleks, et tydrukutele mõjuda. Ja pidev, kohati eskapistliku varjundiga armulugude sari ta elust tuligi. Ehk oli yks neist tema enesetapu põhjusekski. Mingis mõttes jäi Richard elu lõpuni psyhhedeelseks trubaduuriks, kes pani oma muusade pildid raamatukaantele ja pyhendas neile kentsakamaid ja otsesemaid kiidulaule. Ta armastusluules on ilumeel, väike sapistamine ja huumor kuidagi väga loomulikult kõrvuti. Vist eelkõige seksuaalse vabaduse laulikuna meeldis ta ka Ingvar Luhaäärele, kes esmalt tõlkis maakeelde 8 Richardi luuletust (Looming 1985/8,lk.1069-1071, lisaks veel hõrgu suhuvõtmise poees, mis ilmus Luhaääre raamatus "Välk lootoses").

Brautigan on yldse olnud hipiliku suhtumise ja terava huumorisoonega tegelaste lemmikautor. Näiteks Tartus elades sattus mu kätte käsikiri, kus oli puht isiklikust huvist ära tõlgitud kogu tema "gooti vestern" "Hawkline´i koletis" ja osa "Muru kättemaksu" jutte. Tõlkija olevat olnud keegi Paul (aga mitte Heinsaare-poisi väljamõeldis). Keegi võiks sellegi käsikirja trykki toimetada. Võimalik, et samamoodi on lillelaste poolt ymber pandud ka luulet. Ise tegin need tõlked algselt puhtalt lugemismõnust ja enda jaoks, kimbuke ilmus Tartu underground-lehes "Hoi"(2000?) koos Mehis Heinsaare deliirsete illustratsioonidega (heh, päris autoripärane, või mis? Richardi lemmiksorgelduseks ja kaubamärgiks oli kala) ja hiljem avaldasin 12 tollal mu jaoks kõige huvitavamast RB tekstist koosneva valiku (mis ei kattu siinsega) oma luulekogu "Raagraamis poiss"(2001) tõlketsyklis (tolle raamatu tekst "Cry, Teenage Hippie" kõrvutub otseselt Richardi "Karma Repair Kit´iga" ja mu tõlked on pisut mõjunud sõber Villem Valme luulele).

Siinne valimik on pisut juhuslik ja subjektiivne, kuid katab ajaliselt umbes kakskymmend aastat – varasest romantilisest paladest ("Kui peaksin surema…", "Ootus", "Jõgede tagasitulek") läbi teraste ja nägemuslike tähelepanekute aastate kuni viimase kogu meenutusliku avatekstini "1942", millega ring mingis mõttes täis saab. Ehk leiab mõni lugeja endale uue lemmiku edasi avastamiseks.

Miks Brautigan mulle meeldib? Eelkõige vist ervinabellike nihete ja kosmiliste kriitikasähvatuste, lööva lyhiduse ja muheda jutustamisanni tõttu. Tore on näha, hädiselt igapäevane reaalsus tema käes murenema hakkab. Ja ka seepärast, et kunagi õpetas ta mulle, mis asi see hipindus ja kontrakultuur oma õigemas: hoolivas, klišeedest mööda põikavas ja mõttekäändudes turvalisust pakkuvas kyljes õieti on.


Lauri Sommer



Brautigani luulekogud

Return Of The Rivers (1957) (yhest luuletusest koosnev rariteetväljaanne)
The Four New Poets (1957) (teistel andmetel 1958) (neli hiljem taastrykkimata luuletust rariteetses kogumikus)
Galilee Hitch-Hiker (1958) (raamatuks tehtud tsykkel)
Lay The Marble Tea (1959)
Octopus Frontier (1960)
All Watched Over By Machines Of Loving Grace (1967)
Please Plant This Book (1968 ) (Richardi kõige avalamalt hipilikum ja ökoloogilisem teos, mille kohta tema ytles muigega "underground poetry" – 8 taimepakikest, tagakylgedel luuletused – loe, mida kylvad)
The Pill Versus The Springhill Mine Disaster (1968) (Ehk tema tuntuim luulekogu, mis koondas ka paremat kraami varaste rariteetide hulgast)
Rommel Drives Deep Into Egypt (1970 )
Loading Mercury With A Pitchfork (1976)
June 30th June 30th (1978) (Poeetiline reisikiri Jaapanist, vahest kõige sidusam Brautigani kogu)
Edna Webster Collection Of Undiscovered Writings (1999) (Käsikirjade patakas, mille Richard laia ilma õnne otsima minnes oma esimese tydruku ja kooliaja parima sõbra emale andis, sisaldab suuremas osas just varast luulet. Ja osa põrandaaluses ja -pealses pressis ilmunud ja kingitud luuletusi on veel mööda ilma laiali.)


Edasiseks tutvumiseks Brautiganiga

Asjalik ja laialdane taustainfo,bio- ja bibliograafilised faktid jms: http://www.brautigan.net/brautigan/

Luulenäited
http://plagiarist.com/poetry/?aid=9
http://www.divinentd.com/brautigan/
http://brautigan.cybernetic-meadows.net

Ning päris põnevaid mälestusi sõbra Greg Keeleri silmade läbi
http://www.troutball.com/Brautigan/
(ses vallas on muidugi oluline RB kirjanikust tytre Ianthe Brautigani raamat You Can´t Catch Death)


sisu