Charles Ducal

Hollandi keelest Ilvi Liive

KODUS


Täna öösel olin ma surmas,
sõbralik õu, kus mängisid lapsed,
kampsunid pepri täis,
vana sulane sõnnikut vedamas,
õitsvad geraaniumid,
ja ma mõtlesin: keegi ei sure,
kui surm nõnda võib kesta.

Päike säras,
ja penid magasid,
pehme tuul puhus soojaks tallide uksed.
Tule, vend hõikas, ja igale uksele
ühe maa nime kriidiga kirjutas.
Me sõidame Inglismaale,
õuemüüride vahel loksus vesi.

Meiereis pöörles võikirn,
kuid või ei hakanud kokku,
üks laulev ema keerutas võikirnu mända,
aeg oli täis,
ja mõtlesin: olen kodus.






ALGUS


Kuidas sai mulle algus tol ööl?
Millistes arglikes, hääleta sõnades?
Või magas naine ja nihutas unes
puudutamisi tal kätt? Oli suvi,

aknad olid lahti. Hoovist kostis hääli,
seal haukus koer ja hobused
tammusid tumedalt, rahutult.
Kas nad lamasid paljalt, ilma tekita,

kas mees mängis temaga, kuni ta oli
uimane, väga tasa? Või oma häbis nad lebasid,
higised, mõlemad alasti, häbet häbedus
varjamas? Kas ma tulin armastusest?

Või seoses usu ja käsuga?






ÕNN


Kuna janu ja nälg mind ei vaeva,
mul on pere ja töö, eeskujulik kodu,
on Sade'ist Grimmini raamatukogu,
truu armuke, tervis ja piisavalt aega

armueluks ja kunstiks või sedamoodi,
ma võin harida aeda ja maailma näha,
võin tuhandet luuletust proovida teha,
olla ülimalt salaja Jumal,

just sellepärast ma näringi küüsi
toas, kus on alati läppunud tunne,
kaitsetult heidetud nii suurde õnne,
et kannatan veel ainult enda küüsis.






HALASTAJA


Naine valamu kohale kummardas pea,
ajas tuharad kaitsetult õieli.
Hetk näis löögiks nii lõpmata hea,
vastu kaela, ja ta ei saaks arugi.

Korra riivas veel kiusavalt sõrmega.
Nahk läks pingu kui piima peal kile.
Iha kohus. Ning tundis, et tahab ta.
Naine kluglutas õrnalt: kas tõesti nüüd kohe?

Nägi mees samal hetkel end peeglist
– kõhnu jalgu ja särki liig avarat.
Läitis armastustung temas leegi,
haaras halastajana tuharaist.






ÕDE


Kas teadis ta, kas ta teadis, et ma,
et sina ja mina igal ööl,
et me teineteise juures, et me
kui kõik magasid, sina
ootasid pimedas kuni ma
ja ma üksnes su hingamist,
me ei kuulnud, kuid kas seisis ta
ukse taga, kuulis ta
mida sa küsisid, mis ma pidin,
kas teadis ta, sest ta su hingamist,
sest ta võis näha,
läbi pimeduse võis näha
kuidas sa mu käe ja kust
sulle kõige enam

ja jättis ta,
sest mitte ühtegi sõna, sest
võib-olla ta keha, kuid
tema mitte, sest see, mis ta teadis
sinu hingamist võib-olla ja minu
kätt, kuid meie mitte






KAKS KUNINGALAST


Ma kirjutan. Ma ei armasta sind.
Eitan kõike, mis teeb sinust sinu.
Sa oled aadress, kuid mitte sihtkoht,
vesi pole küllalt sügav me vahel.

Teiselt kaldalt kumab vahel veel valgust,
kuid see on süüdand mu silmad.
Kahte uppunut õngitseb laul meie vahel,
aga neil on seesama pale.

Ma kirjutan. Keeldun tegemast vahet
sinu ja mu uidude tindivoo vahel.
Olen keele hoolikalt lukustanud:
tahan tunda sust puudust, mitte seda, et lähed.






ABN I


Sõna on liha. Nii see kunagi oli:
olin pidetu, kui võttis endasse mind
see lõng, mis mõtestas terve maailma,
hoidsin emakeelest, see oli kui rind.

Nüüd olen üksi. Elan-kõnelen vargsi
võõrast, vaikuses minule tundmatut keelt.
Lõng pingule kisub, ma kirjutan värsse,
enda tõestuseks pealinna läkitan need,

lootuses mõistmist leida siin ilmas,
kus vaikivana ma kesta ei saa.
Sõna on liha, kuid mitte niisama lihtsalt,
ripun keele küljes kui kaan.






KURVA KUJU RÜÜTEL


Mu kuuel ta meelest on moestläinud šnitt,
püksilõigegi määrib mu mainet.
Ta soov on, et moodne ma oleks ning šikk.
Pelgan, muuta mind tahab mu naine,

sirgu seada mu õlgu, mul rautada jalgu
ulja hooga, mis soldatil sammude sees.
Tahab rahva seas kõndida minu käevangus
nagu magataks igal ööl teda ta mees.

Õnneks on mul veel alles mu vana pidžaama,
mil kisuvad sääred, mis lotendab eest.
Ma tõmban ta selga, kui naine mul magab.
Kurva rüütli ma riputan välja säält seest.


sisu