Hollandi keelest Ilvi Liive
FLAMINGOD
Neid peaaegu ei ole
nagu väga saledaid naisi
pärast õhkkerget kurbust.
Oma peente pintsetikoibadega
kergitavad nad pirtsakalt
oma varbaid veest, oo, nad
on nii roosad
nagu maneristi mõtted.
Nad on küsimärgid kõigi me teadmiste taga
ja nii kaunid, et me ei taha
enam midagi seletada.
SÕRMEJÄLJED AKNAKLAASIL
Ma arvan, et luule on nagu sõrmejäljed
aknaklaasil, mille taga laps, kes und ei leia,
ootab päeva. Maast tõuseb udu,
ohe kurbusest. Pilved
hoolitsevad kahtkümmend viit liiki valguse eest.
Õieti seisavad nad sellele vastu. Vastuvalgus.
On veel liiga vara, et olla nüüd. Kuid jõed
juba lahkuvad. Nad on kuulnud
mere hõbedavabriku müha.
Tütar mu kõrval akna juures. Armastada teda
on lihtsaim viis meelde jätta kõike seda.
Linnud leiutavad oma hääle sepikojas
siit, siit, siit.
44
Eneseta, teemata.
Kannel remmelgale riputet.
Teistsugune pill kätte võetud.
Suurte tunnete sepavasaraga
hinge ksülofonile.
Hing puruks, enesestmõista.
Hing rehaga nurka
ja tuli otsa.
Hinge rohkem kui arvas.
Ja siis reha viiuliks
saag pillipoognaks.
Laulukest.
LAMAMISTOOL
1
Jan Fabre'le
See on üks eimiski, mida otsin. Mis järele jääb,
kui oled tahtnud juua oma pihkude kausikesest:
su mõlemad pihud. Lõhnad uitavad mööda aeda.
Mu all on lamamistool, laman seal nii sügaval nagu ma vaid
iseendas saan lebada, omaenese seljal, kõige alumisel minus.
Kuidas see tundub? Nagu konjakit mõõtes klaas
seatakse horisontaalselt, nii on see lamamine, mul ei ole endast palju
tarvis, et täidetud olla, mida mul vaja on, on eelkõige: vähest.
Liig vähe on vähest. Eimillegi valmidus
andestada, millesse meie, kui me nõndasamuti
eimiski oleksime, võiksime sobida.
Õhk on sinine kui unustus.
Õhk on sinine kui pesusine, millega omal ajal
linu pesti, et nad valgemad oleksid.
2
Laman siin pääsukeste lennukust uurides.
Vahel paisatakse siia kogu parv, ma püüan mõista,
kes seda teeb, tuul mitte, ent ka nemad mitte, neil pole meie-tunnet,
üksnes virvarr. Nad proovivad oma sabast eemale lennata,
sips-sips läbi kõiksuse, siin me ju olime,
siin me ju olime. Lesin, imedes õhku
läbi oma hingetoru. Ma näen, et see on hea.
Ma tahan oma nime siia alla panna küll.
MUINASJUTT
Elas kord mees,
kes oli alati õiglane.
SU SÄRGIKESED
Su särgikesed ja su valged ja punased
sallid ja su sukad ja püksikud
(armastusega tehtud, ütles reklaam)
ja su rinnahoidjad (neis asjades on
poeesiat, eriti kui sina neid kannad) –
need vedelevad kõikjal selles luuletuses
nagu su toas.
Astu sisse, lugeja, tunne end nagu
kodus, ära komista lauseehituse
ega laialipillutud kingade otsa,
võta istet.
(Vahepeal suudleme veidi siin lauses
sulgude vahel, nii et lugeja meid
ei näe.) Mis te sellest arvate,
see on tegelikkusesse vaatamise
aken, kõik, mis seal näete,
on olemas. Kas pole see
just nagu luuletuses?
ARS POETICA
"Siin ilmas pole palju vaja.
Keegi, kes püüab haarata haaramatut.
Ja medaljon kaminasimsil,
tilluke foto. Nii väike
on unustamatu!" Tsitaadi lõpp.
Selle, mis seal algupäraselt seisis – nii suur
on unustamatu – muutsin ma
nii väikeseks. See võttis mul aasta.
Luuletus, see on võimas vaikimine:
hauakivi, mis kuulab temasse raiutut.
Tähed, mis kuulavad kuni vihm nad täidab.
LUULE
Nii nagu sa haigele tütrekesele ütled:
mu miniatuurinimeseke, mu omatehtud
kurbuseke, ja see ei aita;
nii nagu sa käe ta hõõguvale laubakesele
asetad, heidad pikali õhukesena kui lumi,
ja see ei aita:
nii aitab luule.
Lohutus öeldavast.
– Kullake, on sinuga midagi?
– Ei, kallis, ei ole midagi.
Õhtu. Rahulik tibutav vihm.
Õhtu kui pianist.
Nii palvetati kodus, viiskümmend korda
ole tervitatud, Maarja, täis armu.
Nii pomiseti, öeldi tasa, tsst
vastu külma sõda sooja ahju ääres.
– Kullake, on sinuga midagi?
– Ei, kallis.
– Anna andeks, ma hetkeks arvasin, et oli midagi.
sisu