Hollandi keelest Mati Sirkel
KUJUTLUS SINUST
Midagi asus sulle pähe
midagi briisitaolist
sündimise kauge kaja
see päev oli
vanast kullast ja haavadest,
kust voolas verevett
nagu loomisepäeval
õhk terasest
ja vesi, milles sa lebasid,
täitis maailma
uue külmaga
Sa ei näe käskjalga
tema mustas varjus,
karedaid kahhelkive ja
lukku, mis ootab sinu
pahaaimamatuid sõrmi
ja ometi tõmbad sa, ikka
uues üksinduses,
oma sooja keha peale
aastate lina
ja sa naerad.
MÄRTS / FAUST
Me olime viiesajakesi
valge käes värisemas.
Varane valgus külmus
hommiku pikka
varju meie ees,
kargas üle takistuste,
ojade, võttis ritta
sildade kohal, seeaeg
kui rind rõkkas külma käes
lahtiste hõlmade all.
Mul hakkas vastik mehelikkuse,
sangarluse ees.
Ma ei tahtnud koju tagasi minna,
unustasin oma nime, hakkasin
üksinda otsast peale.
Vahel kuulen ma neid veel
aknast mööda jooksmas.
Kunagi laskis üks vana alkeemik
võluda end neist laulvaist häältest
ja päikesest,
et omaenda verega
kuradi nimel alla kirjutada,
lootuses, et valgus
nõnda tagasi pöördub.
Nagu polekski seda
eales maha salatud.
JAANUAR / ESIMENE SURM
Aastate järel on lõpuks
taas lumi.
Sa kuuled lumepallide pildumist
ja hääli
sajandite servadelt.
Sa satud mälestuse
vanadele valgetele piiridele.
Pillu laiali viimased plekid
oma lummesadanud mustast Isest.
Pillu laiali oma must hing, sa
uppunud vend
pimedas sarnasuses.
Pillu linna
viimase golemi pihta.
Ta pillub vastu.
Sa mattud hüübind verest
järele tehtud kehade alla.
Valge veri, kuum ja kange,
suur külm nukk,
mille kriipiva keha
sa äratundmises emmates
kiunuma paned ning sulama.
NAPAKAS
Ta luges raamatut, kus vanu luuletajaid
nimetati noorteks, sest nad teadsid, kuidas
midagi tuleb kõigepealt keele peal proovida,
sest neil olid sõrmed, mis ei lakanud
kompamast nende keele viljanahka.
Üksinda, öösel, oma toas kui saalis,
seeaeg kui keha läks külmaks ja hingetõmbed
siirdusid omile teile läbi veidi
avatud külma akna, nägi ta neid paradeerimas:
linde, rästikuid, vausid ja isemoodi tiivulisi
hobuseid – sest luuletajad on väärt vaid oma vormi
ja mitte oma sulgi.
Ta ei suutnud midagi meenutada, kuid tühjaksjoodud
klaasi tuli võõras valgus,
ja ta oletas, et seal oli kunagi olnud midagi muud,
midagi, mis ei tulnud talle pähe.
Siis tõusis ta istuli, see kuulekas
idioot, võttis sulepea ja asus
kraapima märke punavalguses aknale.
Siis teadis ta seda, mida teadsid vanad,
ehkki ta ei andnud sellele nime.
Paar tundi hiljem oli ta surnud.
PÜHAPÄEV BRAHMSIGA
Seda polnud kunagi küllalt,
mille nimel elada,
ehkki hommik oli valge
ja mõtted, kausis täis
kirgast vett,
hõljusid mööda hallis õhus.
Vastukaalukski
polnud palju tarvis:
et kõigel on mõtet,
põhjuseta, kuid
tasa ja haigena magas
siis vaim unustuse
valgete linade vahel.
Enne kui jõuad märgata, istuvad
orvades ja akendel
kummitused, kes laulavad
hävingust, kaotusest,
seeaeg kui ometi just sinu
käe all teine käsi
tasa ja paindlikult pöördub,
soojus ja tasakaal, misläbi
sa õppisid kõike, küsimata mõttest.
ETÜÜD
Kuulda teda mängimas
kahanevas valguses, mõeldes,
et need tantsivate nootide
rivid ja read paberilehel
on tema sõrmede isandad.
Ja paus.
Ma tegin pausi – kordamine
on kadumise eeltakt.
Vaid kuulamine pakub rohkem.
Ta mängib. Läbi müüride
tungiv valjult mõtlemine,
kauniskõla laienev laik.
Tema noorus kummargil
musta ja valge kohal.
Mendelssohn ja Ravel, ja siis
aina uuesti see tundmatu,
kes piinab mind.
LUULETAJA
Laua all, sinisel kivil,
oli ühel päeval põrnikas,
seeaeg kui ületee,
ja tema parima sõbra ees, üks naine
end pikkamisi lahti riietas. Ta nägi,
kuidas liikus säär. Raamatud,
seinad karjusid lugemise järele,
ja kõik, mis ta suutis mõtelda,
oli see, et parima meelega tahaks
olla põrnikas. Jutud tuleb enne unustada,
muidu pole mõtet tahtmisel
surra ilma põrnikapiinata.
Nii roomas ta, tundlad püsti,
piki seinu täis kõike, mida tahaks veel lugeda,
ja kukutas end neljast tuhandest meistriteosest möödudes
sodiks siis sopaka peale,
selle pealkirja märkamata.
See kõlas: Mis me oleks tahtnud olla.
HILISED VORMID
Me nägime vaid seda ühte pilve,
ei milleski ega mille iganes muuga sarnast,
ilmumas järsku künka kohale kui trehtrit:
nabanööriroosa ja sügavlilla, sooneline ja õõnes,
anum täis õhtutuult ja ähvardust,
vahest kilomeetrite laiune,
hiiglaslik auster triivimas ajas.
Kui näinuksin sellest kaugusest paika,
kus sina ja mina, aastate eest, põimunult
puupingil lebasime, kevadtuules
ja erksas valguses, õõtsuv noor lehestik,
korrapäratud vormid, metsarada, mis pimesi
viib ühe vaate poole;
võib-olla oleksin siis juba
suutnud silmapilguks näha
seda pilve ilmumas
su unenäolises sügavuses;
sest miski ei reeda iidset väge
nii väga kui vaikimine ja kadumine.
sisu