Leonard Nolens

Hollandi keelest Mati Sirkel

TAEVANE HAIGUS


Kelle Jumal on suureks kasvatanud, see murrab oma leiba
Teises ajas, see maitseb Jeesuse karmi rooga
Igas eluvormis: kõik on valus, kuna kõik on näivus,
Vastuhelk põhjalikumatest töödest ja olemisest,
Vari, mille all veel sündimatu lämbub oma unes.
Kelle Jumal on mürgitanud, ei saa enam iial terveks.

Ka sina, kes sa kahekümnendast eluaastast peale pole uskunud,
Päev päeva järel pead sa veel sööma sellest näljast
Täiuslikkuse järele, pead jooma sellest janust
Veel mitte olemasoleva järele. Jah, tema on surnud,
Kuid kõht, milles tema veri kunagi kees,
Ja ka keel, ka suu, millega ta mõeldi,
Pole kunagi paranenud oma taevasest haigusest.

Vaene kurivaim, kes sa oled ikka veel otsimas
Pahurat pühadust, mis taob vastu maailmakaljut,
Mis sülgab tühjuse, madaluse karmi näkku,
Sina, kelle Jumal on sigitanud, kes tema kaotas,
Iial enam ei pääse sa oma päritolust, sa vihkad seda seemet,
Mis kisendab sinus suure perekonna ja homse järele.






ILMA MINUTA


Mida võin ma teha su heaks, mul pole muud kui sõnad.
Selle muusikaga ehitasin meie maja, hävitasin
oma elu, et näha, kas surm on vaeva väärt,
või kas pääsen minema, kogemata surma.

Mida võin ma teha su heaks, ma pean ju sinust jääma.
Ma ju võtsin sind enda peale ilma sind võtmata
ilma ennast andmata, sest ma pole ju muud kui sina,
ma olen olnud sina üksnes sellepärast, et ei peaks olema.

Ma sain üksnes sellepärast sinuks, et mitte olla mina.
See on arg armastus, arm, anna mul andeks.
Mida võin ma teha su heaks, ma pole muud kui sõnad,
Igatsen saada sinuks, igatsen saada meieks ilma minuta.






SFÄÄRIDE HARMOONIA


Läbi rulootrellide oksendab täiskuu
mu toa täis, pläga voolab voodini välja.
Ma leban seal tulitades nagu silm, mida ei saa enam kunagi kinni,
väike lihakämp, kõrvasuurune orb.

All paugutavad noored garaažides, pargivad
huilates oma nikeldatud suguosad telliskividest
üska, pilluvad aknaid sisse ja lõgistavad luukidega,
et ärritada ööd ja seda kanti, tervet maailma.

Seejärel sekundite piinav tilkumine
tsingist vihmaveetorudes. Tsilksolk. Tsilksolk. Tsilk. Solk. Sügaval
taamal mustunud ja väljasurnud aedades,
kiimas kasside kräunuv nähtamatus.

Sestpeale kui ma siin elan, saadan pikki kirju
oma endisse koju. Seal võisin magada, ärkvel olla, vait
ja pime oli seal nagu kirjutamata luuletuste
rütmilises ja korrastama meelitavas tühjuses






TÄNUVÕLGLANE


Ta magab ja on vaikus. Siis sajab lund neis tubades,
kus koos sõbrannaga ma elan.
Seal, alasti ja valge, lebab ta kui hingav kivi,
Suur ja tülikas raidkuju, et ma tema vastu põrkuksin,
kantjas koorem, mida pean kandma kõik need päevad,
kõik ööd, kui tema uni und ei anna mulle.

Ma olen üksi temaga. Üksi temaga tulen ma
läbi aastate, sest tema nimi näitab teed,
ma tema pilgus peegeldust näen oma pimeajast.
Seal, alasti ja valge, lebab ta kui hingav kivi,
kelle vastu ma oma nüri olemist ihusin
ja ihun, ka siis, kui magan ja näen hüüdes temast und.






LOOMULIK TÄNAV


Aed sajab aegamisi lumme. See on suudlevate liblikate
suur muusika, sügavalt kõrgelt eikuskilt

Rohi ja hekid on kadumas laulvasse värvitusse,
rajad avastavad iseenda olemasolumeloodika

sellessama kõva valge pehmuses. – Liigahtab tuuleõhk,
mida silm kuulatab, käsi, mis rahulikult puistab õhku

oma tühja mineviku märke. See külvab kerget paanikat lendlevate lindude
siidjais tiivus: pisut, pisut avanevad
akende ees tohutud kardinad, ilmub kuu
kui koorijuhi kiikav kõrv, lauludebüüt
kõrgusest vakatab rohus, hekkides, radadel nüüdsest.
Ja kõik muutub peaaegu pimestava avatuse eimillekski.






KLOMP


Ta seisab aknal põrnitsemas
sügavikku ja osutab inimestele,
öeldes taas ja taas kord:
pole miskit see elu, eimiskit.

Eks kuula, kui lipitsevalt see kõlab,
kui ta sosistab ja oigab, säärase volbusega:
pole miskit see elu, eimiskit.

See kummub tal suust, kiidulaul
meie tühisusele, ta asetab surma
minu jaoks selgesse päevavalgusse:
pole miskit see elu, eimiskit.

Ja juba ma lähengi, tõmban ta taas sügavikust
sülle ja voodisse kannan
ja liibun siis taas tema vastu.

Ta näo tõmban enda poole
ja lakun ja neelan kõik ta pisarad.
Nii himukalt söön ma tal klombi
kurgust, et ta nuuksub sügaval minus.






SEE


See tuleb hommikul, vekker jääb vait, uudised on tellitud.
Vahutav palg, habemenuga ja silmad, need ripuvad tinutatult
peeglis, kraanidest, aukudest pääseb valla sumina sitke
melass, ja osutid, käed, need vaatavad tegevusetult pealt.

See tuleb lõuna paiku, liha on lõigatud, suvehari on pudeleis,
mis käivad rappudes ringi, mingi sool ei suuda verejooksu peatada,
klaasid hakkavad kiljuma, kargavad siis hääletult kildudeks, pimestatuna
seniidist, ja koduloomad, külalised sulanduvad üheks nägemuseks.

See tuleb õhtul, see tulebki kõige meelsamini õhtul ja öösiti.
Igivana sülg külmub suudleja keelel, silitus
halvab silitatu, tema unenäod pakuvad pilti unenägudeta unest
jäise hotelli raudvoodis, aga ärata mind ometi, ärata mind.

See on eluterve tüdimus sellele elule eelnevast ja järgnevast,
mis ei taha meid unustada, see on mingi pitsitav rahu,
mis lõdvestab valusalt lihaseid ja surub lauba vastu lauaplaadi
serva, põhjuseta soov vajuda kellesse-, millessegi.

 




MORAAL


Vihma kallab. Kui tõrrest. Torm möllab. Lase kõigel mööduda.
Lase kõigel uuesti sündida ilma sinuta,
et alandlikult siis, turvas olles, alla vaadata
oma kordaläinud äraolekule, oma suuremeelsele nullile.

Sa ütled: sel ajal pole mulle enam midagi pakkuda,
ent küsimus on: on sinul midagi pakkuda sellele ajale?
See on küsimus, kullake, sest luule, see on absoluutne tõsidus.

Kübeke irooniat? Võib küll irooniliselt, kuid siis juba ireeniliselt.
Pisku künismi? Ah, seda allajäänute üleolekut…
Törts huumorit ehk? Seda mõistuse meemokalemäärijat!

Ei, väljas koriseb maailmakõht näljast
ja sina oled tema toit: ihu, mis ennast ei loonud
ja selle häbiraha eest pidi vabaks ostetama, ja veri,
mis siin, vaid siin vabalt ringelda saab seal teiste südameis.






ÖÖHIMULISED


Mis õnn on elada ja surra vabal maal,
kus täna öösel mul ei kirista mingi parem võti ukselukus,
kus mingi mundris kura röök ei marsi üles trepist,
ja ükski keskrusikas ei välja lüüa saa mind üksinduse seest.

Terve päeva said mu aplad kõrvad jõudsalt kosti,
terve päeva mängisid mu silmad valgusega,
mida keegi ei pane siin ketti, ei pimenda loosungitega,
keegi pole nuhkind mu järel, kuna kirjutan luuletusi.

Nojah, paar lustlikku härrat vahetavad salajas tuumarakette
nagu pornopilte, musta raha, nilbust, klatšilugusid,
mis iialgi ei plahvata. Ja nad heidavad mu hääle peale täringuid
ja töötavad minu verega oma karjääri kallal surma poole.

Kindel see, iga päev neelab nende aus mask alla mu raevu,
ja nad märgivad oma karjääri maha minu sügava häbiga.
Minu nimel lendavad nad maailmas ringi ja valetavad,
ning järgmiseks maanduvad mu tasuta mure kulul.

Kuid mis õnn on surra vabal maal – nojah,
Ameerika suudleb Kristust minu peaministri suule,
ja kristlikud ajalehed kiidavad seda rasvaste tähtedega.
Aga minu kultuuriminister annab mulle nende värsside eest hüva kõlisevat.






PAOKIL


Tee nii, et see poleks kõik, see elu, tumm ja tume,
nagu naiste igakuine verevoolus.
Lase mul kellelegi kuuluda, kuid mitte nii absoluutselt,
et ma kaoksin naisesse, mehesse, või peaksin lahkuma,
kuna keegi ei saa mu inimkaalu maast lahti.
Õuduses omaenda nägemuse ees panen ma selle kirja.

Ikka olen ma teel. Ei leia ma rahu
endas, üksnes hirmu, kui kuuled mu aeglast sammu
külmadel kahlitel sinu poole kuumamas.
Uks avaneb. Ning suudeldes ja tummalt uurivad su huuled
sünget meest, kes klähvib sulle vaikides
armuvärsse. Luba ta oma voodisse. Jäta kõik uksed
paokile.






HUGO CLAUSI AUTOPORTREE 65


Ikka mängin ma kassi ja hiirt
Oma kätekaksikutega,
Oma edevusega nende vahel
Ja teiega, keda ma ei tunne,
Sest ma olen teie,
Sest mu sulg on meie.

Kuuskümmend viis aastat tagasi,
Sündinud päikeseprillid ees,
Et seista omaenda valguses,
Et limpsata kuud, nägu pikk,
Ise pimedaks jäämata.

Kuuskümmend viis aastat kannatasin
Oma naha kulisside käes,
Vitu maski
Ja poisi käes, kellest mul ei
Saanud iialgi kõrini, ikka

Mängin ma temaga kassi ja hiirt.
Tema on minu kähedaks klähvitud hääl
Neljakäpukil, koer minu ihu
Urkas, Jumala patuoinas,
Jumala, keda pole, kes on seepärast kole mu vastu

Ikka mängin ma kassi ja hiirt
Oma täringuid heitvate kätega,
Minu topeltkeel nende vahel
Ja teiega, keda ma ei tunne,
Sest ma olen teie,
Sest mu sulg on meie.


sisu