Eugenio Montale

Itaalia keelest Lauri Pilter

XENIA I

Minu naisele



1


Kallis putukake,
ma ei tea, miks sind hüüti kärbseks,
täna õhtul, peaaegu hämaras,
kui lugesin Teist Jesajat,
ilmusid mulle uuesti,
aga sul polnud prille,
sa ei saanud mind näha
ega suutnud mina selle läigahtuseta
tunda sind udus ära.



2


Ilma prillideta ja tundlateta,
vaene putukas, sina, kel tiivad
olid ainult fantaasias,
lagunenud ja ka vähe
usutav piibel, öö pimedus,
välk, kõuemürin ja seejärel
ei mingit tormi. Võibolla
läksidki nõnda kiirelt ära, midagi
rääkimata? Aga on naeruväärne
arvata, et sul oleks veel huuled.



3


Pariisis Saint Jamesis tuleb mul paluda
üheinimesetuba (neile ei meeldi
üksikud kliendid). Ja seda ometi
sinu veneetsia hotelli võlts-
Bütsantsis; et kohe seejärel otsida
telefonistide kambrikest,
kes alati olid su sõbratarid; ja lahkuda,
kui lakanud on toon,
soov sind tagasi saada, olgu või
ühesainsaski žestis või harjumuses.



4


Olime õppinud teispoolsuse tarvis
viletooni teineteise äratundmiseks.
Püüan seda moduleerida lootuses,
et oleme kõik juba surnud, seda teadmata.



5


Ma ei saanud kunagi aru, kas mina olen
su ustav ja katku haigestund koer,
või oled sina seda minu jaoks.
Teiste jaoks aga olid sa lühinägelik putukas,
kes on eksinud kõrgseltskonna
kädinasse. Naiivsed olid need
tarkpead ja neile ei tulnud pähegi,
et nad on sinu naerualuseks:
et nad on nähtavad ka hämaras ja nad paljastab
su eksimatu taju, su
nahkhiireradar.



6


Sa ei mõelnud endast jälje jätmisele,
kirjutades proosat või luulet. Ja see
oli su võlu – ja ajas mind hiljem enda suhtes iiveldama.
See tegi mulle ka hirmu: et sa hiljem
heidad mu neoteerikute
krooksuvasse mutta.



7


Kaastunne enese vastu, selle lõputu vaev ja ängistus,
kes jumaldab siinset ja loodab ja on lootuseta
teisele maale… (kes julgeb öelda"teine maailm"?).
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
"Veider kaastunne…" ("Azucena", teine vaatus).



8

Sinu nii vaevaline ja hooletu kõne
jääb ainsaks, mis mind lohutab.
Kuid tema varjund on muutunud, värving teine.
Harjutan end seda tajuma või dešifreerima
teletaibi tiksumises,
minu Brissago sigarite muutlikus
suitsus.



9


Kuulamine oli su ainus nägemisviis.
Telefoniarve vähenes kenakesti.



10


"Kas ta palvetas?" "Jah, palus Püha Antoniust,
et leida üles
kaotatud vihmavarjud ja teised esemed
Püha Hermese garderoobist."
"Ainult selle pärast?" "Ka kadunud omaste
ja minu pärast."
"Sellest piisab," ütles preester.



11


Mälestus su nutust (minu oma oli kahekordne)
ei lase tuhmuda ühelgi su naerupahvatusel,
need olid kui ettekuulutus sinu eraviisilisest
Viimsest kohtupäevast, mida kahjuks kunagi ei juhtunud.



12


Kevad ligineb oma mutisammul.
Ma ei kuule sind enam rääkivat mürgistest
antibiootikumidest, torkivast valust reieluus,
saatuse hüvedest, mis sind, prillikandjat,
on paljaks kitkunud.

Kevad läheneb oma tüsedate ududega,
oma pika päevapaistega, oma talumatute tundidega.
Ma ei kuule sind enam võitlevat, et taas alla neelata
selle suve aega, fantoome, logistilisi
probleeme.



13


Kilk öises Strasbourgis oma puurival häälel
katedraali praos;
Maison Rouge ja baarimees, kes õpetas sulle baski keelt,
lonkav ja natuke nokastanud Ruggero;
teadmata maalt pärit Striggio, uudiste ja
suupistete nabaja, keda pettis türklanna
(nina häbist punetav,
kui sellele vihjet oligi, silm kõõrdi
juba edasilükkamatust maksuadditionist),
kas nad ilmusid sulle siis taas? Võibolla pisiasjadestki
kõrvalisemad. Aga sa ütlesid ainult:
"võta unerohtu", sinu viimane
sõna – ja minule mõeldud.



14


Sinu vend suri noorena, sa olid
sasitud plikake, kes mind vaatab
jäigas poosis ovaalselt portreelt.
Ta kirjutas muusikat, mida ei avaldatud, ei kuulatud,
nüüd on see maetud kohvrisse või viidud
vanapaberiks. Võibolla mõtleb selle uuesti välja
keegi, kes ei tea, et see on juba kirjas.
Ma armastasin teda, olemata temaga tuttav.
Peale sinu ei meenutanud teda keegi.
Ma pole tegelenud otsingutega: nüüd on see kasutu.
Pärast sind jäin ma ainsaks,
kelle jaoks teda on olnud. Aga tead,
saab armastada varju, oleme isegi varjud.



15


Räägitakse, et minu
luulel polevat kuuluvust.
Aga kui ta oli sinu oma, siis kellelegi ta kuulus,
kuulus sulle, kes sa pole enam välisus, vaid olemus.
Räägitakse, et luule on oma tippude poolest
ülistuseks kõiksuse paole,
eitatakse, et olla võib
kilpkonn kiirem ka välgunoolest.
Ainult sina teadsid, et liikumine
ei ole erinev seisakust,
et tühjus on täidetus ja kirgas taevas
on kõige levinum liik pilvitatust.
Nii mõistan paremini sinu pikka teekonda,
vangistatuna kipsi ja sidemetesse.
Aga ei anna mulle rahu
teadmine, et me oleme tervik, kas koos või lahus.






K.-le


Su naeratus mul meeles on, see on kui juhtumisi
jõesängi kruusanõlva alt leit vesi puhtamaikne,
napp peegel, milles peegelduvat vaatan luuderohtu;
ja seda kõike embamas on valge taevas vaikne.

Just nii ma seda mäletan, kuid ütelda ei tea ma,
kas sinu nägu väljendab üht vaba süütut vaimu,
kas tõesti oled rändajaid, kes trotsimas on laimu
ja kaasa oma kannatust kui talismani veavad.

Kuid öelda võin sul, et kui vaikse laine hõlma all
mu kujutelm sust uputab need murepaineviirud
ja et su ilme vastu võtab minu mälu hall
niisama avalalt kui noore palmiladva siirust...







On tihti elu halbust ilmund mul:
voo kurin oli see, mis lämmatati,
see oli lehe prõks, mis kuivas katki
ja higi hobul sõidust kurnatul.

Head ma ei ole teadnud, peale ime,
mis Taevasfäärist toob Ükskõikne Tuju:
see oli pärastlõunaunes kuju,
see oli pilv ja kõrgel lendav kull.






KIRI MALVOLIOLE


Asi polnud kunagi minu põgenemises, Malvolio,
ega isegi minu vaistus haista kõige hullemat
tuhande miili kauguselt. See on voorus,
mis kuulub sulle ja ma isegi ei kadesta sind,
sest see ei pakuks mulle mingit eelist.

Ei,
asi polnud kunagi põgenemises,
vaid üksnes austusväärses
distantsi hoidmises.

See ei olnud algul väga raske,
kui eraldusjooned olid selged,
ühel poolel õudus ja sündsus,
oh üksnes imeväike sündsus
teisel poolel. Ei, see polnud raske,
piisas, kui kõrvale tõmbuda, ähmastuda,
muutuda nähtamatuks,
nii võibolla olla. Aga hiljem.

Aga hiljem, kui tallid tehti tühjaks,
rajasid au ja sündsusetus üheks paktiks
seotuna kestva oksümooroni
ja enam polnud mingit küsimust
põgenemisest ja varjualustest. See oli
mõistelise fokomeelia aeg
ja kõver oli sirge, kõige kohal
mõnitamine ja vaikus.

See oli sinu aeg ja see pole möödas.
Millise taibukusega sa segasid
ajaloolise materialismi evangeelse vaesuse,
pornograafia ning lunastusega, iivelduse mammona
lõhnaga, raha, mis sulle kätte jooksis.
Ei, sa pole eksinud, Malvolio, südame teadus
pole veel sündinud, igaüks leiutab seda, nagu soovib.
Aga lase mu põgenemisel minna, nüüd mil vaevalt
võib otsida lootust vastaspoolel.
Las mu liikumatu põgenemine väljendab
kellelegi julgust või mulle, et mäng veel käib,
et mäng on läbi nende jaoks, kes keelduvad
talumast vahemaid ja kiirustavad, nagu sina, Malvolio,
sest tead, et homme on see võimatu isegi
sinu nutikuse juures.




CLIZIA AASTAL '34


Alati välja sirutunud
chaise longue'ile
verandal,
mille aken avaneb aeda,
käes raamat, võibolla juba siis
pooltundmatute pühakute ja nõrga
mainega barokkpoeetide elulood
see polnud armastus see
oli nagu nüüdki ja alati
jumaldav imetlus.

 





Ei jõua olla ise
võibki elama jääda
neutraalses olemises
seemneteta männikäbina
ja teadmata, et ahi kuumaks läeb.
Päev-päevalt vahest ootama ta jääb
aimuta enese olemusest.


sisu