Itaalia keelest Kalju Kruusa
Igivana, ma olen oimetu mühast,
mis pärit su suist, kui nad valla paotuvad
nagu rohelised kellad, ja paiskuvad
tagasi ja laiali lahtuvad.
Mu kaugete suvede kodumaja
jäi ju päris su külje alla
tol maal, kus põletav on päike
ja sääsepilved katavad taeva.
Praegugi tardun paigale su kohalolust,
meri, aga ma ei usu
enam väärivat su hinguse tõsist
nõuannet. Ütlesid ju sina algselt,
et mu südame väike
mullistus on lihtsalt sinu hetke kaja;
et täidan sisimas su ohu-
rikast seadust: olla suurelt ja eripalgselt
ühtaegu paigalpüsiv:
ja puhastada end nii igast prahist-kolust
nagu sina, kes heidad mererohu,
korgi, meritähtede hulgas kallastele
oma sügaviku kasutu rusu.
Üksikul pingil leplikuna
paistab mulle taevalagi
vilus mustjashalli müüri taga
lõplikuna.
Kes see enam mäletab, kuis maailma soonis
lõõmas äge
tuli; – vormide jahtunud väge
tähistab hägustunud ja hajali joonis.
Homme taas mu silmad näevad
kaisid ja müüri ja tavapärast teerada.
Avanevas tulevikus päevad
on ankrus kui sadamasillal paatide rida.
MOTETID:
Sa tead: pean su kaotama, ega suuda.
Mind raputab kui kuulist tabatuna
iga tegu, karje, ja ka soolvesi,
kui ta pritsib üle sadamamuulist,
nii et kevad, mis Sottoripal viibib,
seni on pime.
Rauakolu ja mastitihnikute
maa õhtupõrmus.Väljast kostab kaua
undamist, see küünena kriibib akent.
Mina otsin kadumaläinud ime-
tähte, ainust panti, mis jätnud armulikult
sa.
Ja põrgut ei muuda.
MOTETID:
Lootus ikka sind uuesti näha
juba mu jättis;
imestasin, kas igasugust sinu
tähendust keelav piltide ekraan kannab
surma märke, või on tas minevikust,
kuigi moonutatult ja püsituna,
veel sinu sära:
(Modena sammastikus
vedas tressidega kuues teener
rihma otsas kaht šaakalit).
MOTETID:
Ärge lõigake, käärid, seda nägu,
ainust mu vaimusilmas, kust kõik hajub,
ärge laske suurel ta kuuldel palgel
jäädavalt hägustuda.
Viluneb… Iga raksav hoop on raske.
Ja haavatud akaatsia rapsab endalt
tirdikesta, mis vajub
keset varajast novembrimuda.
RANNIKUL
Tuul tugevneb, pimedus on rebemeil,
sina jätad kergele teivasaiale
varju lainelise. On liiga hilja
tahta olla sa ise! Palmilt potsab
alla hiirevolask, välk on süütenööril,
su pilgu imepikkadel ripsmetel valla.
KIRJUTAMATA KIRJAST
Kas iga koidu kripelduse, kas mõne
traadi pärast, kuhu hakkaks
külge elu villatripse, takerdudes
tundideks-aastateks, löövad pritsmeid delfiini-
paarid poegadega? Oh et ma lakkaks
sinust kuulmast, et ma hoiduks su ripsmete
välgusärast. Maa peal on muidki asju.
Lahkuda ma ei suuda, ega teist korda
tulla; kinaverine
öö sepikoda viibib, õhtu venib,
palve on piin, kas ikka triivinekse
merel kaljurünkade vahelt pudel
su poole. Laine jälle lajatas ju
tühjalt vastu maanina Finisterrel.
ÖÖD JA PÄEVAD
Isegi suleke võib lennul joonistada
su kuju, või mööbli vahel peitust mängiv
valguskiir, helk mõne lapse
peeglist, katuselt. Seinte ümber
pikendavad aurusabad paplite
tornikiivreid ja all õrrel ajab noateritaja papagoi
end kohevile. Siis lämbe öö
linnaplatsil, ja sammud, ja ikka
see hõõguvas koopas su silmavalgust
leida suutmatute painajate vajumise
raske pingutus, et võrdsetena üles tõusta
sajanditest, või sekunditest
– ja ikka samad karjed ja pikad kaebed verandal,
kui järsku kostab lask, mis värvib su kurgualuse
punaseks ja kisub seljast tiivad, oh hädaohtlik
koidukuulutaja,
ja kloostrid ja haiglad ärkavad
lõhestava pasundamise peale...
MAGNOOLIA VARI
Jaapani magnoolia vari on juba
hõre, kui ta lillakad õienupud
on langenud. Vaheaegadega siristab
ladvas ritsikas. Ei ole enam
ühehäälse laulu aeg, Clytia, piiritu
jumaluse aeg, kes oma ustavad
alla neelab ja uuesti elustab.
End kulutada oli kergem, surra
esimese tiivalöögiga, esmakordselt
vaenlasega kohtuda oli lapsemäng. Edasi on
elu raskem: kuid sind, päikese kätte
kuhtunut, sisse juurdunut, kuid õrna
rästast, kes lendad kõrgel üle oma jõe
külmade kaldapealsete, – mitte sind, habrast
pagulast, kellele seniit, nadir, vähi,
kaljukitse pöörijoon jäid üheks ja samaks,
sest sõda käis sinus ja Abikaasa
stigmasid sinul kummardanus, paukuv
pakane ei suru maha … Teised lahkuvad
ja longuvad. Peene sakiga viil
jääb vaiki, siristanu tühi koorik
saab peagi jalge all krigisevaks klaasi-
tolmuks, vari on kahvatu, – on sügis,
on talv, on taevatagune, mis kannab
sind edasi ja kuhu ise noore kuuga
kuivale vulpsanud meriärnana viskun.
Jumalaga.
Tean, et päikese (Jumala?) valguskiir
võib veelgi saada lihaks, kui Lucretia
kuju juures (ühel õhtul ta võpatas,
pilgutas) mu vastu vajutad oma palge.
Ses eeskojas nagu seal ristikus;
sel trepil nagu ka seal laval;
ikka varjus: sest su pimedust-hajutaval
väel muutub mu pääsuke pistrikuks.
AASTAPÄEV
Su sündimise päevast peale
olen ma põlvili, mu rebasnaine.
Sest saadik tunnen lunastanud
oma patud, võitnud kurja paine.
Nägin pulbitsevat õõva su katusel,
ja enda omal; muudkui lõõmas tuli.
Noore võsuna kasvasid; ja vaherahu
vilus ma luurasin, kui paistsid verisuli.
Ja põlvili jään: kuigi unistasin,
et oleks see and kõigil,
kuulub ta ainult mulle, inimestest,
hüübinud verest lahutet Jumalale
okstel ja viljadel kõrgel.
sisu