Valerio Magrelli

Itaalia keelest Kalju Kruusa

Pastakas libiseb
lehekülje kubeme poole,
ja vaikuses kogunebki kiri.
Sel lehel on ühe Aafrika riigi
geomeetrilised piirid
ja ma vean paberile
luidete paralleelseid jutte.
Vean jutte,
sellal kui jutustan seda,
mis jutustades joonistub.
Nagu pilv
saavutakski
pilve kuju.





























Õhtul, kui valgust on vähe,
laman vaikselt voodis,
koondan arutluste piirjooni,
mis valguvad üle mu kehaliikmete vaikuse.
Siin tuleb mul mõtte-
vaipa kududa,
ja iseenda lõimelõngu seades
endaga oma kujutist joonistada.
See ei ole mitte töö,
vaid peen töötlus.
Esiti paberi, siis keha.
Manamaks esile mõtte vormi,
valamaks seda mõõtudesse.
Mulle kangastub rätsep,
kes on iseenda kangas.





























Olen sageli kujutlenud, et pilgud
elavad üle nägemise akti,
nagu oleksid nad piigid,
mõõdetud teekonnad, odad
keset lahingut.
Siis mõtlen, et arvatavasti jääb
äsja tühjaks jäänud toas
mõneks ajaks samasuguseid jooni
oma tasakaalukasse mustrisse
risti-rästi õhku rippuma,
rikkumata, pealekuti nagu pulgad
mikaadomängus.




























RÄÄGIVAD

Kõikjal on nii vaikne, et peaaegu kuuleb kukkuva lusika kõlksatust Soomest.
Brodsky


Aga miks alati minu seina taga?
Alati taga, hääled, alati
kui jõuab öö, hakkavad nad
rääkima, röökima või koguni peavad
paremaks sosistada. (Sellal kui mina tunnen
nende sõnade jäise õhu lõngu,
mis mind just ei soenda, küll aga seovad
ja unes piinavad.)
Polaarjoone ääres
nuttis keegi paarike oma toas
õhukese seina taga, nuttis, valgusküllase,
õrna nagu trummikile.
(Sellal kui mina kõmasin nende loo kõla-
kastina.) Sestsaadik, kui majas
sai parandatud katus, torustik,
välisseinad, kõik, ja nad kaklesid
kõikjal, ülal, all, ja kaklesid alati,
laterdades, ainult kui ma magasin,
pelgalt kuna magasin,
lihtsalt et oleksin nende lugude
kõlakastiks.




























TUHUD


Kohalolek ja äraolek.
Geoloogiline muundus.
Mina, järele andev ta raskuse all.
Settimine,
ja mu aeglane sissevajumine.
Aga tegelikult ma ei annagi
raskuse all järele, kuna olen tast ülemal
ja laskun, olen ülal ja laskun, kelguna,
ja tema raskus on tõmme
põhjast, kujuvõtt, mis tõmbab ligi, kisub kaasa,
alla, liiv-liivalt,
et ilmuksin uuesti, pea alaspidi, nagu
iseenda tütarharu
selle geneetilise liivakella
teises otsas.





























Ärgem kiitkem heaks neid eraldatud vaatemänge, mis kahetsusväärselt ühe vähese hulga inimesi pimedasse koopasse sulgevad; ja neid pelglikuna ja liikumatuna vaikuses ja tegevusetuses hoiavad.
J.J. Rousseau


Olen kinos, ravil, keskendunud
rahulikule füsioteraapiale,
peegelduva helgi projektsioonile.
Vahetus on äge,
püüan terveneda,
ekraani ekraanina loovutan
oma keha avara kaasoleku
ühele kuuoopusele. Pealtvaatajana, äraolevana
olen oma passiooni patsiendiks.
Jagatud pimeduses paigal
jälgin valguse langemist,
ta katabaasi.
Peatun metsas,
vaatan lumelindi
laskumist maastiku, tehis-
öö sõime kohale, mis keerdub
filmiloo voolus
üle tumma saali.
Vahin toda valgustatud akent
ja täheldan, et klaasi taga mööduja
annab mulle märku,
annab märku meile kõigile,
vigastele, tõbistele, kes
paigutatud ühispildile.




























LASTENURK : GOBI UNELAUL


Põhjatuul puhub kõrbest Hiinamaale,
kus külmetab Taevane Valitseja.

Et ta sooja saaks, koob alamkond talle
pikemast-pika
kivisalli.

Kui ka kingitusest polegi kasu
ja see ei tõkestagi stepituult,
saab sest vähemalt ainus asi Maa peal,
mida seletab silm isegi Kuult.


sisu