Itaalia keelest Maarja Kangro

Homme hommikul lähen ma duši alla,
see on ainus, mis kindel.
Veest ja talgist tulevik,
kus midagi ei toimu ja keegi
ei koputa sellele uksele. Viltune
jõgi voolab läbi aurude ja mina
istun kui eremiit
sooja vihma käes,
ent tuhmil peeglil ei liigu
ei miraaže ega kiusatusi.
Liikumatult ja vaikselt, lõpututest
ojadest uhutult
hulbin ma voolus
nagu puuront või surnud hobune,
ja takerdun viimaks mõtetesse
hinge üksildases deltas,
mis on keeruline nagu naise häbe.

EMBUS

Sa magad mu kõrval ja nii ma siis kummardun,
ja liginedes su näole, võtan sealt und
justnagu küünlataht,
mis teiselt tahilt saab tuld.
Ja kaks küünlatulukest püsivad,
sellal kui kandub edasi leek ja voolab uni.
Ent sellal kui uni voolab, võbiseb
keldrites keskküttekatel.
Seal all põleb kivistunud loodus,
seal sügaval huugab eelajalugu, surm,
uppunud, käärinud turvas
hõõgub mu radiaatoris.
Petrooleumi pimedas oreoolis
on toake pesa, mida kütavad
orgaanilised jäätmed, tuleriidad, roiskveed.
Ja meie, tahid, oleme tolle ainsa
paleosoilise tõrviku kaks keelt.

MEETRIKATUND

Teraskamm veab
noote, venitab
muusika magusat
suhkruvatti. Nagu lummatud
maotaltsutajat
hüpnotiseerib mind heli
keel, mis rullub lahti,
sellal kui raudhambad,
konksudest roosikrants,
kisuvad seda liha
lihunikunoaga, ja lõhki
on rebitud kuulaja süda.
Siin mängitakse mu südamel pilli!
Kihk ja lehk. Kui karp
baleriiniga on katki, katkeb kariljon,
kuna halb maitse
on tema kaitsev harmooniline kest,
laegas pärlile,
mis on kehklusest pöörane. Öö.
Frankensteini viiul kutsub mind.
Ja mina olen see muusikakoletis,
kes tõmmatakse oma muusikanostalgia
muusikarattale.

"LAMASIN POLIKLIINIKUS VOODIL"

Lamasin polikliinikus voodil,
sirmi taga varjul.
"Antigone?" "Jah." "Oled sa siin?" "Jah, siin".
Selgroolülid, selgroolülid.
Ja nad hakkavad juttu ajama,
kaks vanakest, kaks vanakesehäält.
Sest et häälgi jääb vanaks,
ka helis on peidus aja luu,
ka hingamises. Nad hingeldasid, ja selles
oli tunda iseenese kaja,
kaja, mis eelnes hääldamisele.
Midagi, mis oli rikkis, üdi,
mis oli välja kistud selgroost ja
paljastatud kui sädelev mõõk,
hääl-luukere,
hääle selgroolüli.

LUGEJAKIRJAD : UUED KOHTUMISED

Korraga nägin ma koolibrit, õieti
kuulsin, kuidas ta põõsas lehverdas,
kui ma oksi kõrvale lükkasin.
Täpsemalt öeldes tundsin ta värinat,
sarnast sajale tuhandele voldile,
mis vilistavad kõrgepingeliinides, mastilt mastile,
üle meie maa – puhta energia linnukesed.
Ja see puhas punkt oli seesama,
mis keerleb vangistatult
tuumareaktorites,
mööda maa-aluse vooluvõrgu pimedaid pulmi.
Või ehk on abielu
struktuur, mis talletab jõudu,
usaldab ta sõrmusekujulisele rajale,
kus ta ühtlasi liigub ja püsib paigal
(seksi oreool). Kuigi vastikusvõdinas,
mida mus tekitas ta ähvardav vabadus,
vabadus mind rabada, oli koolibri enne kohal,
eelnes igale vormile, oli välk,
millel teekond veel valimata,
oli üldse kõik teekonnad. Talumatut müra kätkedes
oligi tema see juga, mida ma otsisin,
kui püüdsin põõsast kõrvale lükata.

Mu kauge sõber

TERVIS : MAASIKATESSE SIIRDATI JAANIUSSIDE DNA-D

See hiilgus öistes hekkides
on meie biogeneetiline vastus
põlevale põõsale.
Mitte enam liigid ega perekonnad,
üksnes selle üksindus, kes hübriidina
libiseb ühest kehast teise,
piirjoonteta leek,
mis juba õgib vormide metsa.

TELEKAVA

Helgib pikselite
küütlev aur,
et luua vikerkaart
kujundijugade kohale.
Kas see ongi nooruse allikas,
see katoodkaev siin?
See on identiteedi allikas,
kust väljume samana,
kellena sinna sukeldusime,
samana või siis kehvemana,
natuke jääme ju vanemaks.

Mõne aja pärast läheb kogu piim
pahaks, justkui läheks ta
paha suunas, oma halbuse suunas,
tõmbub kokku, tilgastub,
hülgab oma vedela oleku
ja hakkab võtma kuju.
Aine tahkub,
saab keha, taaselustub
uues ja kompaktses ihus, mis on loomast
välja kistud. See on juust, loomse
sekreedi metamorfoos, elus
taime surnud vili,
kahvatu ja kuujas olend.

APERÇU

"Ainult hull vohamine" (Ossip Mandelštam)

Uksildane uss, parasiit,
ihnuskoi ja saprofüüt,
vähk, sünnivad organismidest,
mis hauvad iseendi lõppu
just nagu lääne muusika.
Esmalt arglik
dissonantside pungumine, siis metastaasid,
mis vallutavad helikeha ja lagundavad ta koost,
imeväärne määndumine ja surma
puuviljaaed. See on tonaalse katastroofi lugu,
arütmilised rakud, ülelootestumised,
või siis Kaaperdaja (ja vähk
kaaperdab oma masina alati).
Ja siin ongi maa, vaene õhusõiduk,
kelle relvastatud reisija on võtnud pantvangi.

Sel tunnil siseneb
silm iseendasse.
Keha tahaks sulguda ajusse,
et magada.
Kõik ihuliikmed tulevad koju:
on hilja. Ja need kaks tüdrukut
rongiistmel
vajuvad unest oma peas kooku,
uimaseks löödud puhkusest.
Nad on loomad karjamaal.

Et mateeria põhjustab nakkust,
kui puudutada ta kaugemaid kiude,
lõigata ta lahti nagu vasikas emast,
siga oma südame küljest,
kriiskavana, kui näeb oma rebitud liikmeid;

Et säärane raksatus sünnitab
sama energiat, mis lahvatab põlema,
kui rebeneb ühiskond, püha templikardin,
ja kuninga raiutud pea kukub riigikehal otsast,
kuni taumaturg ise muutubki haavaks;

Et kolde embus on kiiritus,
tuleriit loodusele, mis laguneb koost,
kohalviibijate naeratuse ees relvitu,
aidates ülikergelt tõsta
keskkonnatemperatuuri;

Et igasugune tootmisvorm
hõlmab üleastumist, lõhestust, hüvastijättu,
ja ajalugu on põlemisakt
ja Maa õbluke puuvirn,
mis päikese kätte on kuivama jäetud,

on uskumatu, eks ole?

sisu