Itaalia keelest Maarja Kangro
tule tagasi mu kuu täie ja kasina alternatiivides
minu kuu teelahkmel ja kuu keel
maetud kronomeeter ja Sinus Roris ja psalmoodia litaania vari
hobuseraud ja maarjalill ja haiged rinnad ja iiveldus
(näen kuidas mu kalad surevad su ripsmete kaljudel)
ja äpardus ja takistus ja pas-de-deux epideemia chorus ja
aprillikuu
tuulutatud apositsioon pidurduse neelukoht ja saba ja sarvepill
kõigenäitus või siis ka putukas või kollase ja musta kõrvutus
niisiis leht väljal
sa nahkhiir kalas kuu sees sa plekk in augmento lunae
(niisiis mustal ja kollasel väljal) une pintsel mõnikord kinnisarusaam
vor der Mondbrücke vor den Mondbrüchen
hüsteerilisel õlehorisondil seatopis liblikatiibadega
krüptograafia mask püssirohi maks seestunud eimiski
sinus magas kui kuiv fibroom, kui kõhn paeluss üks unenägu;
nüüd trambib ta kruusal, nüüd raputab oma varju; nüüd kriiskab
neelab, urineerib, olles oodanud kogu aeg kummeli
maitset, jänese temperatuuri, rahe häält,
katuse kuju, õle värvi:
ravimatult on aeg
pöördunud tema päevade poole; maa pakub segaseid kujundeid;
kas ta tunneb ära kitse, talupoja, kahuri?
mitte just neid kääre ei lootnud ta, tõesti, mitte seda pirni,
kui ta veel värises tolles sinu läbipaistmatute membraanide kotis.
jõi, ja naeris, ja jõi ajakirjanik Gisela: talle pakkus
tohutult lõbu minu vanima poja õpetatud boutade: see "ist mir vergällt":
õelutsev):
(järgnesid selgitused luule etümoloogia kohta, kes on ju
mälu tütar: sest kirjutab ainult see, kes ei suuda meelde jätta, et mitte unustada):
naine sattus vaimustusse mu pikkadest sõrmedest, mu naise tervisest,
mu kolmanda poja tundlikust ilust: (kelle pisim epifaania toimus
ühe couvade'i-loo haripunktis):
(ja keskmine poeg jäi tahaplaanile,
veidi varju, hoiak maavärinast vapustatud, ja valulik):
aga rutakas hüvastijätus,
kui mina, Liebling der Schnaken, rõivastusin
ümber Liebling der Götter'iks,
purskus välja ta lahkumiskompliment: küll ülipeenelt tsenseeritud: (selle osaks
sai oletatav Liebling der Frauen, abielueelses ooteseisus);
(ja minu elu
kõige õnnelikum hetk, vastasin, neid hetki on kolm: ja ma ütlesin, millised):
1
kõik sai alguse ühest tobedast loost vahetusseläinud mantlitega
restoranis, Rosetta juures: (ja tollest su pimedast jooksust teispool
Alitalia kontoreid, hajameelselt, hajusalt,
ah, siin on vähe naerda, mu kallis,
tundub mulle, niisiis, kui me seal Armastuse baaris säärase
kergusega kaotame oma identiteedi, oma riided, iseloomulikud tunnused, viite-
punktid, suunataju, terve mõistuse:
oleme jälle kord maailmas kaotsi
läinud: igaüks nagu suudab, ja nagu väärib): (ja kui ma kirjutan sulle Capodichino
lennujaamast, teel Amsterdami lendudega AZ 424 ja AZ 382,
teen seda lihtsalt usust, et see toob õnne: ja mitte mingil muul põhjusel, tõesti, üldse mitte):
2
bilanss, siin, tagasilennul, ja hiljem see:
et ma lasksin end
minna, kõigiga, kõige täiega (sõnades): et nägin jälle karjade kaupa vana
rahvast (muuhulgas vaikset Inneket, kujuta ette, ta kana-
varvastega, tõesti juba, kui ta naeratab, ja ta igavese tunnistajaga :
tuli mind
tänama, lõpuks, tolle mu kunagise luuletuse eest : ma ju lugesin seda seal
Doelenis uuesti, pärast tooreid heeringaid ja tänavanäitleja fanfaari, ja pärast seda,
kui valgus tagasi tuli, saali kohale) :
ja et Octavio pole enam see, kes varem (nagu
minagi, loomulikult, nagu kõik): nagu näiteks Marie-Jo, kes kaotas
ära oma kuulsa kübara, Londonis, ühes muuseumis (…):
3
õpetasin poegadele, et mu isa oli erakordne inimene: (nii võivad nad,
kui tahavad, seda tulevikus kellelegi jutustada): ja siis veel, et kõik
inimesed on erakordsed:
ja inimesest jääb alles, ma ei tea,
vast ehk kümme lauset (kui kõik kokku arvata: klõpsud,
mälestusväärsed ütlused, lapsused):
ja need on õnnelikud juhud:
4
minu silmad on põlenud sinu silmadesse, sinu pakkidesse: nad on põlenud
nagu põlenud ämblikud, nagu päevalehed, nagu päevad :
minu silmad, sõnajalgadest
ja heintest ja hingetõmmetest: nad on põlenud nagu põlenud käed, nagu põlenud
klaas, nagu piibud:
minu silmad, mis on põlenud nagu silmad, mis on suud:
mis laulavad : ja nad laulavad sulle seda laulukest, eriosakonnas, San Martinos :
5
märkan, et lootsin uuesti sündida: ja et õige kuju on, minu jaoks, ikkagi just
seesama,
mis mul on praegu ümber:
minu evolutsioon jäi seisma higistavate jalgade,
ülearu suurte sõõrmete (mis lisaks ärrituvad ülearu), ülekeedetud
küljetükki meenutavate moondunud ribide, kõõma ja mitmesuguste kühmude staadiumis:
(ülejäänu, kui see sind huvitab,
võid siinsamas ise lisada):
jõudsin nendele järeldustele ühes baaris, mille nimi on
"Gobulke Kuppel", kuna tal on peas sinised kuplid, tõepoolest,
ja ta on caj-baar (seega siis teemaja), kus ma vahetasin ühe Predragiga mõtteid
kosmopolitismi-natsionalismi-imperialismi ahelast ( ja alternatiivsest
internatsionalismist):
telegrammist ütlesin seevastu ära:
sest märkan, et praegu pole mul mõtet surra:
see on saabastega kass, see on barcelona rahu
Carlos V ja Clemens VII vahel, on vedur, on õitsev
Virsikupuu, on merihobu: aga kui sa lehte pöörad, Alessandro,
näed seal raha:
need on Jupiteri kaaslased, see on Päikese
kiirtee, on ruuduline tahvel, on esimene köide sarjast Poetae
Latini Aevi Carolini, on kingad, on valed, on Ateena Kool, on või,
on sünnitus: aga kui sa lehte pöörad, Alessandro, näed seal
raha:
ja see on raha,
ja need on kindralid oma kuulipildujatega, ja kalmistud
oma haudadega, ja hoiukassad oma
seifidega, ja ajalooraamatud oma lugudega:
aga kui sa lehte pöörad, Alessandro, ei näe sa seal midagi:
sisu