Sõjavihik

Inglise keelest Leelo Märjamaa

Charles Simic


LIHARAIUJA KAUPLUS


Vahel hilja õhtul lähen jalutama
Ja peatun liharaiuja suletud kaupluse ees.
Poes põleb üksainuke tuli
Nagu lamp, mille valgel sunnitööline oma tunnelit kaevab.

Konksu otsas ripub põll:
Veri on seal paakunud kaardiks
Suurte veremandritega
Suurte verejõgede, vereookeanidega.

Seal on noad, mis helgivad kui altarid
Pimedas kirikus,
Kuhu tuuakse vigased ja nõdrameelsed
Tervenema.

Seal on puupakk, mille peal murtakse luid
Ja kraabitakse puhtaks – oma sängis kuivand jõgi,
Kus toidetakse mind,
Kus ma sügavas öös kuulen üht häält.






Charles Simic


MÄNGUASJADE TEHAS


Mu ema on siin,
Ja mu isa ka.

Nad töötavad öises vahetuses.
Konveieri lõpus
Keeravad nad mänguasju üles,
Kontrollivad vedrusid.

Siin on mehhaaniline
Laskekomando.
Nad tõstavad püssid sihikule.
Ja langetavad need.

Süüdimõistetud mees
Kukub ja tõuseb,
Kukub ja tõuseb.
Ta silmil on plastikside.

Portselanist hauakaevajad
Ei tööta nii hästi.
Labidad on liiga rasked.
Labidad on liiga liiga rasked.

Võibolla peabki
Nii olema.






Denise Levertov


THAI BINHI (RAHU) PROVINTSIS

Murielile ja Janele


Ma olen kulutanud kogu oma filmi pommitatud haiglate peale,
pommitatud külakoolide, pommitatud siidivabriku laialipaisatud
sidrunkollaste kookonite peale,

ja hetkel olen kulutanud ka kõik
oma pisarad, sest nägin täna veel 
ühte last, jalad õhku lastud,
               seekord tüdruk, üksteist aastat vana,
kannatlik ja hämmeldunud, kodus, ühes hapras
savitellistest majakeses riisipõldude keskel.

Nii kasutan ma oma kuivi põlevaid silmi
ja teen pilte enda sees
jõelaevade tumedatest purjedest,
pärastlõuna soojast viltusest valgusest,
aprikoosist pruunil, kiirel, laial jõel,
külatornidest – kirikust ja pagoodist – kaugel kaldal,

ja poisist ning väikesest linnust, puhkamas
pühvli seljas, kes sööb vaikselt
rohtu.                                       Rahu
             selles pikas sõjas.

Just selle elu, kiirustamiseta, kindla, püsiva,
pean endaga koju kaasa võtma, kui üritan sõda
koju kaasa võtta.
                               Laps, jõgi, valgus.

Siin ongi tulevik, Ameerikast
välja rännanud muinasjutulind,
pesitseb ja paaritub ja laulab,

sama tavaline nagu iga varblane.






Denise Levertov


ELUAROOM JA SURMALEHK


Kogu aeg isegi
rusude keskel, ja
haiglates, haavatute keskel,
                    mitte ainult
                    kõrgete pilvede all,

                            templites
                    lootose-unedes järvede
                    kallastel

aroom:
lilled, viiruk, maheda koidiku maa-udu
delta kohale tõusmas – elu hea
lõhn.

See on Ameerikas,
kus pommid ei ole kunagi 
alla vihisedes majasid purustanud,
inimkehasid tükkideks rebinud,
Kansase või Vermonti või Marylandi põldusid õhku paisanud,
nii et need maanduvad tagurpidi, maa sisikonnas haigutav haav. . .
see on Ameerikas, kõikjal tunnen vaevuaimatavalt 
immitsevat surmalõhna.






Denise Levertov


NUTTEV NAINE


Ta nutab taga oma kaotatud paremat kätt.
Enam ei saa ta kirjutada tähestikku
lasteaia tahvlile.

Ta nutab taga oma kaotatud paremat kätt.
Enam kunagi ei saa ta hoida oma beebit ja samal ajal
teda silitada.

Ta nutab taga oma kaotatud paremat kätt.
Könt teeb valu, ja külg.

Ta nutab taga oma kaotatud paremat kätt.
Vasak käsi üksi ei suuda hoida püssi,
et tulistada alla ründavat lennukit.

Avarasse taevasse delta kohal
kirjutab see parem käsi,
mida ei ole, kustutamatult:
                             "Julm Ameerika,
kui sa sandistad meie maa ja meie kehad,
siis on see sinu oma hing, mille sa hävitad,
mitte meie."






Zbigniew Herbert


TEADE SISSEPIIRATUD LINNAST


Olen liiga vana, et kanda relvi ja võidelda nagu teised –

nad andsid mulle lahkelt inferioorse kroonikakirjutaja rolli
panen kirja – ei tea kelle jaoks – piiramise ajaloo

ma peaksin olema täpne kuid ei tea millal sissetung algas
kakssada aastat tagasi detsembris septembris vahest eile koidikul
kõik siin kannatavad ajataju kaotuse all

kõik mis meile on jäänud on koht kiindumus sellesse kohta
veel valitseme templivaremete üle viirastuvate aedade ja majade üle
kui me kaotame varemed ei ole meil enam midagi

kirjutan nagu saan lõpmata pikkade nädalate rütmis
esmaspäev : tühjad kaubalaod rotist on saanud rahaühik
teisipäev : linnapea on mõrvatud tundmatute ründajate poolt
kolmapäev : relvarahu läbirääkimised vaenlane on meie käskjalad vangi võtnud
me ei tea kus neid hoitakse see on piinamisepaik
neljapäev : pärast tormilist koosolekut lükkas enamike hääl tagasi vürtsikaupmeeste ettepaneku tingimusteta alla anda
reede : katku algus laupäev : meie võitmatu kaitsja
N. N. tegi enesetapu pühapäev : vett ei ole me lõime tagasi
rünnaku idavärava all mille nimi on Liiduvärav

kõik see on nii monotoonne ma tean see ei saagi kedagi liigutada
hoidun igasugustest kommentaaridest hoian oma emotsioonid kõvasti vaos kirjutan faktidest
tundub et ainult neid hinnatakse välisturgudel
siiski tahaksin teatud uhkustundega maailma informeerida
et tänu sõjale oleme me kasvatanud uut liiki lapsed
meie lastele ei meeldi muinasjutud nad mängivad tapmiste juures
ärkvel ja unes unistavad nad leivast ja luudest keedetud supist
justnagu koerad ja kassid

õhtuti meeldib mulle uidata Linna eelpostide ümbruses
mööda meie ebakindla vabaduse piiri
vaatan sõduritesülemeid tulede valgel
kuulan trummide häält barbaarset kriiskavat kisa
see on tõeliselt kujutlematu Linn ikka veel kaitseb end
piiramine on kestnud kaua vaenlased pidid vahetuma
miski ei ühenda neid peale soovi meid hävitada
goodid tatarlased rootslased Keisri väed Kristuse rügemendid
kes jõuab neid kokku lugeda
nende lippude värvid muutuvad nagu mets silmapiiril
õrnast kevadisest linnukollasest roheliseks siis punaseks siis talviseks mustaks

ja õhtuti faktidest vabana võin ma mõelda
kaugetest muistsetest asjadest näiteks meie
sõpradest mere taga ma tean nad tunnevad siiralt kaasa
nad saadavad meile jahu searasva kotitäite kaupa lohutust ja head nõu
nad isegi ei tea et nende isad meid reetsid
meie endised liitlased teise Apokalüpsise ajal
nende pojad on veatud nad on ära teeninud me tänu ja me oleme selle eest tänulikud
nad pole kogenud piiramist mis on pikk nagu igavik
ebaõnne ohvrid on alati üksi
Dalai Lama kurdide Afganistani mägilaste kaitsjad

nüüd mil kirjutan neid ridu on lepituse pooldajate partei
järeleandmatute suhtes ülekaalu saanud
tavaline tujude kõikumine saatus on tasakaaluviht

surnuaiad laienevad kaitsjate numbrid vähenevad
siiski kaitsmine jätkub see jätkub lõpuni
ja kui langeb Linn aga põgenema pääseb üksainus inimene
siis kannab tema paguluse radadel Linna enda sees
temast saab Linn
me vaatame näljale näkku tulele näkku surmale näkku
kõige hullem – reetmisele näkku

ja ainult me unenägusid pole alandatud






Zbigniew Herbert


MÜÜR


Me seisame müüri ääres. Meie noorus võeti meilt nagu särk surmamõistute seljast. Ootame. Enne, kui jäme püssikuul kuklasse istub, möödub kümme, kakskümmend aastat. Müür on kõrge ja tugev. Teiselpool müüri on üks puu ja täht. Puu kangutab müüri oma juurtega. Täht näksib kivi nagu hiir. Saja, kahesaja aasta pärast on seal juba tilluke aken.






Zbigniew Herbert


KUNSTNIK


Kasesaluna valgete seinte ääres kasvavad maalide sõnajalad. Tärpentiini- ja õlihaisus taastab Miron draama, milles sidrun on määratud kooseksisteerima rohelise kangaga. Seal on ka üks alasti naine.

– Mu pruut, lausub Miron. Okupatsiooni ajal poseeris ta mulle. Oli talv, leiba ega sütt ei olnud. Veri ta valge naha all koondus väikesteks sinisteks plekkideks. Just siis maalisingi sooja ja roosa tausta.






Carolyn Forché


KOLONEL


See, mida te kuulsite, on tõsi. Ma olin ta majas. Ta naine tõi kandikul kohvi ja suhkrut. Tütar viilis küüsi, poeg läks õhtuks välja. Seal olid päevased ajalehed, lemmikkoerad ja ta kõrval padjal, püstol. Maja kohal musta nööri otsas kõlkus alasti kuu. Televiisorist tuli politseisaade. See oli inglise keeles. Kõikjale seintesse oli peidetud purukslöödud pudeleid, millega inimesel põlvi õõnestada või käsi pitsiliseks lõikuda. Akendel olid trellid, sellised nagu viinapoodidel. Sõime õhtust, lambapraadi, head veini, laual oli kullast kelluke, teenijatüdruku jaoks. Teenijatüdruk tõi rohelisi mangosid, soola ja mingit sorti leiba. Küsiti, kuidas mulle nende maal meeldis. Tuli lühike hispaaniakeelne reklaam. Naine viis laua tühjaks. Räägiti, kui raskeks valitsemine oli muutunud. Papagoi terrassil ütles halloo. Kolonel käskis tal vait jääda ja lükkas end lauast eemale. Ära ütle midagi, ütles mu sõber pilguga. Kolonel tuli tagasi, käes riidest toidukott. Ta kallas lauale suure hulga inimeste kõrvu. Need nägid välja nagu kuivanud poolikud virsikud. Teisiti neid kirjeldada ei saakski. Ta tõstis ühe neist üles, raputas seda me silme ees, lasi veeklaasi kukkuda. Seal ärkas see ellu. Ma olen väsinud sellest lolli mängimisest, ütles ta. Mis puutub igaühe õigustesse, siis võite oma inimestele edasi öelda, et mingu nad ja fakkigu iseennast. Ta pühkis käsivarrega kõrvad põrandale ja hoidis oma viimast veinitilka üleval.

Midagi te luuletuste jaoks või mis? ütles ta. Mõned kõrvad põrandal püüdsid ta hääleriismed kinni. Mõned kõrvad põrandal olid surutud vastu maad.






Wislawa Szymborska


KORD TUNDSIME MAAILMA HÄSTI


Kord tundsime maailma hästi.
See oli nii väike, see mahtus ainsasse käepigistusse,
nii lihtne, seda kirjeldas üksainus naeratus,
nii harilik nagu igivanad tõed palves.

Ajalugu ei tervitanud meid fanfaaridega.
Ta viskas meile roojast puru silma.
Meie ees teed, mis kuskile ei viinud,
mürgitatud kaevud, kibe leib.

Meie sõjasaagiks on maailma tarkus.
See on nii tohutu, see mahub ainsasse käepigistusse,
nii raske, seda kirjeldab üksainus naeratus,
nii harukordne nagu igivanad tõed palves.






Wislawa Szymborska


JASLO NÄLJALAAGER


Kirjuta üles. Kirjuta. Tavalise tindiga
tavalisele paberile : neile ei antud süüa,
nad kõik surid nälga. "Kõik. Mitu?
See on suur heinamaa. Kui palju rohtu
igaühele?" Kirjuta : Ma ei tea.
Ajalugu loeb oma luukered üle ja ümardab.
Tuhat ja üks on tuhat
nagu ei olekski see üks kunagi eksisteerinud:
kujuteldav loode, tühi häll,
lugemata jäänud ABC,
naerev, nuttev, kasvav õhk,
tühjus, mis jookseb treppidest alla aeda,
eikellegi koht rivis.

Seisame heinamaal, kus see sai lihaks
ja heinamaa on vait nagu valetunnistaja.
Päikeseline. Roheline. Lähedal mets,
puud närimiseks ja puukoore all vesi –
iga päev täisnorm vaadet
kuni jäid pimedaks. Pea kohal, lind –
ta eluandvate tiibade vari
riivas huuli. Nende lõuad avanesid.
Hambad klõpsatasid vastu hambaid.
Öötaevas säras kuusirp
ja lõikas leiva jaoks nisu.
Käed mustaks tõmbund ikoonidelt hõljusid lähemale,
peos tühjad tassid.
Okastraadist ora otsas
keerles üks mees.
Nad laulsid, suu mulda täis.
"Kaunis laul sellest, kuidas sõda lööb otse
südamesse." Kirjuta: milline vaikus.
"Jah."






Gojko Djogo


RAHVUSKANGELANE


Nad lõikasid ära ta vasaku käe
ja parema käe,
ühe, siis teise jala,
lõpuks pea
ja istutasid ta kaela mulda –
kasvama.

Nüüd ripuvad lapsed ja patuoinad
ta köntidel.






Tadeusz Rózewicz


POISTE TAPMINE


Lapsed nutsid "Emme!
Aga ma ju olin hea laps!
Siin on nii pime! Pime!"

Näed neid Nad lähevad põhja
Näed nende väikesid jalgu
nad läksid põhja Kas näed
seda väikest
jalajälge siin ja seal

taskutes punnitavad
nöörijupid ja kivid
ja väikesed traadist hobused
Suur lagendik sulgus
kui geomeetriline kujund
ja must suits nagu puu
püstloodis
surnud puu
ei ühtegi tähte võras.


Auschwitzi muuseum, 1948






Tadeusz Rózewicz


MIS JUHTUB


See on juhtunud
ja juhtub edasi
ja jääbki juhtuma
kui ei juhtu midagi mis selle peataks

Süütud ei tea midagi
sest nad on liiga süütud
ja need kes on süüdi ei tea midagi
sest nad on liiga süüdi

Vaesed ei märka
sest nad on liiga vaesed
ja rikkad ei märka
sest nad on liiga rikkad

Rumalad kehitavad õlgu
sest nad on liiga rumalad
ja targad kehitavad õlgu
sest nad on liiga targad

Noored ei hooli
sest nad on liiga noored
ja vanad ei hooli
sest nad on liiga vanad

Sellepärast ei juhtugi midagi
mis selle peataks
ja sellepärast ongi see juhtunud
ja juhtub edasi ja jääbki juhtuma


sisu