Inglise keelest Märt Väljataga
PÄRNALEHTLA, MU VANGLA
Juunis 1797 tulid mõned kauaoodatud sõbrad autorile maamajja külla; nende saabumishommikul tabas teda õnnetus, mis ei lasknud tal kogu nende külasoleku aja käia. Ühel õhtul, kui nad olid ta mõneks tunniks üksi jätnud, kirjutas ta aialehtlas järgmised read.
Nad läinud on ja ma pean maha jääma,
See pärnalehtla vanglaks! Ilma jään
Ilust ja tunnetest, mis võiksid olla
Head mäletada siis, kui nägemise
On aastad viinud! Samas minu sõbrad,
Keda võibolla enam eal ei näe,
Heas tujus käivad vedrutaval nõmmel
Ja mööda künkaveert ning laskuvad
Võibolla orgu, millest jutustasin –
See kohav, metsik org, nii kitsas, sügav,
Et sinna toob vaid lõunapäike valgust;
Kus saaretüvi kaljult kaljule
Kaarsilda viskab – sale, harudeta,
Mäevarjus rõske, harvu koltund lehti
Ei värista eal tuul, vaid kosemüha!
Ja minu sõbrad võivad imetleda
Reas tumerohelisi nõtkeid taimi,
Mis ühes rütmis õõtsutavad tilku
Tilkuva sinisaviveere all –
Fantastiline pilt!
Nüüd on nad tõusnud
Lai-laia taeva alla, taas nad näevad
Ilmvõrratumat vaadet: tornitippe,
Mäekünkaid, välju, nurmesid ja merd,
Ehk purjelaikegi kesk sinist vööd
Seal purpurvarjuliste saarte vahel.
Jah! rõõmsalt matkavad nad edasi,
Kuid usun, sina oled kõige rõõmsam,
Hea südamega Charles, sest oled Loodust
Suurlinna sulus kaua igatsenud,
Hing nukker, aga kannatlik, kui murdsid
Seal ennast läbi kurjuse ja valu
Ja õudsa õnnetuse! Aegamisi
Ah, Päike, vaju läände künka taha!
Ta längus kiirtes helgi, kanarbik,
Purpurselt! Pilved, loitke uhkemalt!
Kuldpaistes elustuge, kauged salud!
Ja sütti ookean! Et minu sõber
Võiks seista, rõõmust tumm, seal, kus ma seisnud,
Meel triivimas, ja silmitseda laia
Maastikku, kuni kogu vaatest kaob
Kõik kehalik ja sinna tekib värve,
Mis Kõigeväelist Vaimu rüütavad,
Kui ta end hingedele näitab.
Äkki
Mu südamesse tulvab rõõm, kui ise
Ma oleksin seal! Pärnadegi all
Siin väikses lehtlas olen üht-teist märgand,
Mis armas hingele. Puulehestik
Näis taeva taustal kaame, läbipaistev;
Ja vaatasin mõnd laia lehte, kuidas
Ta vari tüvel muutis päiksepaiste
Pea kohal tähniliseks! Pähklipuu
Sai kirka rüü ja sügav kiirgus ehtis
Eefeud, mis hõivab längus jalakad
Ja musta massiga teeb heledamaks
Need sünged oksad hämariku eel.
Ja kuigi juba nahkhiir vaikselt liugleb
Ja enam pääsuke ei vidista,
Üks üksik kumalane siiski laulab
Oaõies! Nüüdsest tean, et Loodus eal
Ei hülga seda, kes on tark ja puhas;
Kui tahes kitsas paik, kus leidub loodust,
Kui tahes tühi kõnd võib köita meeli
Ning hoida südant ärkvel Armastuse
Ja Ilu jaoks! ja vahel hea võib olla
Lubatud hüvest ilma jääda – nõnda
Hing üleneb ja saame kujutleda
Erkrõõmsalt rõõmu, mida me ei jaga.
Mu kallis Charles! kui viimne vares lendas
Sirgjoones koju enne ööd, siis teda
Ma õnnistasin – lootes, et ta tiib
(Nüüd juba täpp, nüüd valgusesse hajund)
Siis mööduks Päikse paisund ketta eest,
Kui sina vaatad; või, kui kõik on vait,
Su kohal kraaksuks ta ja sind see lummaks,
Hea Charles – sest sulle ebakõlaline
Ei ole ükski hääl, mis räägib elust.
1797
KESKÖÖKÜLM
Kesköösel külm viib läbi salariitust
Ja tuul ei aita teda. Valjult kõlas
Öökulli huik – siis taas! niisama valjult.
On majalised heitnud puhkama,
Mind jättes üksindusse, mis nii sobiv
Uitmõtetele; ainsana mu kõrval
Laps magab rahulikult oma hällis.
On see vast vaikus! Nõnda tumm, et häirib
Ja rusub mõtisklusi kummalise
Laushääletusega. Mäed, meri, laas,
See usin küla! Mäed ja veed ja laas
Ilmlugematuis elusaginais
On kuulmatud kui ulm! Peen sinileek
Mu kössivajund lõkkeski ei liigu;
Vaid suitsujoon, mis võrel väreles,
Veel väreleb kui ainus ärkvel asi.
See rahutus kesk kogu suikvel loodust
Teeb temast mulle hingesugulase,
Mu kaaslasvormi, mille nõrgukesi
Kapriisseid laperdamisi mu vaim
Meelt mööda tõlgendab – eks kõikjalt kaja
Või peegel otsib end ja mängukanni
Teeb mõtetest.
Kuid ah! kui tihti koolis,
Kui tihti silmitsesin siiras usus,
Eelaimus hinges, võret kolde ees,
Et silmata seal loitmas külalist !
Kui tihti olin avasilmi näinud
Und armsast sünnipaigast, tornikellast,
Mis vaese mehe ainsa muusikana
Päev otsa selgel soojal suveajal
Nii kaunilt kõlas, et jäi kummitama
Mu kõrvus vaimustava naudinguga,
Just nagu tulevikust teateid tuues!
Nii vahtisin ja rahustavad ulmad
Mu uinutasid – uni jätkas ulmi!
Ja uuel hommikulgi meelisklesin
Koolmeistri karmi ilmet peljates
Ja teeseldult pilk kinni raamatus:
Kui just ei paotund uks – siis kähku välja
Ma heitsin pilgu, süda peksmas, lootes
Et näen seal külalist : mõnd maameest, tädi
Või – mis veel parem – õekest, kaaslast ajast,
Kui mängisime koos, ühtmoodi riides!
Mu kallis laps, sa magad hällis siin,
Ja täidavad su õrnad hingetõmbed,
Mis kuuldavad kesk sügavaimat vaikust,
Mu hetkelisi mõttekatkestusi!
Laps nõnda kaunis, et mu südant haarab
Hell rõõm sind vaadates ja mõeldes, et
Sa õpid hoopis teisi pärimusi
Teistmoodi ümbruses! Mind kasvatati
Suurlinnas hallis, kloostriseinte vahel,
Muud kaunist ma ei näind kui tähed taevas.
Kuid sina hakkad uitama kui tuul
Jõeveerel, järve ääres, liivakaldail,
Mäe iidseil rüngastel, all pilvede,
Mis kuju poolest matkivad nii järvi
Kui mägirünkaid: nii sa näed ja kuuled
Neid kauneid vorme, mõistetavaid hääli
Sest igavesest keelest, mida räägib
Su Jumal, igavikust õpetades
End kõigis asjus, kõike iseendas.
Suur Õpetaja! ta su vaimu vormib
Ja sulle andes, küsima su paneb.
Seepärast sulle iga aastaaeg
Saab kalliks: muutku suvi haljaks maa
Või laulgu vanal raagus õunapuul
Kesk lumetupse punarind, kui samas
Õlgkatus aurab päiksekiirte käes;
Niihästi siis, kui räästa tilkumisi
On kuulda ainult märatsevas tuules,
Kui siis, mil külma vaikne salariitus
Nad riputab jääpurikana üles
Särama tasa tasase kuu poole.
1798
sisu