William Wordsworth

Inglise keelest Märt Väljataga

VÄRSID, MIS KIRJUTATUD MÕNED MIILID
TINTERN ABBEYST ÜLALPOOL, KÜLASTADES
MATKAL TAAS WYE JÕE KALDAID. 13. JUULI, 1798.


Viis aastat möödas, viis nii pikka suve,
Kui olnuks talved need! ja kuulen taas,
Kuis keskmaa vete pehmel vulinal
Mäelättest jõgi veereb alla. Jälle
Ma näen neid kõrgeid kaljujärsakuid,
Mis selles üksildases paigas toovad
Veel sügavama üksilduse meelde,
Maad taeva vaikusega sidudes.
On saabund päev, mil jälle tõmban hinge
Siin tõmmu mägivahtra all ja vaatlen
Neid talumaid ja õunaaiapuhmaid,
Mis nüüd, kui viljad toored, kannavad
Kõik ühtlast haljast kuube, sulandudes
Puusaludega kokku. Taas on paistmas
Need hekiread või pigem vänderdavad
Puud-põõsakäänud; samad karjatalud, 
Mis haljad läveni, ja suitsupärgi 
On lehestiku vahelt vaikselt tõusmas,
Kui hajus märguanne rändurilt,
Kes majadeta põlismetsas hulgub,
Või erakult, kes oma koopas üksi
Tuld silmitseb.

                            Need imekaunid kujud
Mu ära olles pole jäänud võõraks 
Kui maastik pimedale silmale;
Vaid tihti tühjas toas või linnakäras
Ma oma tüdimuse tundidel
Neilt olen saanud kalleid tundmusi,
Mis ringlesid mu südames ja veres,
Ja jõudsid puhtamasse vaimugi,
Et tüünelt taastuda; ja tundehelke
Ka unund naudingust, mis ometigi
Hea inimese elu kaunist poolt
Ju mõjutavad – tema nimetuid
Häid armastuse tegusid, mis tihti
Ei jäägi meelde. Samuti, ma usun,
Neilt pärineb üks ülevamgi and:
See õnnis meeleolu, milles kogu 
Müsteeriumi raske koorem, rusuv
Maailma käsitamatuse taak
Saab kergemaks – see helge meeleseisund,
Kus meid me tunded õrnalt juhivad –
Kuni me kehalise vormi hingus 
Ja koguni me vere liikumine
Just nagu katkeks ja me kehana
Küll suigume, kuid saame elus hingeks;
Me silm, mis vaikse kindluse on saanud
Harmoonia ja rõõmu väelt, siis näeb
Elava olemust.

                              Ja kui see ongi
Vaid tühi usk, siis ometi kui tihti –
Nii ööl kui rõõmuvaese päeva valgel 
Kesk varjusid, kui pahur ärevus,
Ilmasjatu maailma palavik
Mu peksvat südant painas – oh, kui tihti
Siis olen hinges pöördunud su poole,
Oo metsajõgi Wye! sa laanerändur,
Kui tihti on mu hing su poole pöördund!

Ja nüüd, poolkustund mõtte valguses
Tuhm-hägusate äratundmistega 
Just nagu mingis nukras hämmingus 
Taas elustub see vaimupilt mu ees;
Kui seisan siin ma, tundes mitte üksnes
Nüüd kestvat naudingut, vaid rõõmsalt mõeldes, 
Et selles hetkes elu on ja toitu
Ka tulevikule. Nii loodan, kuigi
Ma olen palju muutunud sest ajast, 
Kui esmalt tulin neile mägedele,
Metskitse moodi hüpeldes jõekaldail 
Ja üksildasil künkail, kuhu aga
Mind loodus juhtis – pigem nagu mees,
Kes pages oma hirmu eest, kui see,
Kes otsiks meeldivat. Siis loodus oli
(Kui poisipõlve lihtsa koega lõbud
Ja reipad ajed olid jäänud maha) 
Mu jaoks kõik kõiges. – Ei saa maalida,
Missugune siis olin. Laulev kosk
Mind kummitas kui kirg; see kõrge kalju,
Mäed, sünge sügav laas, ta värvid-vormid
Tol korral olid minu suurim iha 
Ja armastus ja tunne, mis ei vajand
Küll mõttelt mingit vahendatud võlu,
Ei huvi, mis võiks pärineda mujalt
Kui kaemusest. – See aeg on mööda saand,
Need valutavad rõõmud, joovastav
Ekstaas on möödas. Sellepärast ma
Ei pelga, leina ega kurda üldse;
Üks teine and ju korvab kuhjaga
Ka selle kaotuse. Sest olen õppind
Nüüd kaema loodust mitte enam nõnda
Kui noorustuhinas; vaid kuulatades
Ses inimsuse nukrat muusikat,
Mis kalkuse ja karmuseta jõul 
Võib puhastavalt köita. Olen tundnud
Üht lähedust, mis mind on rabanud
Suursuguste ideede rõõmuga;
Ülevat aimu millestki, mis põimund
On kõigesse ja mille asupaik
On iga looja läinud päikse valgus
Ja ümar ookean ja elev õhk
Ja taevatelk ja inimese meel:
See hoog ja vaim, mis iga mõtlejat
Ning iga mõtteainet ajendab
Ja läbi kõige rullub. Sestap ikka
Ma armastan neid niitusid ja laasi
Ja mägesid ja kõike, mida näeme
Maapinnal; kõrva-silma vägevat
Maailma – mida meeled osalt loovad
Ja osalt tajuvad; sest olen leidnud,
Et meeltekeel ja loodus hoiab ankrus
Mu puhtaid mõtteid – seal mu südame
Juht, kaitsevaim, mis hingestab mu kogu
Moraalset olemist.

                                  Tõepoolest raskem
Nii õppimata olnuks taluda
Mul oma noorusvaimu raugemist: 
Kuid sina oled kaasas minuga
Neil kauneil kallastel, mu armsaim Sõber,
Mu kõige kallim, ja su hääles kuulen,
Kuis kõneleb mu kunagine süda,
Su silmapaari valgusvihkudest 
Loen oma endist lusti. Las veel veidi
Näen sinus seda, kes ma ükskord olin,
Mu kallis õeke! Teen nüüd selle palve,
Sest loodus pole eales reetnud südant,
Mis teda armastab, ta privileeg
On juhtida meid rõõmult rõõmule 
Siin maises elus: sest ta suudab täita 
Me vaimu vaikuse ja iluga
Ja toita ülevate mõtetega,
Et kurjad keeled, isekate põlgus,
Ei teesklus, ülekohus ega kogu
Üksluine argipäev saaks eales võtta
Me üle võimust ega õõnestada
Me reibast usku, et kõik, mida näeme, 
On tulvil õnnistust. Las paistab kuu
Su üksildaste rännakute peale;
Las kuhjab mägituul su teele udu;
Ja aastaid hiljem, kui need pöörased
Ekstaasid küpsend kaineks naudinguks,
Su meeles on need armsad vormid tallel
Ja sinu mälus varjuvad need helid
Ja ilusad harmooniad; oh! siis,
Kui üksildus või hirm või piin või tusk
Su osaks saab, mis kosutavat rõõmu 
Siis leida võid sa meenutades mind 
Ja minu manitsusi! Kindlasti –
Kui olen seal, kus ma su häält ei kuule, 
Ei möödund eksistentsi helke loe
Su silmadest – siis sa ei unusta,
Et selle imelise oja kaldal
Me seisime; ja mina, kauaaegne
Looduse kummardaja, tulin siia
Sest teenistusest väsimata: pigem
Veel palavamat püha armastust 
Ja indu tulvil. Sa ei unusta
Et mitme eemaloldud aasta järel
Need järsud laaned, kõrged kaljurünkad
Ja karjamaad veel kallimad mul olid –
Nii nende eneste kui sinu pärast!






LUCY LUULETUSED


Mõnd kirevahku kummalist
Mul tulnud elus kesta,
Kuid söandan tollest juhtumist
Vaid armunule vesta.

Kui värskus minu armsa näos
Tõi meelde juuniroosi,
Ta poole sõitsin õhtuhäos
Täiskuu üle oosi.

Ei saand ma silmi lahti kuult
Mis välja kohal rippus;
Sel kallil teel ka ratsu truult
Ta talu poole kippus.

Kui saime talu rajale,
Mäenõlvalt silm siis tajus,
Et üha Lucy majale
Kuu ligemale vajus.

Hea loodus kinkis unelmaid,
Meelt suigutas õrn askus!
Ja samas silmad näha said,
Kuis täiskuu järjest laskus.

Samm-sammult hobune mind viis,
Pilk püsis kuu peal lukkus,
Kui majaviilu taha siis
See ketas äkki kukkus.

Oh, leidub kummalisi teid
Küll armund meeliskelus!
Ma kohkusin: "Kui minu neid
Ei ole enam elus!"


1799







Käis vaikselt ojakalda peal
       Ürglooduses ta rada.
Ei leidund neid, kes teadnuks seal
       Ta ilu armastada.

Kui kivi kõrval kannike,
       Mis samblavaipa mattund!
Nii kaunis nagu täht, kui see
       On üksi taeva sattund.

Kui kustus ta, vaid mõni hing 
       Jäi Lucyt mäletama. 
Oh, nüüd ta lamab hauas – ning 
       Mu elu pole sama!


1799







Kolm aastat sirguda ta võis,
Siis ütles Loodus: "Eal üks õis
Nii pole ehtind aasa;
Ma seda imearmast last
Nüüd võtan kasvatada, tast
Saab ükskord mulle kaasa.

Mu käe all lahti läeb see pung,
Ta seadus olen ma ja tung;
Kui käib ta mööda mäge,
Laant, jõge, lauskmaapõrandat,
Siis tunda saab mu süütavat
Või ohjeldavat väge.

Ta hullab nagu kitsetall
Mäenõlval laia taeva all
Või luhal üle rohu;
On tema päralt hõrk meliss,
Kõik elutudki asjad, mis
Täis hääletumat rahu.

Rändpilvilt saab ta oleku,
Ta ette paindub pajupuu
Ja isegi kesk tormi
Võib tunda ta, kuis arm ja hool,
On saatmas teda igal pool
Ja voolimas ta vormi.

Öös naudib tähtesid mu neid;
Ta tunneb salajasi teid,
Kus kuulatama andub
Jõeviru hoogsat tantsuviit –
Veevulas sündiv ilu siit
Ta palgetesse kandub.

Et paisuks tema neitsipõu,
Rõõm annab talle kasvujõu
Ja sirutab ta pikkust.
Need mõtted annan Lucyle,
Kui selles orus naudime
Kooselu õnnelikkust."

Mis öeldud, tehtud sai ka see –
Nii kiirelt lõppes Lucy tee!
Surm kustutas ta tule.
Jäi mulle laas, täis mälestust
Sest ajast ammumöödunust,
Mis tagasi ei tule.


1799






Mul unepitser lasus peal,
       Ei tundnud hirmu ma.
Ma arvasin, et teda eal
       Aeg puutuda ei saa.

Ei enam käi ta jalad, käed,
       Ei kuule-näe ta meel.
Ta ringleb nagu puud ja mäed
       Maa päevaringsel teel.


1799






Kui mere taha viia ma
       End rännukihul lasin,
Siis alles mõistsin, Inglismaa,
       Kuis sind ma armastasin.

Need kurvad luulud otsa said! 
       Ei hülga taas su pinda,
Sest tundeid järjest soojemaid
       Sa istutad mu rinda.

Su maastik oli mulle see,
       Mis hinge rõõmu kallas;
Ja ääres inglismaise lee 
       Mu lemmik vokki tallas.

Su laantes Lucy mängumaid
       Koit valgustas, öö peitis;
Su väljule, mis haljaks said,
       Ta viimse pilgu heitis.


ca 1801







Kui taevas vikerkaart ma näen,
Mul süda hüppab sees;
Ju lapsena see oli nii;
Nii on ka nüüd, kui olen mees;
Nii olgu siis, kui vanaks jään,
Või, surm, mind vii!
Sest laps on inimese isa;
Ning las mu päevi omavahel
Seob loodusliku vagaduse ahel!


1802






JUGAPUUD


Üks jugapuu on Lorton Vale'i uhkus,
Ta seisab tänini seal üksipäini
Kesk omaenda süngust, nagu muiste,
Mil andis vibukaari Umfraville'i
Või Percy väele, kui need läksid Šoti
Kõrgmaale sõtta, või kui vinnastasid
Käed ambe mere taga Azincouris,
Ja varemgi – Crecys ja Poictiers's.
Mis hiigelümbermõõt ja sügav süngus
Sel üksildasel puul! Liig aeglaselt
Ta arenend, et hääbuda, liig vägev
Ta välimus ja vorm, et hävineda.
Kuid veelgi suurejoonelisemad
On Borrowdale'i neli venda – koos
Nad moodustavad pühaliku salu;
Hiidtüved need! Ja iga üksiktüvi
Koos seisab maona põimund kiududest,
Mis lahutamatult on kokku keerdund;
Siin Kujutlus end tunneb koduselt,
Profaani aga peletab see pilt –
Suur sammassaal, kus ruugelt põrandalt
Kuiv okkavaip ei kao, must okstekatus,
Mis nagu pidu puhuks ehitud
Süngete marjadega; tontjad kujud
Siin võivad kohtuda keskpäeva paiku:
Hirm, habras Lootus, Ettenägelikkus
Ja Vaikus; kontmees Surm ja vari Aeg,
Et keset Loodustempli häirimatuid
Ja sammaldunud kivialtareid
Koos pühitseda riitusi või tummalt
Niisama kuulata, kuis sosistavad
Jõed Glaramara sügavamas koopas.


sisu