William Blake

Inglise keelest Märt Väljataga

ÕHTUTÄHELE


Sa helejuukseline õhtuingel,
Kui päike mäele vaob, siis pane pähe
Erk kroon ja süüta armastuse lamp,
Ning naerata me õhtusängidele
Ja armsamaile! Taeva sinised
Eesriided langeta ja hõbekastet
Siis puista õitele, kel sulgub silm
Und nägema. Las järvel läänetuul
Jääb vakka, särasilmil vaikust laota
Ja pese hõbedaga õhtut. Varsti
Sa taandudki, siis hakkab roitma hunt
Ja lõvi hallis laanes hiilgama –
Me karja vill su püha kastega
On kaetud: sinu mõju kaitsku neid.






SÜGISELE


Oo viljalasti kandev Sügis, raske
Viinamarjade verest, peatu viivuks
Mu katuse all; puhata siin võid
Ja seada häält mu torupilli järgi;
Ning tantsu algavad kõik aasa tütred!
Nüüd laula rõõmsalt viljadest ja õitest.

"Pung avab oma ilu päikesele
Ja armastus ta noortes soontes voolab;
Ning õied ääristavad koidu kulme
Ja vaikse õhtu erksaid palgeid, kuni
Küps suvi puhkeb laulma ja sulgpilved
Ta lauba ümber lilli puistavad.

Puuvilja hõngu tuulehaldjad joovad,
Rõõm uitleb kergeil tiivul aedades
Koos tuidega või istub lauldes puudel."
Nii laulis Sügis, sidus vöö siis vööle
Ja lendas kõledate voorte taha,
Kuid jättis maha oma kuldse lasti.






KORSTNAPÜHKIJA


Kui emata jäin, olin väike ma veel,
Kui isa mu müüs, siis oskas mu keel
Vaid tihkuda väikese tita moodi.
Nüüd pühin te korstnaid ja nões on mu voodi.

Siin on väike Tom Dacre, kel nutt oli suus,
Kui pöeti ta kräsune tallejuus.
Ära nuta, kui kord oled kiilakas sa,
Siis määrida tahm sinu juukseid ei saa!

Tom vait jäi ja siis tuli vaikne tund
Ja magades nägi ta niisugust und:
Tuhat pisikest korstnapühkija-naga
Oli mustades kirstudes luku taga.

Siis tuli üks Ingel, kuldvõtmeke käes,
Ja lastele avanes väljapääs
Ja hullates üle aasa ja jõe
Nad jooksid ja küürisid enestelt nõe.

Jäid kotid neil maha ja üheskoos
Nad paljana hullasid pilvede voos.
Ja ingel ütles: Kui, Tom, oled hea,
Saad Jumala lapseks, kes puudust ei tea.

Tom ärkas koos meiega; oli veel pime,
Kui, harjad käes, tööle me tõttasime.
Oli külm, aga Tom oli rõõmus ja soe –
Hirm kohuse täitjale põue ei poe.






TAEVATÕUSMISPÜHA


See oli taevatõusmispäev, reas sajad lastepaarid,
Kõik värvilistes kuubedes, ilmsüüta palged klaarid,
Ees käisid hallpead valvurid, käes lumivalged kepid –
See ujutas kui Thamesi voog toomkatedraali trepid.

Kui palju tervest Londonist neid õisi on siin koos!
Üksteise kõrval istuvad nad oma valgusvoos.
Ja kõmises kui hiigelhulk, kuid hiidhulk lambukesi,
Kui tuhat poissi-tüdrukut seal tõstis süütuid käsi.

Nüüd laulukoor kui vägev tuul saab taevatõusva jõu
Või nagu taevajärgede harmooniline kõu.
All targad hallpead valvavad, nood vaeste kasvatajad;
Nüüd halasta või läve eest sa ingli pakku ajad.






SAVIKLOMP JA KIVIKE


"Ei hooli endast armastus,
Vaid teisele end ohvriks toob;
Ja oma rõõmust loobudes
Ta põrgu kiuste taeva loob."

Nii laulis tee peal saviklomp,
Kui sõtkusid tal lehmad-sead;
Aga ojakivike
Keeras ringi tema read:

"Vaid endast hoolib armastus
Ja endale kõik ohvriks toob,
Nii teise valust joobudes
Ta taeva kiuste põrgu loob."






TAEVATÕUSMISPÜHA


Kas on see mõni püha pilt,
Kui rikkal maal sa kõikjal näed
Last nälgimas, sest toitjatel
On külmad kasuahned käed?

Kas väeti nutt on mõni laul?
Ei rõõmulaul see olla saa.
Nii paljud lapsed vaesuses?
See maa on viletsuse maa!

Ja nende põld on paljas tuhk.
Ja päike neil ei paista eal.
Ja nende teed on okkaid täis.
On igavene tali seal.

Ja seal, kus paistab päikene
Ja muld saab juua vihmaveelt,
Ei nälgida saa ükski laps,
Ei vaesus muserdada meelt.






KORSTNAPÜHKIJA


Must tombuke lumehange pääl
Tihub nutta ja hädine on tema hääl!
Ütle, kus on sinu vanemad, kus?
Nad palvetunnil on kirikus.

Et õnnelik olin kesk nõmmemaad
Ja talves ja pakases naersin ma, siis
Mu toppisid surma rõivasse nad
Ja suhu mul pandi hädine viis.

Ei tunne nad seepärast vähimat süüd,
Sest tantsu ma löön ja leelutan viisi,
Loojat, preestrit ja trooni nad kiitmas on nüüd,
Kes me vaevadest rajavad paradiisi.






HAIGE ROOS


Oo Roos, oled haige.
See uss, kelle kulgu
Öös keegi ei märka
Kesk vihuriulgu,

On leidnud su sängi
Purpurpunase hurma
Ja ta armastus sünge
Toob sinule surma.






TIIGER


Tiiger! Tiiger! Iga vööt
Lõõmab laanes keset ööd.
Kelle meistrikäe alt sa
Saand jubeda sümmeetria?

Kas su silmis põlev tuli
Taevas kord või taarnas oli?
Ja mis tiibadel see kulges,
Kes tuld kammitseda julges?

Ja mis oskus ja mis jõud
Köitis südameks need kiud?
Ja kui süda lööma hakkas,
Kes su liikmed käima lükkas?

Mis vasar sepistas su kuju?
Mis ahjus lõõmas kord su aju?
Ja mis alasi, mis tangid
Vormisid need hirmsad tungid?

Kui tähed heitsid nooli alla
Ja nutsid niiskeks taevavalla,
Kas valmind teos tal rõõmu tõi?
Kas talle looja sindki lõi?

Tiiger! Tiiger! iga vööt
Lõõmab laanes keset ööd.
Mis surematu väe käest sa
Saand jubeda sümmeetria?






PÄEVALILL


Ah Päevalill! ajavoost roid,
Päikse sammusid loed iga hetk,
Taga õhates kuldsooje maid,
Kus otsa saab rändaja retk;

Kus noormees, kes ihades põles,
Ja neitsi, üll lumedesärk,
Hauast tõusevad sinna üles,
Kus ka päevalille eesmärk.






ARMASTUSE AED


Ma läksin kord armastusaeda,
Kus ma sageli mängimas käinud,
Oli kerkinud kabel sinna,
Mida varem ei olnud ma näinud.

Oli lukkus see kabelivärav,
Seisis kirjas seal "Sina ei tohi",
Nii ma pöördusin sinna, kus varem
Olid õitsenud lilled ja rohi.

Nägin hauarive ja -kive
Seal, kus aed oli varemalt õites.
Üll ronkmustad rüüd, papid käisid seal nüüd
Kibuvitstesse rõõmsaid mu ihasid köites.






LONDON


Käin kinnistatud tänavail,
Kus jõgi pandud vangisärki,
Ja näost ma vastutulijail
Loen nõrkuse ja häda märki.

Ja iga mehe hüüetes
Ja iga lapse nutu kaudu
Ja iga manitsuse sees
On kuulda mõtte taotud raudu.

Kuis korstnapühkijate nutt
Koob surirüüsse pühakojad,
Toob sõdurite hale jutt
Paleede näkku vereojad.

Kuid üle kõige kostab see,
Kuis noore hoora needus rõve
Vastsündind silmas kaetab vee
Ja pulmavankrile toob tõve.







Eks pilgake, Voltaire, Rousseau;
Te pilked märki küll ei riiva!
See liivavise vastu tuult,
Mis tagasi ju puhub liiva.

Saab igast liivaterast pärl,
Mis kiirgab jumalikke helke,
Ja pilkel silma pimestab,
Kuid kuldab Iisraeli telke.

Demokritose aatomid
Ja Newtoni partiklisadu
On liiv, mis äärib Punast merd
Ja kirjab Iisraeli radu.


sisu