Guillaume Apollinaire

Prantsuse keelest Hasso Krull

MIRABEAU SILD


Mirabeau silla all voolab Seine
              Ja meie armud
       Kas peaksin tuletama meelde
Rõõm tuli ju alati pärast valu

              Öö tuleb kell lööb
              Päevad läevad mina jään

Käsikäes seisame silmitsi
              Kuid meie käte
       Silla all voolab mööda
Igaveste pilkude väsinud voog

              Öö tuleb kell lööb
              Päevad läevad mina jään

Arm läheb nagu see voolav vesi
              Arm läheb ära
       Küll on aeglane elu
Ja meeletu küll on Lootus

              Öö tuleb kell lööb
              Päevad läevad mina jään

Mööduvad päevad nädalad mööduvad
              Ei möödund aeg
       Ega armud enam tule
Mirabeau silla all voolab Seine

              Öö tuleb kell lööb
              Päevad läevad mina jään






MIRABEAU SILD


Mirabeau silla all voolamas Seine
              Ja meie arm
       Kas meenutaks kuis enne
Valu järel alati tundsin õnne

              Öö tulemas kellad taovad
              Mina jään kui päevad kaovad

Silmast silma oleme kahekesi
              Siin käsikäes
       Käesillast tasakesi
Möödub igaveste pilkude vesi

              Öö tulemas kellad taovad
              Mina jään kui päevad kaovad

Armastus kaob nagu vesi jõesängis
              Armastus kaob
       Elu aeglases ängis
Hull lootus temaga metsikult mängis

              Öö tulemas kellad taovad
              Mina jään kui päevad kaovad

Päevad nädalad kõik mis olnud enne
              Ei naase eal
       Ega tagasi too armude õnne
Mirabeau silla all voolamas Seine

              Öö tulemas kellad taovad
              Mina jään kui päevad kaovad







silla all
voolab jõgi

ja kõik meie armastus
voolab
koos temaga ära

kas tasub mul
seda meenutada

rõõm tuli
alati siis
kui oli kõige kurvem

öö on käes
heliseb kell
päevad lahkuvad siit
mina paigale jään

käsikäes vaatame
teineteisele otsa

kuid meie käte
silla all
voogab rampväsinud igavikupilke

öö on käes
heliseb kell
päevad lahkuvad siit
mina paigale jään

armastus lahkub
nagu see voolav vesi
armastus lahkub

nii aeglane aeglane elu
ja metsik Lootus

öö on käes
heliseb kell
päevad lahkuvad siit
mina paigale jään

möödub päevi ja nädalaid
aga tagasi
möödunud ajad ei tule

ei tule
tagasi armastus

öö on käes
heliseb kell
päevad lahkuvad siit
mina paigale jään

see sild on Mirabeau sild
see jõgi on Seine'i jõgi




 


Mirabeau silla all
voolab Seine'i jõgi
meie armastustega koos
kas tõesti meenutama peaks
tuju läks alati heaks
kui lõppes see piin

öö tuleb
lööb kell
mina ikka siin
aga päevad läevad

käsi hoiab kinni käest
nii vaatame teineteist
kuid all selle kätest silla
ometi möödub meist
igavikupilkude väsinust
väsinum voog

öö tuleb
lööb kell
mina ikka siin
aga päevad läevad

armastus kaob
nagu vetevool
kaob aga elul on aega küll
ikka venib kui meeletu
Lootus meil
südant sööb

öö tuleb
kell lööb
mina ikka siin
aga päevad läevad

kaovad need päevad
nädalad kaovad
need armastused need vanad ajad
tagasi enam ei tule küll
Mirabeau silla all
voolab Seine'i jõgi

öö tuleb
lööb kell
mina ikka siin
aga päevad läevad







Mirabeau sild. Seine'i jõgi.
Voolab seal all, ja allavoolu
viib meie mõlema armastust,
ei tea, kas tuletada nüüd meelde,
kuidas vaevale järgnes lust?

Pimedaks läheb. Lööb kesköötund.
Kõik need päevad on läind, aga mina
ikka veel siin, otsekui kivistund.

Käsikäes seistes võib vaadata
teineteisele otsa nii kaua,
aga need käedki on ometi sild,
väsinult voolab nende alt läbi
igavikuhelkide pilgupild.

Pimedaks läheb. Lööb kesköötund.
Kõik need päevad on läind, aga mina
ikka veel siin, otsekui kivistund.

Armastus lähebki ära, nagu
see voolav vesi, ta läheb
nii tasahiljukesi. Nii aeglane
on elu, ja Lootus nii
pöörane, hull.

Pimedaks läheb. Lööb kesköötund.
Kõik need päevad on läind, aga mina
ikka veel siin, otsekui kivistund.

Päevad kõik lähevad ära, nädalad ka.
Need ajad ei tule enam, ei tule
enam meie mõlema armastust, ainult
Mirabeau sild. Seine'i jõgi.
Seal voolab ta vesi, läbipaistmatu, must.

Pimedaks läheb. Lööb kesköötund.
Kõik need päevad on läind, aga mina
ikka veel siin, otsekui kivistund.


Guillaume Apollinaire

Maarja Kangro

Lauri Sommer



sisu