Guillaume Apollinaire
Prantsuse keelest Hasso Krull
MIRABEAU SILD
Mirabeau silla all voolab Seine
Ja meie armud
Kas peaksin tuletama meelde
Rõõm tuli ju alati pärast valu
Öö tuleb kell lööb
Päevad läevad mina jään
Käsikäes seisame silmitsi
Kuid meie käte
Silla all voolab mööda
Igaveste pilkude väsinud voog
Öö tuleb kell lööb
Päevad läevad mina jään
Arm läheb nagu see voolav vesi
Arm läheb ära
Küll on aeglane elu
Ja meeletu küll on Lootus
Öö tuleb kell lööb
Päevad läevad mina jään
Mööduvad päevad nädalad mööduvad
Ei möödund aeg
Ega armud enam tule
Mirabeau silla all voolab Seine
Öö tuleb kell lööb
Päevad läevad mina jään
MIRABEAU SILD
Mirabeau silla all voolamas Seine
Ja meie arm
Kas meenutaks kuis enne
Valu järel alati tundsin õnne
Öö tulemas kellad taovad
Mina jään kui päevad kaovad
Silmast silma oleme kahekesi
Siin käsikäes
Käesillast tasakesi
Möödub igaveste pilkude vesi
Öö tulemas kellad taovad
Mina jään kui päevad kaovad
Armastus kaob nagu vesi jõesängis
Armastus kaob
Elu aeglases ängis
Hull lootus temaga metsikult mängis
Öö tulemas kellad taovad
Mina jään kui päevad kaovad
Päevad nädalad kõik mis olnud enne
Ei naase eal
Ega tagasi too armude õnne
Mirabeau silla all voolamas Seine
Öö tulemas kellad taovad
Mina jään kui päevad kaovad
silla all
voolab jõgi
ja kõik meie armastus
voolab
koos temaga ära
kas tasub mul
seda meenutada
rõõm tuli
alati siis
kui oli kõige kurvem
öö on käes
heliseb kell
päevad lahkuvad siit
mina paigale jään
käsikäes vaatame
teineteisele otsa
kuid meie käte
silla all
voogab rampväsinud igavikupilke
öö on käes
heliseb kell
päevad lahkuvad siit
mina paigale jään
armastus lahkub
nagu see voolav vesi
armastus lahkub
nii aeglane aeglane elu
ja metsik Lootus
öö on käes
heliseb kell
päevad lahkuvad siit
mina paigale jään
möödub päevi ja nädalaid
aga tagasi
möödunud ajad ei tule
ei tule
tagasi armastus
öö on käes
heliseb kell
päevad lahkuvad siit
mina paigale jään
see sild on Mirabeau sild
see jõgi on Seine'i jõgi
Mirabeau silla all
voolab Seine'i jõgi
meie armastustega koos
kas tõesti meenutama peaks
tuju läks alati heaks
kui lõppes see piin
öö tuleb
lööb kell
mina ikka siin
aga päevad läevad
käsi hoiab kinni käest
nii vaatame teineteist
kuid all selle kätest silla
ometi möödub meist
igavikupilkude väsinust
väsinum voog
öö tuleb
lööb kell
mina ikka siin
aga päevad läevad
armastus kaob
nagu vetevool
kaob aga elul on aega küll
ikka venib kui meeletu
Lootus meil
südant sööb
öö tuleb
kell lööb
mina ikka siin
aga päevad läevad
kaovad need päevad
nädalad kaovad
need armastused need vanad ajad
tagasi enam ei tule küll
Mirabeau silla all
voolab Seine'i jõgi
öö tuleb
lööb kell
mina ikka siin
aga päevad läevad
Mirabeau sild. Seine'i jõgi.
Voolab seal all, ja allavoolu
viib meie mõlema armastust,
ei tea, kas tuletada nüüd meelde,
kuidas vaevale järgnes lust?
Pimedaks läheb. Lööb kesköötund.
Kõik need päevad on läind, aga mina
ikka veel siin, otsekui kivistund.
Käsikäes seistes võib vaadata
teineteisele otsa nii kaua,
aga need käedki on ometi sild,
väsinult voolab nende alt läbi
igavikuhelkide pilgupild.
Pimedaks läheb. Lööb kesköötund.
Kõik need päevad on läind, aga mina
ikka veel siin, otsekui kivistund.
Armastus lähebki ära, nagu
see voolav vesi, ta läheb
nii tasahiljukesi. Nii aeglane
on elu, ja Lootus nii
pöörane, hull.
Pimedaks läheb. Lööb kesköötund.
Kõik need päevad on läind, aga mina
ikka veel siin, otsekui kivistund.
Päevad kõik lähevad ära, nädalad ka.
Need ajad ei tule enam, ei tule
enam meie mõlema armastust, ainult
Mirabeau sild. Seine'i jõgi.
Seal voolab ta vesi, läbipaistmatu, must.
Pimedaks läheb. Lööb kesköötund.
Kõik need päevad on läind, aga mina
ikka veel siin, otsekui kivistund.
Guillaume Apollinaire
Maarja Kangro
Lauri Sommer
sisu