Miroslav Holub

Inglise keele kaudu Märt Väljataga

KAHEKESI MAASTIKUL

Lagedal maastikul keset kuivanud viinaaedu
on siin-seal mõni mammut, kasvanud ajalehtedesse
just nagu soomustesse. Üks pea ees,
teine taga. Ta vaatab meid
pingsalt.

Me toetame seljaga
vastu pehkinud hurtsiku-ust. Lont läheneb
läbi haigutava akna. Sa kaitsed mind oma juuste varjuga.
Ma kaitsen sind helesinise sosinaga.

Sellegipoolest me tuleme tagasi.
Me tuleme igavesti tagasi,
selga visatud pea
püstise pea vastu.

Silm silma vastu.


MIKROSKOOBI ALL

Ka siin on unenäomaastikud
ja hüljatud kuumaastikud.
Ka siin on massid,
maaharijad.
Ja rakukesed, võitlejad
kes panevad elu kaalule
vaid unistuse eest.

Ka siin on kalmistud,
kuulsus ja lumi.
Ja ma kuulen
tohutute seisuste mässu.


OOD RÕÕMULE

Sa armastad üksnes siis
kui armastad asjatult.

Proovi veel üht raadiosondi,
kui kümme tükki on ütelnud üles,
võta kakssada küülikut,
kui sada on ära surnud:
ainult see on õige teadus

Sa tahad teada saladust.
Sellel on ainult üks nimi:
uuesti.

Lõpuks
hakkab koer lõugade vahel kandma
oma peegelpilti vees,
inimesed panevad paika uue kuu,
ma armastan sind.

Nagu karüatiidid
hoiavad me käed
aja graniidikoormat

ja lüüasaanuna
me võidame alati.


SADAM

Aga meri mõõdeti ära
ja aheldati maa külge.
Ja maa mõõdeti ära
ja aheldati mere külge.

Nad läkitasid teele
kured, saledad inglid,
nad arvestasid välja
lesestunud sireenide hala
nad nägid ette
poide närvilise mäslemise
nad kavandasid
rännuteede labürindi ümber maailma.

Ehitati
laevade Minotaurusi.

Avastati viis maailmajagu.

Maa mõõdeti ära
ja aheldati mere külge.

Ja meri mõõdeti ära
ja aheldati maa külge.

Jääb ainult
majake kanali kohale,
mees kes kõneleb leebelt,
naine, pisarad silmis.
Jääb ainult õhtulamp,
söögilaua manner,
laualina -- kajakas, kes ei lenda ära.

Jääb ainult
tassike teed --
maailma sügavaim ookean.


METS

Ürgkaljude vahel
kus linnuvaimud
purustavad graniidiseemneid
ja mustade kätega
puusambad
ähvardavad pilve,

on järsku
kuulda kolinat
nagu juuritaks
ajalugu üles,

rohi läheb turri,
rahnud värisevad,
maapind praguneb

ja sealt kerkib

seen

hiigelsuur nagu elu ise
täis miljardeid rakke
hiigelsuur nagu elu ise
igavene
vesine,

ilmudes siia maailma esimest

ja viimast korda.


KUIDAS MAALIDA TÄIUSLIKKE JÕULUSID

Ülevale maali taevas
õrn nagu kold.
Allapoole kalla pisut pimedust
kuumuta see toatemperatuurini
või pisut rohkemgi.

Kraabi kassiküünega
pimedusest välja väike puu,
kauneim puu maailmas
kaunim kui ükski metsamees
oskaks ette kujutada.

Ja puu ise
lööb helendama
ja kogu pilt nurrub
rohelise rõõmuga,
purpurse rõõmuga.

Hästi. Kuid nüüd tuleb
asetada puu alla
üks tõeliselt
tähtis asi
see mida sa maailmas üle kõige tahad;
see mida pop-lauljad
nimetavad õnneks.

Kassile oleks see käkitegu,
ta paneks sinna hiire,
kolonel Blimp rivistaks sinna
suurima reaktiivhellebardi
mis laseks ja pauguks ja saluteeriks,
varblane koguks sinna
mõned kõrrekesed pesa jaoks,
seltsimees nooremametnik torkaks
sinna paksu toimiku just nagu kalevi alla,
liblikas paneks sinna
uue kummist paabulinnusilma,
aga mida paneksid sinna sina?

Sa mõtled ja mõtled
kuni päev läheb halliks
kuni jõgi peaaegu voolab tilgatumaks
kuni isegi lambid hakkavad haigutama
sa mõtled

ja viimaks

sa kustutad pimedas lõuendile
ähmase valge laigu,
natuke nagu kuldraha,
natuke nagu laev,
natuke nagu kuu,
natuke nagu kaunis nägu
või keegi (kes?) muu,

ähmane valge laik
võibolla rohkem nagu tühjus
nagu millegi eitus,
nagu mittevalu,
nagu mittehirm,
nagu mittemure,

ähmane valge laik,
ja sa lähed magama
ja ütled endale,
jah, nüüd ma tean kuidas seda teha
jah, nüüd ma tean
jah,
järgmine kord ma maalin
kõigi aegade
täiuslikumad jõulud.


ÕPPETUND

Sisse astub puu ja ütleb kummardades:
              Mina olen puu
Taevast langeb must pisar ja ütleb:
              Mina olen lind.

Mööda ämblikuvõrku
             laskub lähemale
                    midagi armastusetaolist 
                               ja ütleb:
                       mina olen vaikus.

Aga tahvli juures lösutab 
        vesti väel 
             rahvademokraatlik hobune
                 ja korrutab
                 urgitsedes mõlemat kõrva
                 korrutab ja korrutab
                        mina olen ajaloo liikumapanev jõud
                        ja
                        me kõik
                        armastame
                        progressi
                        ja
                        vaprust
                        ja
                        võitlusviha.


Klassitoa ukse alt
immitseb 
peenike verenire

Sest siit saab alguse
süüta laste
tapmine.


PLAANIMAJANDUS

Ümber laua
käest kätte
kaustast kausta
tulbast tulpa
marsivad

külmkapid mis on juba olemas ja
külmkapid mis saavad olema
valged ja läikivad
nagu arktiline flotill

hoidised mis juba on ja
ja hoidised mis saavad olema
punased ja rohelised
hiilgavad nagu klaaslossi
kuninga paazhid.

ekskavaatorid mis on olemas ja
ekskavaatorid mis saavad olema
mustad ja kangelaslikud
nagu torm veeklaasis

vastsündinud kes on olemas
vastsündinud kes saavad olema
marsivad
pungis silmi
koos nukkude
ajutise defitsiidiga

päevavalguslambid,
luuleraamatud,
teleskoobid,
mantlid,
valuvormid,
megavatid
täpsed nagu kirurginõelad,
megatonnid
kindlad kui kevade saabumine
marsivad
ümber laua
sigarettide
külmas kuivas kumas
ning fantaasia
ja arvude terassõrestiku
järkjärgulise kokkukeevitamise leegis.

Tulevik
täpselt kolmanda
komakohani.

Aga mõnikord,
kui kõik on valmis ja allkirjastatud,
siis hakkavad ekskavaatorid
vastsündinud,
õunad,
raamatud,
külmkapid
tõstma häält
asja eest teist taga,
ilma inventarinumbrita
vaiksel tungival häälel --

aga teie ise, sõbrad,
kuidas teie endaga lood on,
kui mitme komakohani täpselt
olete arvestatud välja
teie ise täna
ja homme
kui mitme kohani täpselt
kodus
ja tänaval
koos oma naisega
koos sõpradega
ja hommikuti
ja õhtuti
ja teel ülesmäge
ja teel allamäge
kui mitme komakohani täpselt
teie ise, sõbrad?

Ja sellele me peame andma vastuse
käesoleva aasta plaanis.


KOLMAS KEEL

Pea sees oli tühjus
ja sõnatus.
Seadusega ettenähtud inimesed
olid tasalülitanud rahva.

Ja seega juhtus nii
et üks just nagu vallandatud idee
mõtles inimesed välja,

inimesed urgudest välja, inimesed majadest välja,
inimesed külmkambritest, inimesed lendtuhast,
inimesed kuumast veest
inimesed puude palangust.

Ja ühekorraga olid nad üksainus sähvatus
ja see sai järsku Hora viimseks välgatuseks.
Inimesed tulid igalt poolt kokku,
läksid ühes suunas, teineteisega võrdsed,
samastusid teineteisega,
nagu tüvirakud idee
luuüdist.

Idee manas esile inimesi
kolme käega, kolme värviga
inimesi halli tolmu kohale,
kolme keelega inimesi --
tshehhi, slovaki ja veel üks keel.

Ja protestikisa tõusis üle peade
raskesse pimendatud taevasse.
Selles puudusid sõnad.
Seda ei saanud pealt kuulata.
Aga kõik said aru.

Kolmanda keele sõnaraamat
lebas väljakul
ja vastsündinud tuul
lehitses seda. Selles keeles
oli hapnik hapnik
ja koonuslõige läbis fikseeritud punkti
ja lõikus fikseeritud sirgega.

Seadusega ettenähtud inimene
lahkus spetsiaalse numbrimärgiga Mercedeses
ilma et oleks lahti muukinud
kolmanda keele koodi.
Ta oli tumm.

Sest liiga paljud inimesed
olid elus esimest korda
hakanud tõeliselt kõnelema.

(Jiri Hora oli üliõpilane, kes pani end 1968. aastal Prahas põlema protestiks Vene okupatsiooni vastu.)


KURU EHK NAERATAVA SURMA SÜNDROOM

Me ei ole Uus Ginea pärismaalased
me ei harrasta rituaalset inimsöömist
me ei kanna aeglast viirust mis
põhjustab pea- ja seljaaju
degenereerumist, krampe, värinaid,
progresseeruvat dementsust ja
iseloomulikku grimassi.

Me lihtsalt naeratame,
piinlikus olukorras me naeratame
piinlikus olukorras me naeratame
piinlikus olukorras me naeratame


KANGESTUSSÜNDROOM

Hiigellennuk
seisab õhus, saba alla lastud,
linna kohal, liiga raske
et päriselt lendu tõusta

nagu viljastatud kiil,
kelle varjatud muneti
jätab surnuid katustele maha.

Me eirame toimuvat. Me jäigastume
lihasekrampides,
muutume ülaltpoolt vööd raidkujudeks,
suutmata pöörata pead
viis kraadi vasakule või paremale

nagu riigimehed,
ja imestame salamisi linna üle,
mis variseb kokku
püüdes ärgata üles.


KÄRBES

Ta istus pajutüvel
vaadates
üht osa Crécy lahingust,
hõikeid,
ähkimist,
oigeid,
rähklemist ja visklemist.

Prantsuse ratsaväe
neljateistkümnenda pealetungi ajal
paaritus ta
pruunisilmse isaskärbsega
Vadincourt'ist.

Ta hõõrus jalgu vastamisi
istudes hobuse väljalastud soolikatel
mõtiskledes
kärbeste surematuse üle.

Kergendusega laskus ta
Clervaux' hertsogi
sinisele keelele.

Kui maad võttis vaikus
ja ainult määndumissosin
käis kehade seas õrnalt ringi

ja ainult
mõned üksikud jalad ja käed
tõmblesid kramplikult puude all,

siis ta hakkas munema
kuningliku relvuri
Johann Uhri
ainsasse silma.

ja nõnda
ta pistetegi nahka pääsukese poolt
kes oli pagenud
Estées' tulekahjude eest.


sisu