Pole just palju 20. sajandi modernismi suurkujusid, kelle loomingut Eestis piisavalt tuntaks ja kelle teostest oleks vahendatud oluline osa. BERTOLT BRECHT (1898-1956) on selles suhtes kummalises asendis. Tema draamatekste ja dialooge on eesti keeles ilmunud üle kümne (mahukaim valimik 1977), kuulus "Kolme krossi ooper" lavastati esimest korda juba 1930 ja teatrimaailmas on brechtilik terminoloogia hästi tuntud ("eepiline teater", "võõritusefekt"). Sellest hoolimata on Brecht kirjanikuna jäänud nende "suurte ideede" varju, mida ta omaaegses ideoloogilises pruugis esindas, ja tänapäeval on vähe neid, kes otsiks välja mõne tolmunud köite puhtast huvist Brechti kirjandusliku loomingu vastu. (Ma ei tea, kas seda olukorda on või ei ole muutnud Mati Undi romaan "Brecht ilmub öösel").

August Sanga luulevalik "Dialektika ülistus" ilmus 1963. Aasta varem oli Jaan Krossilt ilmunud Brechti tuntuima näidendi uus tõlge, mille nimi nüüd kirjutati kokku – "Kolmekrossiooper" (Loomingu Raamatukogu 1962, nr 7). Kui arvestada, et Brechti "Kogutud luuletustest" oli tollal ilmunud kolm köidet ja peagi ilmus veel kolm, ei saa sajaleheküljelist "Dialektika ülistust" päris ülevaatlikuks pidada. Ometi polnud see tollal vist kuigi oluline. Eesti kuuekümnendate modernismis on palju brechtilikku, ja August Sanga raamatul on selles kindlasti oma roll. Igatahes viitab sellele ilmselgelt Paul-Eerik Rummo "Ebasümmeetria ülistus", millel on programmiline positsioon tema teises kogus "Tule ikka mu rõõmude juurde" (1964).

Hiljem kirjutas Rummo veel "Kaks kirja Brechtile" (vt "Saatja aadress", 1972 ja 1989). Need astuvad sõna-sõnalt dialoogi Sanga tõlgitud sarjaga "Saksa sõja ABC". Kui me Brechtilt loeme: "Nende rahust sünnib sõda / nagu poeg ema üsast", siis Rummol on sõda ja rahu oma kohad vahetanud; muutumatuna järgneb lause: "Sellel on / oma ema hirmus nägu." Sama menetlusega tuletab Rummo fraasi "meie rahu tapab, / mis meie sõda järele jättis", kusjuures "nende sõjast" on nüüd saanud "meie rahu". Teine kiri lähtub samal perioodil kirjutatud tekstist "Halb aeg lüürika jaoks", paigutades Brechti tsitaadi epigraafi kohale ja pöörates selle siis omakorda ümber.

"Saksa sõja ABC" viimane luuletus on "Kindral, su tank on vägev masin". Arvatavasti on see Brechti kõige tuntum patsifistlik tekst. Kunagi on seda lauluna esitanud Peeter Tooma, kelle häält praegugi teatakse "Viimse reliikvia" saatelauludest (tekstide autor taas Paul-Eerik Rummo). Kuulsin seda laulu millalgi kaheksakümnendate aastate algul ja mind jäi vaevama ebamugav küsimus: mida õieti tähendab lõpus kumisev fraas "ta suudab mõtelda"? Ega siin ometi ei tehta halba nalja? Sarja eelviimases jupis kirjutab Brecht: "Kui marssimine algab, ei tea paljud / et nende vaenlane nende eesotsas marsib. / Hääl, mis neid käsutab / on nende vaenlase hääl. / See, kes vaenlasest räägib / on ise vaenlane." Kust õieti tuleb vaenlasest rääkiv hääl? Kes seda kuulab? Ja kes suudab sellest mõtelda?

Hasso Krull

International Brecht Society lehekülg
http://polyglot.lss.wisc.edu/german/brecht
Brechti loomingule pühendatud ajakiri Dreigroschenheft
http://www.dreigroschenheft.de
Brechti-foorum meilinglistiga
http://www.geocities.com/Paris/2427
Bertolt Brechti ja William Blake`i võrdlev analüüs
http://prometheus.cc.emory.edu/panels/5D/B.Cliff.html