Eestis teatakse Atwoodi eelkõige kui prosaisti, tema romaane ja novelle on meil ju tõlgitud juba õige ohtralt. Ometi saavutas ta tuntuse just luuletajana ning ta esimene luulekogu "Ringmäng" (The Circle Game, 1966) pälvis Kanada kõrgeima kirjanduspreemia, Kindralkuberneri auhinna. Järgnesid luuleraamatud "Tolle maa loomad" (The Animals in That Country, 1968), "Susanna Moodie päevikud" (The Journals of Susanna Moodie, 1970), "Ettevalmistused allilmaks" (Procedures for Underground, 1970), "Jõupoliitika" (Power Politics, 1971), "Sa oled õnnelik" (You Are Happy, 1974), "Kahepäised luuletused" (Two-Headed Poems, 1978), "Tõsilood" (True Stories, 1981), "Kuudevaheline" (Interlunar, 1984) ning "Hommik põlenud majas" (Morning in the Burned House, 1993), lisaks valikkogud ja väikekirjastuste bibliofiilsed väljaanded. Atwoodi luuletustest on eesti keeles varem ilmunud neli luuletust kogust "Jõupoliitika" Ann Alari tõlkes ning tekste tsüklist "Moondatute laulud" (Songs of the Transformed), mis kuulub kogumikku "Sa oled õnnelik" (Vikerkaar 1-2/1996).
Moondumist ja teisenemist, ühest olekust või maailmast teise minekut tuleb Atwoodi luules tihti ette. Seega on ootuspärane, et ka loodus ja müüdid, olgu siis klassikalise antiigi või Kanada põlisrahvaste lood on tema luuletustes olulisel kohal – ta päris esimene iseseisev teos oligi tegelikult käsipressil 250 eksemplaris trükitud "Kahekordne Persephone" (Double Persephone, 1961). Muutumist ja aineringlust ning uneilma või teispoolsuse vahet käimist kohtab siinseski väikeses tõlkevalimikus. Loodusmaastikku ja sellest pärinevaid kujundeid kasutab Atwood sageli ka inimsuhteid ja siseilmasid kaardistades; seda eriti varasemates kogudes, mis vaatlevad naispersona suhestumist mehega - hiljem nihkuvad fookusesse pigem naised: ema, vanaema, õde, tütar/laps.
Otsesõnu või vihjamisi esindab naisvaatepunkti suurem osa Atwoodi luuletustest ning tõepoolest, "feministlik kirjanik" on üks esimesena pähe tulevaid fraase, kui on vaja teda kiiresti iseloomustada. See liigitamine on lugejate silmis kinnistunud ehk samuti proosaloomingu tõttu, meenutagem või totalitaarset antiutoopiat romaanis "Teenijanna lugu" (The Handmaid's Tale, 1985; e.k 1993). Kuid luuletajana pole Atwood leebem: just naiste vastu suunatud vägivalda kujutavad tema kõige võikamad luuletused, mis kuuluvad tsüklisse "Märkmed luuletuse jaoks, mida ei saa ealeski kirjutada" (Notes towards a poem that can never be written; kogu "Tõsilood") ja mida oleks ilmselt väga piinarikas ning raske tõlkidagi. Täielikult vahendama ahvatleb aga kogumik "Susanna Moodie päevikud", mis on inspireeritud 19. sajandi inglannast ümberasuja autobiograafilistest kirjutistest ja järgib sisserändaja ning naise järk-järgulist ja vastuolulist lähenemist vastsele metsikule asukohamaale, uue elu ja looduse kompamist ning sellega kohanemist.
Siinne valik pärineb algselt kogumikest "Sa oled õnnelik" (Augusti lõpp), "Kahepäised luuletused" (Naine, kes ei suutnud elada oma rikkis südamega, Kress, Ööluuletus, Kogu leib, Sa algad) ja "Tõsilood" (Tõsilood, Postkaart, Variatsioonid sõnale uni, Seened). Tõlkimisel on kasutatud väljaannet Margaret Atwood "Selected Poems 1966-1984" (Oxford University Press: Toronto, 1990).
Ene-Reet Soovik
Margaret Atwoodi ametlik kodukoht võrgus
http://www.web.net/owtoad/
Atwoodi Seltsi infolehekülg
http://www.cariboo.bc.ca/atwood/
Joyce Carol Oatesi intervjuu Atwoodiga The New York Timesis
http://www.nytimes.com/books/97/09/21/reviews/oates-poet.html
sisu