Inglise keelest Hasso Krull
BALLET RUSSE
Igal inimesel on tunded.
See on ükskõik.
Kavatsen reisida.
Armastan loodust.
Armastan tantsu ja liikumist.
Ma ei saanud Jumalast aru.
Olen teinud vigu.
Halvad teod on kohutavad.
Ma kannatasin.
Mu naine on ära hirmutatud.
Börs on surm.
Olen kõigi narkootikumide vastu.
Mu skalp on tugev ja kõva.
Vajaduse korral meeldib see mulle.
See on ilus sõit.
Oksaharu pole juur.
Käekiri on armas.
Mulle meeldivad tsaarid ja aristokraadid.
Lennuk on kasulik asi.
Vaeseid tuleks pidevalt aidata.
Mu naine tahab, et läheksin Zürichisse.
Poliitika on surm.
Kõik noored mehed teevad rumalusi.
Hispaanlased on hirmsad inimesed, sest nad mõrvavad härgi.
Mu naine kannatas palju oma ema pärast.
Räägin ära kogu tõe.
Armastan Venemaad.
Olen vastik.
Mind kohutab mõte, et mind pannakse vangi ja ma kaotan töö.
Vaimne agoonia on kohutav.
Teen näo, et olen äärmiselt närviline inimene.
LP. HÄRRA FANELLI,
nägin Teie pilti
79. tänava
metroojaamas. Te ütlesite,
et teid huvitab
kõik, mis ma arvan
jaama olukorra
kohta. Härra Fanelli,
79. tänava jaamas
on palju prahti, ja
sellepärast on
seal ebameeldiv
üle paari minuti
oodata. Jaam
võiks palgata
maalri ja võibolla
muretseda uued
valjuhääldid, et
inimesed saaksid aru
hilinemisteadetest,
mida ju antakse
kogu aeg. Härra
Fanelli – 79. tänava
jaamas on palju
magavaid inimesi,
ja mul on kurb
mõelda, et neil pole
kodu, kuhu minna. Härra
Fanelli, kas teie ei
oskaks neile pakkuda
mõnd mõnusamat paika,
kus olla? Metroos
on päris kõva
müra, eriti kõigi
nende ekspressrongide
pärast, mis iga paari
minuti järel siit läbi
kihutavad, vähemalt rongide
käigusoleku ajal.
Pean ütlema, härra Fanelli, et
minu meelest on 79. tänava
jaam päris kehvas seisus
ja mõnikord öösiti,
kui vähkren oma asemel,
tundub mulle, et
maailma käsi samuti
ei käi liiga hästi, ja ma
mõtlen, mis edasi
saab, kuhu me
oleme jõudnud, kas
üldse kuhugi, kas meid
üldse ongi kuhugi
jõudmas. Härra
Fanelli, kas te ei
arva, et kui alustada
79. tänava jaamast
ja teha seal
kõik mis me suudame,
siis, ma oletan, et
võibolla me võiksime
siit äkki edasi
minna? Härra
Fanelli, kui ma
nägin teie pilti ja
selle all kirja,
et ootate ettepanekuid,
mõtlesin, et kui te
tõepoolest tahate tungida
põhjani kõiges, mis on
valesti, siis võibolla
on minu kohus teile
kirjutada: võibolla
te ei olegi kunagi käinud
79. tänava jaamas,
sest teil on nii
palju tegemist 72. ja
66. tänava jaamades,
võibolla te ei teagi,
mis probleemid meil on
79. tänava jaamas – mõtlen
mustust ja sagedasi
hilinemisi ja üleüldist
viletsust, mis igalt poolt
vastu vaatab. Härra
Fanelli, kas te üldse
olete mu kirjaga
nii kaugele jõudnud,
või saate te iga päev
nii palju kirju, et teil
pole võimalik pühendada
neile seda tähelepanu, mida
nad igatsevad? Või
olen mina ainuke
inimene, kes reageerib
teie kutsele võtta ühendust
ja teil pole piisavalt
kogemusi, et oskaksite
mulle vastata? Mul on
kahju, härra Fanelli, et ma ei
pälvi teie tähelepanu, sest ma
usun tõesti, et kui ootate
ettepanekuid, siis te ka
peaksite tahtma nende järgi
talitada – isegi kui
peaksite on siinkohal
liiga suur sõna.
Härra Fanelli,
ma loodan, et te ei
pea mind jämedaks, kui
küsin ühe isikliku
küsimuse. Kas te
käite tihti oma
kontorist väljas?
Kas te käite kinos,
või eelistate pigem
sporti – või hoopiski
vaikseid õhtupoolikuid
kohalikus restoranis? Kas
te loete palju, härra Fanelli?
Ma ei mõtle lihtsalt
Gibbonsit ja muud
sellesarnast, vaid filosoofiat –
kas olete lugenud palju
Hannah Arendtit või
eelistate ideoloogilisemat
vaatenurka?
Mulle tundub, et kui
teaksin, kust
kandist te olete,
härra Fanelli, võiksin
teile kirjutada veenvamalt,
sisendusjõulisemalt. Härra
Fanelli, kas te üldse
käite linnast väljas – näiteks
Karumäel või
Montaukis? Tahan öelda,
kas te saate aru, kui
ebaterve õhk on 79. tänava
jaamas – et me võiks
seal kasutada mingit
jahutus- või õhupuhastus-
süsteemi? Härra
Fanelli, kas te ei
arva, et me võiks
kokku saada ja rääkida
kõigist neist asjadest
isiklikult? On veel
mõned küsimused, mida ma
tahaksin teiega arutada,
kui mul ainult oleks
see võimalus. Asjad,
millest tahaksin teiega
rääkida, aga mida
ma ei saa kuidagi
paberile pandud.
Härra Fanelli, viimasel ajal
pole ma tundnud end
eriti hästi,
ja mulle tundus, et
teiega kohtumine
võiks parandada mu enesetunnet
ja anda mu mõtlemisele
uued raamid. Ehk võiksime
koos lõunatada?
Või võibolla pärast tööd?
Mõelge sellele, härra
Fanelli.
ROSELAND
sul on kuidagi vaja
mingit moodi
sa elad ühes kohas
seda pole palju
kolid välja
sa pead
elad äärepeal
su mälu on su maha jätnud
mingi kaos
kui sa lähed
puutudes kokku
see telg see
see inimlik kord
enam-vähem
sul on kaart
sa asetad end olukorda
ja püüad
see on see
üks inimlik konstruktsioon
sa katsetad ruumi
püüad
sõidad neile peale
lähed otse
võiks ette kujutada
ainult haarates
kaastunne
kivihunnik
enam-vähem
ja säti see
eksle et
mitte edasi minna
ikka on natuke
äär
kui mitte harjumus
bumerangi
maa ütleme
puunikerdused
kõik ainult ringidest
nii et meil tegelikult on võrgustik
ja see ongi kõik
rida telkimisplatside vaateid
arbitraarselt adapteeritud
milline oli vorm
asi on põhiliselt selles
siis ongi naine
ängistusest mis on et
karjäär
mingi eelaimus
valge ilmumine
parandamine
kui tuleb aeg
ediktid ja statuudid
mõnedes seletamatutes
on nostalgiat
ja see on
nagu rääkimine
mõnest teisest pimedast mehest
eksisteerib ruumis
üleüldist liiki asi
ei saa nipsu lasta
ega rohkem ükskõik missugust informatsiooni
üleminek pole mitte midagi
eriti üks asi
kustutamise tehnika
ja inimesed võiksid hakata
see pole liiga
see on reaalne
ja kuidas see
või sa loodad
valmistud
töötad selle kallal
kirjatähe kultuur
tükike liiva
ühes niisuguses
väljatöötatud meetodil
nimetamise kunst
mingi selline
mida tantsitakse
justkui keset
ülejääki
piimast
selle mõiste
läheb sisse
sissekäigust
kui kasutad kivi
nagu nõutakse
sellises süsteemis
sa kasutad keelt
või mingit moodi
puutudes kokku
EELHIRM
Teadvus on sassis võrk, mis näib
ainult agregaadina sidus, iga
üksikjuht kriibib sarnasuse
ust või muljub ringlust
tasakaalustavaid kõõluseid.
Noodijooned triivivad adrus, üks
kloon tallab neil ja sektoriseerib
järgnevuse hilisemaks, valjaste
poole liuglevaks. Kui
tahe viksib ülikonda, siis piitsad
liipavad lõpujoont, aheldatuna
tallidelootuse külge ja igavesti
ära metsas. Mees vaatab
kus see kokku langeb naine
on muidu otsitav, ei sobi
zhürii hinnatud rõivad terrassil
1652 või 2325. Vaata, kuidas see minut
eile tundideks venis, või
filtreerus läbi baromeetriliste
loengute koonuse, vii lõtv üle
õhinasse. Need jahedad pisarad
põletavad needid taevast sügavamale, üks
ehitis, Paabeli tornist kaks korda kõrgem,
vangerdab kaastunde kahvatu kaja.
SUPELRANNAST TULEVATE AUTODE PIKAD ROOPAD
Nägin sõna
jõudu muinas-
loos. Heidetud
varjud, peitsin
end sinna
alla, vältasin,
õnarused loovad
pigimusti piirimärke,
mis ulatavad
mereni. Lõputu
lint ja maastiku-
statud pikkused
vastu punast
päikest, võiksid
igatahes olla
sätendavad. Tsitaadi
tajumine, leian
end olevat
sees, raamat
vupsab üles ja
saab välja, tema
viimase etteaste
otsingud. Sa
tõused üles. Sa
tahad. Päev
algab üsna
ühtemoodi,
taevas vinetab,
kahvatu hämarus
udutab, töö ja
teenistus püsib
koos, purustab
märke vastu
kaljusid. Tugi-
mehhanismid, milles
mustus – põld,
pehme – hoitakse
alal, toetades teadete
malelauda, nupukesi,
tooteid, justkui
võiks tagasihoidmine
iseenesest olla
moes. Me ei
saavuta midagi.
"Sest midagi ei
maskeerita."
Supelrannast
tulevate autode
pikad roopad;
liiva, suitsu,
iha
ummistus.
Täis kanget
himu asendada
üks reostus
mingi mõttekama
väljavaatega. See
kestab, traat
vupsab välja
tee alt,
tunnelis ummik
New Jersey'st saati.
Rohelise idee
töötab ikka
edasi. Piinlemine
ruumi-
korralduses, mille
sees sa ei
saa liikuda,
mis on spetsiaalselt
projekteeritud,
et loobutaks
teda kasutamast
mingi talutava
ajavahemiku
vältel.
Ehk teisisõnu,
ennetava –
see vaev,
et mõistad
valesti seda,
mis nõksatab
meist läbi.
"Isik avaldab survet"
justkui võiks jõuga
jõuda usaldusväärsuseni.
Need lüngad kargavad
liiga kaugele, vinduvate
ideede haisev
lagu üksteise
otsas nagu kuhi
ajalehti, mis
varuti veendumuse
pärast, et on olemas
minevik, midagi
eelolnut,
esialgset,
eilne enne
eilset, mis ometi
oli kord
uudis, ilmateade,
pressi liikumine,
mis jõuab
meile järele ja
hällitab meid.
Palun seda
mälu – mitte
mõelda. Laguneb
tükkideks. Meie
olgem kord.
Vajub sisse – kas
see on vaid kurd? –
millega entusiasm
realiseerib mitu põgusat
pilku. Pilguheidu
liigutus. Et
olla pidevalt
saavutatav – hulk
asju mis ––– mine
mööda. Seletab
nälja ühe
koha järele
kesk seda
ligimeslikkust,
ikka meie
endi omast
pisut väljas-
pool. Vastastikune
välistamine.
Seisame
rannal ja
Peter lubab
kaameratel
sisu