Gongan'e kasutasid chan õpetajad õpilaste instrueerimisel. Õpetaja andis õpilasele gongan'i, et viimane selle üle mediteerides kirgastumise saavutaks. Samas olid gongan'ide kogumikud hinnatud kirjandusteosed, mida lisaks munkadele lugesid ka Song aja (neo-konfutsianistidest) haritlased. Terminit "gongan" võiks kasutada teksti kohta, mis on chan õpetaja poolt õpilasele antud või sisaldub mõnes gongan'ide kogumikus.
Mõiste "gongan" pärineb jurisprudentsi vallast (gong – kohtunik; an – laud) ja tähendab kohtunikku, kes istub oma laua taga ja mõistab kohut. Esialgu kasutati sõna "gongan" chan tekstides võrdlemaks chan õpetaja autoriteeti kohtuniku omaga. Gong- tähendab ka "avalik", "ametlik" ja -an – "kaasus", sellest tulenevalt tõlgitakse gongan kui "avalik kaasus", aga see tähendus on hilisem. Alles 13. sajandi lõpupoole hakati "vanu kaasusi" võrdlema õigusalaste ametlike dokumentidega (hiina k. gongfu andu), selles mõttes, et need on kui ametlikud standardid, mille alusel kirgastumist hinnata.
Gongan'ide allikateks olid chan õpetajate "kogutud ütlused" (hiina k. yulu), chan kroonikad ja lõigud suutratest.
Tuntuimad gongan'ide kogumikud olid Biyanlu ("Märkmeid siniselt kivilt", jaapani k. Hekiganroku) ja Wumenguan ("Väravata piiripääs", jaapani k. Mumonkan). Biyanlu on kirja pandud 1128. aastal, sellel on kaks autorit: chan õpetaja ja poeet Xuedou Changxian (980-1052) ja chan õpetaja Yuanwu Keqin (1063- 1135). Esimene neist valis välja sada "vana kaasust", kirjutas iga kaasuse juurde luuletuse ja avaldas need 11. sajandil, see tekst sai nimeks Boze songgu. 12. sajandil kommenteeris Yuanwu Boze songgu'd, lisades igale gongan'ile veel viis osa: sissejuhatuse, märkused "vana kaasuse" juurde, "vana kaasuse" kommentaarid, märkused luuletuse juurde ja luuletuse kommentaarid. Nõnda sündiski Biyanlu, mis esindab nn. "kirjanduslikku chan'i" ja on väga keeruline ning mitmeti tõlgendatav kirjandusteos.
Yuanwu õpilane Dahui olevat u. 1140. a. kogunud kokku kõik kättesaadavad Biyanlu eksemplarid ja need ära põletanud, samuti hävitanud ta Biyanlu trükitahvlid. Selle teo põhjused on mõnevõrra ebaselged. Arvatakse, et: 1. Dahui leidis, et Yuanwu selgitused kallutavad õpilasi chani intellektuaalsele käsitlemisele, selle asemel, et enese vahetule kogemusele tugineda. 2. Dahui arvas, et selle väljenduste ilu ja sõnaosavus on inimestele takistuseks kirgastumise saavutamisel 3. gongan'ide üle hakati arutlema, neid ja nende vastuseid võrdlema, neid pähe õppima ja nende kohta värsse ning selgitusi kirjutama, kuid Dahui arvas, et gongan'e ei peaks nõnda kasutama. 14. sajandi algul taastas Zhang Mingyuan säilinud eksemplaride ja kahe vahepeal ilmunud väljaande põhjal Biyanlu.
"Väravata Piiripääs" (hiina k. Wumenguan; jaapani k. Mumonkan) koostati 1228. aastal. Selle autor Wumen Huikai (1182/3- 1260; jaapani k. Mumon Ekai) oli 13. sajandi Hiinas tuntud chan õpetaja. Wumen õppis Yuelin Shiguan'i (1143- 1217; j.k. Getsurin Shikan) juures, viimane andis talle lahendamiseks "wu" gongan'i:"Kord küsis munk meister Zhaozhou'lt. "Kas isegi koeral on buddha-loomus või ei?" Zhou ütles: "Ei ole."" Wumen nägi sellega kuus aastat vaeva, kuid tulemusteta. Siis ühel päeval saavutas ta kirgastumise, kuuldes lõunasöögile kutsuva trummi lööke.
Peale Yuelin'i surma elas Wumen mitmetes templites. 1246. aastal avas Wumen Huguorenwang'i templi ja seal külastas teda hiljem ka jaapani zen õpetaja Muhon (Shinji) Kakushin (1207- 1298).
Wumen kirjeldab Wumenguan'i eessõnas raamatu saamislugu järgmiselt:
"Shaoding'i esimese aasta suvel olin mina, Huikai, Ida-Jia's Longxiang'i templis ülemmunk, seetõttu sooviti mult kõiksugu juhiseid. Siis võtsin ma vanaaja õpetajate gongan'id ja kasutasin neid, nagu koputit, millega vastu väravat lüüakse. Suunasin õpilasi vastavalt nende võimetele. Lõpuks kujunes nendest üleskirjutustest iseenesest see kogumik. Algusest peale ei olnud selles mingit kindlat järjestust, kokku sai nelikümmend kaheksa näidet. See sai nimeks "Väravata Piiripääs"." (MMK 1996: 16- 17.)
Siit selgub, et Wumenguan sai alguse 1228. (Shaodingi 1.) aasta suvel Longxiang'i templis munkadele peetud loengutest, kus Wumen kommenteeris "vanu kaasusi". Loengumärkmete põhjal kirjutas Wumenguan'i, see valmis juba samal aastal. Wumenguan'i esimene trükk ilmus 1228. aasta lõpus.
Wumenguan on nime saanud selle esimene kaasuse - Zhaozhou "wu" järgi. "Wu" – "ei ole", "men" – "värav" ja "guan" – "piiripääs". Kokku on seal 48 gongan'i, igaüks koosneb kolmest osast: "vana kaasus", Wumen'i kommentaar ja Wumen'i kirjutatud luuletus.
Wumenguan'is leiduvate "vanade kaasuste" allikateks on chan kroonikad, eriti 11. saj. alguses kirjapandud Jingde chuandenglu, chan õpetajate "kogutud ütlused" ja varasemad gongan'ide kogumikud. Wumenguan'is leidub aga ka võrdlemisi uusi gongan'e, mida ei olnud varem kirja pandud.
Wumenguan erineb Song aja nn. "kirjandusliku chan'i" stiilis kirjutatud teostest nagu Biyanlu ja Congronglu. Wumenguan'i peetakse lihtsamaks, selle kirjanduslikku väärtust väiksemaks. Wumenguan'is on keel taandunud kõigest kirgastumise saavutamise vahendiks. Wumen'i eesmärgiks polnud kirjandusteos, vaid tekst, mida võiks kasutada meditatsiooni abivahendina. Nagu selgub Wumen'i eessõnast, kasutati Wumenguan'i gongan'e eelkõige munkade instrueerimisel.
Esialgu oli Wumenguan populaarne, Wumen'i eluajal ilmus kaks kordustrükki. Kuid tundub, et selle populaarsus ei kestnud kaua, hilisemast ajast pole kordustrükke teada, samuti pole Hiinas säilinud Wumenguan'i kommentaare.
Üks Wumen Huikai õpilasi oli jaapani munk Muhon (Shinchi) Kakushin (1207- 1298), kes 1254. aastal viis Wumenguan'i Jaapanisse. Kakushin populariseeris gongan'e, eriti Wumenguan'is leiduvaid. Kuid Kakushin'i koolkond ei levinud Jaapanis eriti laialt, kuna ta ei soovinud tegelda oma õpetuse aktiivse propageerimisega pealinnas.
Wumenguan trükiti Jaapanis esimest korda 1291. aastal Saih_ji templis. Praegu levinud Wumenguan'i väljaannete aluseks on aga Koonji templis (Hachioji linnas) 1405. aastal trükitud Wumenguan.
Tokugawa aja (1600- 1868) Jaapanis sai Wumenguan väga populaarseks, ilmus kümneid kordustrükke ja mitmeid kommentaare.
Ka 20. sajandil oli Wumenguan Jaapanis populaarne ja just jaapanlased tutvustasid Wumenguan'i Ameerikas ja Euroopas. Sellepärast ongi see tekst läänes tuntud peamiselt jaapanikeelse nimetuse Mumonkan all ning gongan'ide asemel räägitakse koan'itest ja chani asemel zenist. Tuntuim zeni ja zen koan'ite propageerija oli Suzuki Daisetsu (1870-1966).
Elli Feldberg
Järelsõnas ja kommentaarides kasutatud kirjandus
B 1981 = Nakamura Hajime, Bukkyogo daijiten, Tokyo: Tokyo Shoseki.
Blyth 1978 = R.H. Blyth, Zen and Zen Classics. Volume Four. Mumonkan, Tokyo: The Hokuseido Press.
Cleary & Cleary 1977 = Thomas and J. C. Cleary, transl. The Blue Cliff Record, vol. 1- 3, Boulder & London: Shambala.
HGR = Iriya Yoshitaka; Mizoguchi Yuzo; Sueki Fumihiko; Ito Fumio, Hekiganroku, 1. ja 3. kd.- 1998, 2.kd.- 1999, Tokyo: Iwanami.
Hirata 1979 = Hirata Takashi (Seiko), Mumonkan, (Zen no goroku 18), Tokyo: Chikuma Shobo.
MMK 1996 = Nishimura Eshin, Mumonkan, Tokyo: Iwanami.
RR 1999 = Iriya Yoshitaka, Rinzairoku, Tokyo: Iwanami.
Sasaki 1975 = Ruth Fuller Sasaki, transl. The Record of Lin-chi. Kyoto: The Institute for Zen Studies.
Sekida 1996 = Sekida Katsuki, transl, comment. Two Zen Classics. Mumonkan and Hekiganroku, New York, Tokyo: Weatherhill.
Welter 2000 = Albert Welter, "Mahakasyapa's Smile: Silent Transmission and the Kung-an (Koan) Tradition," in Heine and Wright (ed.), The Koan. Texts and Contexts in Zen Buddhism, Oxford: Oxford University Press. (pp. 75- 109).
Yamada 1990 = Yamada Koun, transl, comment. Gateless Gate, Tuscon: The University of Arizona Press.
Wumenguani erilehekülg
http://www.ciolek.com/WWWVLPages/ZenPages/KoanStudy.html
Tuntud gongan'e ehk koaneid
http://chinapage.com/zen/koan1.html
http://www.aristotle.net/~issa/zenga.htm
http://www.ibiblio.org/zen/
Gongan'ide praktiline kasutus
http://www.zenproject.faithweb.com/zen_teachings/koan_practice.html
sisu