Inglise keelest Jürgen Rooste
PÄEVALILLESUUTRA
Ma kõndisin konservibanaanide kai lähedal kalda pääl ja istusin hiiglasuure Edelaranniku veduri varju maha et oodata päikseloojangut karpmajade mäestike tagant ja nutta.
Jack Kerouac istus mu kõrval murdund roostetand raudposti pääl, kaaslane, me hingi läbisid samad mõtted, kõledad ja kurvad ja nukrasilmsed, ümberringi masinate metsa pahklikud terasjuured.
Jõe õline vesi peegeldas punast taevast, päike laskus viimsete Frisco mäetippude otsa, ei ühtegi kala ses voos, ei ühtegi erakut neis mägedes, vaid vesitsevate silmade ja pohmakaga meie nagu vanad kalkarid kalda pääl, väsind ja riuklikud.
Vaata seda Päevalille, ütles ta, sääl sirutas end vastu taevast hall surnud vari, mehesuurune, konutas kuivanult igivana saepuruhunniku otsas
– Ma kargasin püsti otsekui nõiutud – see oli mu esimene päevalill, mälestused Blake'ist – mu nägemused – Harlem
ja Idapoolsete jõgede Põrgud, sildadel kolksuvad Joe Rasvased Võileivad, surnud titevankrid, mustad siledakskulund autokummid unustatud ja taastamata, jõekallaste luuletus, kondoomid & kastrulid, terasnoad, ei midagi roostevaba, vaid rõske sõnnik ja noana terav tehisvärk kadumas minevikku –
ja hall Päevalill õõtsumas vastu päikest, pragunend sünge ja tolmune kogu sest vanaaegsete vedurite sodist ja sudust ja suitsust ta silmas
tuhmide keeltega õiekorv räsitud ja sasitud nagu mõlkis kroon, seemned langend välja ta näost, peagi hambutust päikselise ilma suust, päiksekiired kustutet ta karvasel pääl nagu kuivand traadist ämblikuvõrk
lehed kätena ta varre küljes, viiped saepurustest juurtest, lahtist krohvipuru maha pudenend mustadelt raagudelt, surnud kärbes ta kõrvas,
Vana roojane räsitud olid, mu päevalill Oo mu hing, armastasin sind siis!
See nõgi polnud kellegi nõgi vaid surm ja inimvedurid,
kogu see tolmukleit, see raudtee tõmmunahkne loor, need sudupõsed, see musta masenduse silmalaug, see nõgine käsi või fallos või tehisliku, mustusest-mustema protuberants – industriaalne – modernne – kogu see su hullumeelset kuldkrooni määriv tsivilisatsioon –
ja need ähmased mõtted surmast ja tolmused armastuseta silmad ja otsad ja närbund juured sääl all, ses koduses liiva- ja saepuruhunnikus, kummist dollarid, masinavärgi nahk, tihkuva rögiseva vaguni sisikond ja rupskid, tühjad üksildased konservipurgid oma roostes keeltega ai-ai, mida ma saaksin veel lisada, mõne türasigari ärasuitsetatud tuhk, vagunite vitud ja kärude piima täis rinnad, väsinud persed toolidest ilma & dünamote sulgurlihased – kõik need
põimitud su kärbund juurtesse – ja sina mu ees päikseloojangus, kogu su au ja hiilgus sinu kujus!
Päevalille täiuslik ilu! täiuslik suurepärane armas päevalille eksistents! lahe nooruke kuu õrnas loodusesilmas, ta ärkas õhetav ja elus ja sirutas end loojuvasse päikesesse varjudesse koidikusse kuldsesse tuuleõhku!
Kui palju kärbseid sumises su ümber, kui sina seisid oma roppuse süüst puhas ja needsid oma raudteetaevaid ja oma lillehinge?
Vaene surnud lill? millal sa unustasid et oled lill? millal vaatasid sa oma nahka ja otsustasid et oled vana räpane impotentne vedur? veduri kummitus? kunagi nii võimsa hullumeelse Ameerika veduri viirastus ja vari?
Sa polnud kunagi mingi vedur, Päevalill, sa olid päevalill!
Ja sina Vedur, sina oled vedur, ära unusta mind!
Siis kiskusin ma luukerejämeduse päevalille üles ja torkasin selle enda kõrvale maasse nagu skeptri,
ja pean nüüd jutluse oma hingele, ja Jacki hingele ka, ja kõigile kes kuulama jäävad,
– Me pole meie nõgine nahk, me pole meie õudne kõle tolmune näota vedur, omaenese sees me oleme kuldsed päevalilled ja meid õnnistab meie enese seeme ja karvased alasti saavutus-kehad mis kasvavad hullumeelseteks mustadeks õige kujuga päevalilledeks päikseloojangus, mida jahivad meie silmad selle hullumeelse veduriga kaldapäälse Frisco künkliku konservipurgiõhtu mahaistumise nägemuse varjus.
Berkeley, 1955
KALIFORNIA SUPERMARKET
Milliseid mõtteid ma küll mõtlen sust täna, Walt Whitman, kõndind kõrvaltänavail
puude all valutava pääga tajudes iseennast ja vaadates täiskuud.
Nälgind ja kurnatud, jahtides kirjuid pilte, läksin neoonpuuviljade
supermarketisse, meeles mõlkumas su loetelud!
Millised persikud ja millised poolvarjud! Terved perekonnad öisel osturallil!
Vahekäigud tulvil abielumehi! Abikaasad avokaadode vahel, beebid tomatikuhilais!
– ja sina, Garcia Lorca, mida sa õieti tegid sääl arbuuside juures?
Nägin sind, Walt Whitman, lastetu, üksildane vana urgitseja, sobrasid sääl
külmletis liha ja piidlesid poepoisse.
Kuulsin, kuidas sa igaühelt küsisid: Kes tappis seakarbonaadi?
Mis banaanid maksavad? Kas sina oledki mu Ingel?
Ekslesin sädelevate purgivirnade vahel, jälitades sind, ja kujutasin ette,
kuidas mind ennast jälitab kaubamaja turvamees.
Uitasime koos pikkade riiulite vahel omaette unistades mekkides artišokke,
iga külmutet hõrgutis oli meie oma ja kassiirist ei möödunud me kunagi.
Kuhu me lähme, Walt Whitman? Tunni aja pärast pannakse uksed kinni.
Kuhupoole näitab su habe täna?
(Ma puudutan su raamatut ja mõtisklen meie odüsseiast supermarketis
ja jabur tunne tuleb pääle.)
Kas me kõnnime öö läbi mööda üksildasi tänavaid? Puud lisavad varjule
varju, majades tuled ei põle, me jääme mõlemad üksi.
Kas me kõnnime, meeles mõlkumas kaotatud armastuse-Ameerika, mööda
sinistest automobiilidest sõiduteedel, koju oma vaiksesse majakesse?
Oh, kallis isa, hallhabe, vana üksildane vapruse-õpetaja, milline oli
su Ameerika, kui Charon pani ridva peost ja sa astusid auravale kaldapealsele, seisid
ja vaatasid Lethe mustadele vetele kaduvat paati?
Berkeley 1955
TÄHENDAB
Dylan tähendab Indiviidi vastandumist kõigele loodule
Beethoven tähendab ühe mehe ülestõstetud rusikat äikesepilvedes
Paavst tähendab aborti ja surnute hingi –
Televisioon tähendab oma elutoas istuvaid ja oma asju vaatavaid inimesi
Ameerika tähendab olla suur Riik täis Kauboisid Indiaanlasi Juute
Neegreid ja Ameeriklasi
Pilusilmi Latiinosid Tehaseid pilvelõhkujaid Niagara jugasid Terasevabrikuid
raadioid kodutuid Konservatiive, ärge unustage
Venemaa tähendab Tsaare Stalinit Luulet Salapolitseid Kommunismi
paljajalu lumes
Aga see pole tegelik Venemaa see on kontseptsioon
Kontseptsioon tähendab vaadata Maad Kuu päält
sääl kunagi käimata. Kuu tähendab armastust ja Libahunte, ka Poe'd
Poe tähendab vaadata Kuud Päikese pinnalt või teisalt hoopis surnuaeda
Kõik tähendab midagi kui sa oled kõhnuke savuahelsuitsetajast filmiprodutsent
Maailm tähendab ülerahvastatust, Imperialistlikke vallutusi, Biotsiidi,
Genotsiidi, Vennatapusõdu, Näljasurma, Holokausti, massi-
mõrvu, kõrgtehnoloogiat
Üliteadust, aatomi Tuuma Neutroni Vesinikujäätmeid, Kiiritust
Kaastunde Buddhat, Alkeemiat
Kommunikatsioon tähendab monopoli televisiooni raadio kino ajalehe
jahumist Maamunal, s.o. planetaarset tsensuuri.
Universum tähendab Universumit.
Allen Ginsberg tähendab segast meelt kes kirjutab üles
Marsi ajalehepealkirju–
Publik tähendab lunastust, kuulajad tähendavad Seksi, Vaimset võimlemist,
igatsust Aurumasina ja Poni-Ekspressi järele
Hitler Stalin Roosevelt & Churchill tähendavad aritmeetilisi ja kvadri-
lateraalseid võrrandeid, mis seisavad kõrgemal kogu keemiast füüsikast ja
kaoseteooriast –
Keda see huvitab mida see kõik tähendab?
Mind! Edgar Allan Poe'd huvitab! Shelley't huvitab! Beethovenit ja Dylanit huvitab.
Kas sind huvitab? Mida tähendad sina
või oled sa kümne sõrme ja kahe silmaga inimolend?
New York City
24. oktoober 1995
RAHU BOSNIA-HERTSEGOVIINAS
Kindral Ema Teresa
Keiser Dalai Lama XIV
Personalijuht Thich Nhat Hanh
Sõjaväekaplan Johannes Paulus II
kellele järgnesid Gandhi
Sahharovi, Sartre'i ja tema onu
Albert Schweitzeri varjud
läksid maatasa pommitet tänavaile
rääkisid Bosnia moslemitega mahapõlend
toidupoodides
pidasid läbirääkimisi horvaadi ja serbia kindralite ja parlamendiga
palusid et nood enam ei tulistaks
püssidest ja suurtükkidest
alla orgu vanaemadeta küladesse
Nüüd oli vaikne – üksikud lõkked
hõõgusid kõrvaltänavais
üksikud korjused haisesid vettind põldudel
– Aga kelle omad on need majad? Need
purunend ustega kinod?
Kelle need toidupoed, see raekoda,
see klaasideta akende ja katkise katusega
koolimaja?
Kelle omad on need väiksed korterid, kui
kõik, kes Allahit kummardavad,
palvetavad ümberpiiratud linnades 100 miili siit eemal
ülerahvastet paneelmajades ja telkides,
ÜRO võitlejad valves ristteedel?
Kelle omad on need tühjad põiktänavad ja
apteegid mille põrandaid ja majaesist kõnniteed
katavad purunend rohupudelite killud?
Kes on kohtunik, süüdistaja, kes paneb kausta
kohtuasjad,
pankrotidokumendid, omandiõiguse aktid,
protokollid, vanad maksekviitungid?
Kes nõustab kes elab ei tea kus kivihunnikus
kes magab ei tea millises seinteta osmikus
täiskuu valgel, kui mailõpu kevadpilved
libisevad
üle kuumehe näo?
6. mai 1993, kell 3 varahommikul
SULGURLIHAS
Ma loodan et mu vana hää sitaauk peab vastu
60 aastat järjest on ta enam-vähem korras olnud
Kuigi pärakulõhe operatsioon Boliivias
elas üle altiplano haigla –
veidike verd, polüüpe pole, vahel harva
mõni väike hemorroid
aktiivne, innukas, vastuvõtlik fallosele
kokapudelile, küünlale, porgandile
banaanile & sõrmedele –
Praegu teeb AIDS ta araks, ent ikkagi
on ta teenistusvalmis –
välja rämps, sisse kondoomistet
orgastiline sõber –
ikka veel prink ja muskliline,
häbematult avali naudingule
Aga kahekümne aasta pärast kes teab
vanadel on kõik korrast ära –
kaelad, eesnäärmed, kõhud, liigesed –
Loodan et vana auk jääb nooreks
kuni tuleb surm, puhkus.
15. märts 1986, kell 1 pärastlõunal
sisu