Amiran Kaladze

Gruusia keelest Andres Ehin

MOSAIIK KAHEKSAST VÄRVIST


1. Modifikatsioon

kui unetusest ümbervärvunud
mõtetele mu silm
ei leidnud värvi
siis oma hiigelpintsli
varre külge
lõin hobuseraua
ja hakkasin vasema käega
maalima oma vasema käe portreed


2. Ristteel

pole teada kui kaua ma lonkisin
ent ristteest teadagi üle ma lonkisin

öisest ristteest kus
majad ja asfalt
helkisid sügavroheliste mürgiseente
salakavalat kaunidust


3. Palazzo's

kiiskavalt valendas sada ust
üksnes käepidemed
olid ronkmustad
ja teravad nagu infarkt


4. Must ja valge

selle eest et kõiksuses on hetke seedimatu seeme
selle eest et hetkes on kõiksuse savisinine suits
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
                                                                            selle eest
mis sa ütlesid
mis ta ütles
üksnes grammatikaga pole ma pattu teinud
osuti läks liikvele mina üksinda
liigutan musti ja valgeid vigureid


5. Mõistatus André Bretonile

see polnud puu
ainult tumesinine oks
surnuvalgete lehtede
ja mustade õitega . . .

selle puu all
istus santlaager
nagu petrooliga ülevalatud siil

siniste unenägude vine seest otsis ta
ilmsi kaotatud radu
                                  ja üht hiigelämblikku
meeleheite porikärbeste mõrvajat
nähtavasti oli ta sündinud paljude jaoks
et surra ei kellegi jaoks


6. Kahtlus

. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
ehk on taevas suur sinine süda
mida näeme läbilõikes
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .
nii et tähed on soonekesed
ja kuu on suur tuiksoon
. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .


7. Inspiratsioon Apollinaire'i abil

tilgad kraanist
nagu sõnad ammusest kirjast

kirjast mida pika aja tagant
kraan sunnib lugema
taas ja taas

aega pole olemas on kaastunde
kollane vaikus
mis kardab kella tiksumist
koos minuga

vaikus tuulehäälne
"ulub tuul
ulub tuul
ulub tuul . . ."
kui keegi nüüd köhataks
siis rebestaks see mu trumminaha

aga

muttide käigud on tühjad
hilissügis on käes
mutid kogunevad parvedesse
et lennata Egiptimaale . . .


8. Jalutuskäik prospektil

kui ma peidan end
iseenda eest
siis hiilin välja
oma toa orjusest

ent prospekt on
rahvast tulvil
lampjalad laapavad sillutisele
lonkavaid värsse
mu öösärk lagistab kõigile näkku
pidupäevast naeru

seejärel
olen usin õpilane
kes kordab linna
nagu stereomeetria teoreemi


sisu