Inglise keelest Peeter Sauter
Billy the Kidi kogutud teosed
1880. aasta jõulud Fort Sumneris. Tookord oli meie kambas viis meest. Wilson, Dave Rudabaugh, Charlie Bowdre, Tom O'Folliard ja mina. Novembris pidasime lageda taeva all mu 21. sünnipäeva. Tolmas mis jube ja me jõime öö otsa ja hingasime kõik koos seda punast tolmu sisse. Järgmisel päeval kuulsime, et nad olid Pat Garretti sherifiks pand ja Garrett oli nõusse jäänd. New Mexicos olid meiesugused karjaomanikel pinnuks silmas. Tähtsad mehed, Chisum ja teised, tahtsid meist lahti saada. Nemad panidki Garretti sherifiks ja Garrett saatis mulle siis kirja, et tee, Billy, et sa siitkandist kaod, muidu ma su maha löön. Valitsus saatis talle ühe mehe, mister Azariah F. Wildi, appi. Kuskil novembri ja detsembri vahel läksin ma oma semu Jim Carlyle'iga millegipärast tülli ja lasin ta surnuks.
Tom O´Folliard tegi siis maha, et läheb ära itta ja tahtis enne seda meiega Sumneris kokku saada ja pidu panna. Jõuluajal. Aga mõni päev enne jõulu kuulsime äkist, et Garrett on Sumneris ja ootab kui me kõik jõuluõhta sinna tuleme. Seal olid siis Garrett, Mason, Wild ja veel neli või viis meest. Tom O'Folliard ratsutas linna sisse, püssitoru hobuse kõrvade vahele toetatud. Seks ajaks lasi ta püssi puusalt ja nii et lase aga olla. Tabas alati.
Garretti omad ootasid meid, tagusid pokkerit, püssid kõrval põrandal. Kui Garrettile öeldi, et Tom ratsutab üksi linna sisse, läks ta otsejoones akna juurde ja lasi O'Folliardi hobuse maha. Tom kukkus tükkis hobusega, aga lasi kukkumise pealt Garretti akna puruks. Garrett tormas siis juba trepist alla. Mr. Wild tulistas Tomi teiseltpoolt tänavat, aga trehvas millegipärast surnud hobust. Kui Tom peale poleks passind või jalgu jalustes oleks hoidnud, oleks ta ilmselt hobuse alla jäänud. O'Folliard jooksis varju. Kui Garrett allakorrusele jõudis, vedeles tühjal uulitsal ainult surnd hobune. Garrett ei saand Wildile hüüda kah, et kus Tom on, ta oleks siis oma koha ära näidand. Aga Wild hõikas ise Garrettit ja Tom kõmmutas ta kohe maha. Garrett tulistas O'Follliardi püssi suudmeleegi peale ja põrutas Tomil õla puru. Jõuluõhtal oli Fort Sumneri tänav hiirvaikne. Tom O'Folliard, õlg küljest kadund, röökis ja räuskas ja astus joonelt Garretti poole ja jahvatas lõugadega nigu ull. Ta ull ei sihtind püssiga isegi Garretti poole. Sa kuradi raisk, kuradi raisk karjus ja Garrett võttis ta jumalarahus sihikule ja lasi maha.
Garrett võttis ta sülle – Tomil pool pead otsast lastud – ja tassis tolle trepist üles hotellituppa. Mason laotas toanurka teki maha. Garrett pani Tom O'Folliardi teki peale, võttis Tomi püssil salve küljest, laadis tühjaks ja ladus padrunid Tomi kõrvale ritta. Neil oli hommikuni ulka aega. Tagusid kella kuueni hommikul pokkerit. Siis tuli meelde, et Wild jäi ju sinna, kuhu ta oli kukkund. Läksid neljakesi ja tõid Wildi ka ära sisse. Kella kaheksa ajal mattis Garrett Tom O'Folliardi maha. Tomi oli ta tundnud hästi. Siis läks ta raudteejaama, tõstis Azariah F.Wildi jää peale ja saatis tolle Washingtoni tagasi.
Kui ma Gregory maha lasin
juhtus siuke asi
Olin pannud talle korraliku paugu
just südameauku
et asjaga hoobilt ühele poole saaks
ja tahtsin juba jalga lasta
kui see kana kukkuva Gregory juurde kakerdas
ja talle kõrri kargas
kana puuris noka kaela
ja siblis ja sikutas välja
lilla veeni
Gregory kukkus pikali
ja kana kõndis minema
veresoon nokavahel
ja nii 12 meetrit
Gregory kui tuulelohe veniva veeni otsas
ta viimased sõnad olid
tõmba uttu nõme kana
See küün, kuhu ma nädalaks ajaks jäin, oli päris talumaade servas, korralik kivist ja palkidest hoone, aga paistis et juba mitu head aastat tagasi maha jäetud. Silmad harjusid hallis, luitunud ruumis tasapisi hämarusega ja ma põdesin seal oma palaviku läbi. Ruum oli kakskümmend jardi pikk, kümme lai. Teisel korral oli samasuur ruum, aga põrand käimiseks liiga pehkind. Aga ma kuulsin, kuidas linnud ja väiksed loomad krabistasid ja läbi pehkind põranda tundus hääl kole vali ja ma nägin halba und.
Mul oli palavik küll, aga tegelikult jäin ma sinna nende külmade luitunud värvide ja pehme valguse pärast. Sest sai üks vaikne nädal. Need värvid ja see valgus. Halli karva ja sutt vana pruuni sees – nigu need roostes torud ja konksud hobuseriistade või ämbrite jaoks ja sealt edasi masina jupid ja kuskil kolmkümmend halli plekkpurki nurkas maas, purgisuud paistsid sealt, kus ma istusin, purgisuude muster läbi hämara.
Ma olin aknad-uksed lahti teind, kui ma tulin ja valgust kallas kõrgelt ja laialt sisse tolmu-, sule- ja viljapahnale põrandal. Akendest paistsid põllud ja uksepakult umbrohtu, sinna kusin ma hävituseks ikka peale. Tuul puhus sisse, vihma viskas ka ja linnud lendasid tuulega sisse ja otse vastasseina välja ja seal pöörasid otsa ringi ja kadusid jälle. Ülevalt katusest rippus seintega sama värvi ront alla ja ma lõin oma pea sinna mitu puhku nii ära et pilt eest läks.
Sel nädalal magasin ma seal laua peal ja põdesin oma palaviku, või mis tand oligi, läbi. Katsusin mitte üht mõtet pähe lasta. Tundsin ja tajusin ainult kuda ma seal olin ja vasta pidasin ja kuda see ruum oli, mis värvid mulle meelt mööda olid, mis laulud mul hästi välja tulid. Mõned väiksed loomad jäid sinna minuga ühes, võtsid mind kui suuremat looma. Sõin nigu nemadki seda vana vilja ja jõin kakskend meetert küüni tagant ojast vett peale. Ühtki inimest ma ei näind, inimese häält ei kuulnud, sital käies õppisin hästi kükitama, lehtedega pühkisin puhtaks, liha ei söönd, ei puutund ühessegi loomasse ega läind ligi. Sääsel lasin käe peal noka haiget verd täis tõmmata ja minema lennata. Ringi liikudes katsusin, et ämblikuvõrke, mil veel kasvuruumi ja elulõng pooleli, katki ei kisuks. Ämblikuvõrkudes siplevad kärbsed oli ainumas vägivaldne surm, mis ma tookord pealt nägin.
Kõrvalhoones, paksudest plankudest ukse taga, oli viljaait. Sadakond paksu rotti vohmis seal süüa jalasügavuse mahajäänd ja käärima hakand viljakuhja kallal ja mu nädala lõpuotsas, kui tuli kõva sahmakas vihma, lõi käärind vilja nii käima, et rotid jäid puhta täis ja jätsid vilja sinnapaika ja läksid üksteise kallale, päris pentsik ja jube pilt, närisid silmad peast ja kõhud katki, nii et kollane sisikond lipendas järgi ja nad närisid end läbi ukse ja panid nahka selle triibulise vöötorava, kümnekesi olid tal kallal ja ei pand tähelegi, kui orav oli juba otsas ja närisid üksteist, ma istusin kõrgel paksu aknalaua peal, minuni nad ei ulatand, laadisin revolvert ja tulistasin ja tulistasin rottide kobarasse ja see lendas iga pauguga teispoole ruumi ja laadisin uuesti tulistasin jälle ja jälle, kuni kuulid kotist otsas – paugud rebisid kõrvu jäänd vaikuse katki ja suits keerdus mu rusikas käest ülespoole ja aknaugust välja ja kuul lendas üle kahekümne tühja jardi puust postide vahelt läbi nagu sõnumiviija, kes ei tule kunaski tagasi ja rotid rabistasid puntras ja olid kuss ja närisid jälle üksteise kallal ja mõni näris kasvõi revolvrikuuli. Kuni mu käsi oli tahmane ja revolver tulikuum ja ses ruumis polnud enam ühtki elus looma kui ainult see sinise särgiga poiss aknalaual tolmu sees köhimas ja vasema käeseljaga näolt higi pühkimas.
Jaanuaris Tivani jõe ääres. Tivanit kutsuti tihtipeale haisuojaks. Mina olin, Charlie, Wilson, Dave Rudabaugh. Lumi oli maas. Charlie pani mu kaabu pähe ja läks välja puid tegema ja hobuseid söötma. Lask lõi tal kõhu pealt rõivad kärssama ja tõstis ta väljast sisse tagasi. Charlie vasak saabas oli lumega koos. Ta oli jõudnud ühe jalaga õue astuda. Ühes käes hoidis kirvest, teises ämbrit. Püssi põlnd.
Aja ennast püsti, Charlie, aja püsti, mine ja võta üks neist maha. Ei Billy. Ma olen väsind, palun jäta. Jumal küll Billy vaata omi käsi. Tõuse püsti Charlie. Tõstsin ta ukse peale, pistsin ta püssi talle pihku. Anna minna, Charlie, ole tubli.
Ta seisis uksel, kõikus, ei läind kuhugi. Siis hakkas astuma, otsejoones nigu nööri mööda ukse pealt Pati ja teiste juurde, need seisid kuskil kahekümne jardi peal oja kaldal. Charlie ei jaksand isegi püssi tõsta. Vahepeal kaldus ta kõrvale, aga tõstis ikka jalga jala ette nigu astuks nööri mööda. Otse Garretti suunas. Anna talle tina Charlie. Need seisid paigal ja vahtisid muudkui teda. Võtsin üle ta õla Pati kirbule ja tulistasin, aga tabasin pannalt Charlie õla peal. Charlie viga ei saanud. Charlie vajus ettepoole kooku. Tõuse püsti Charlie, lase ta maha, lase maha. Charlie sorkas püssitoru lumme ja ajas ennast püsti. Läks otsejoones Garretti poole. Kõik teised peale Garretti olid varju tõmmand. Aga Garrett seisis sirgelt, teist korda ma teda ei lasknud. Ta teadis, et Charlie oli juba sama hästi kui surnud, Charlie liikus muudkui edasi, liikus, et mitte oma valu peale mõelda. Charlie läks otsejoones, nüüd oli ta juba üsna nende juures, käed kõhul, soolikad süles. Tulista teda Charlie tulista teda. Vererada taga oli sirge nigu noaga lõigatud. Sa jõuad, sa jõuad. Charlie jõudis ojakaldale, vajus Garretti käte vahele, aurav soolepundar vajus Garretti kabuurile. Pat ütles tasa – Nonii Charlie.
Väljas lumi maas. Wilson oli, Dave Rudabaugh ja mina olin. Aknaid ruumis polnd, uks seisis irvakil, nägime välja. Väljas neli hobust.
Miss Angela Dickinson Tucsonist
pikad koivad nigu tantsijannal
raseeritud
et oleks ikka kaheksakümnendate shnitti
rääkis ikka et
Billy ma olen liiga pikk su jaoks
ulkusime tsipa ringi
tegime pudeli ta kekutas
ööritas puusa
vahi Billy vaata nüüd
aeles linadel ja
silitas säärt
sirutas end välja viibutas koibi
Tucksonis oma toas püüdis ta mu kui liblik
paljaste jalgadega kinni
Miss Sallie Chisum: Billyst
Istusin parajasti elutoas
kui öeldi et ta tuli.
Läksin ähmi täis. Kujutasin ette et
ta on verejanuline
kuri peletis.
Et ta lõikab mu kõri läbi
kui nägu ei meeldi.
John viipas, öeldes et
Sallie, see mu sõber, Billy the Kid.
Seal seisis kena, selgete silmadega poiss,
kaap käes, vaatas lahkesti mu poole.
Sirutasin talle tahtmatult käe.
Ja ta võttis mu käe oma täpselt sama väiksesse pihku
Ja lõpuks kogu lugu, sirakil põrandal
kuul kipitab peas muudkui kipitab
parema käe olen torgand läbi katkise aknaruudu
ja lõigutud veresooned mu äratavadki
vahin tuba ja vahin aknast õue
Garrett lõugab Billy Billy
teised kaks keksivad kah ringi et
saime ta kätte kätte saime saime kätte selle väikse raisa
käsivars lõhub valutada ja jumal tänatud
see hoiab mind kuidagiviisi elus
ja päike muudkui tõuseb tõuseb põrandast ja toaseinast
Garretti lõustast ja kõhust tuhanded
kenad ümmargused päiksed
sõidavad üksühele sisse kilks ja kõlks nigu kuulid
kilks ja kõlks kui laubahommikul püstolt puhastades
kuulid kõlksusid voodilinal üksühe vastu kilks
ja kõlks võta ja viska piki põrandat või ülesse õhku
ja proovi mitu ühe käega kinni püüad ja
need apelsinid muudkui veerevad mööda tuba MA TEAN TEAN
see on mu aju mis nõrgub nigu punane rohi
ähmastub punane hägu miski murdub
Väike Billy üsna kuss
punnis silm ja hammas irvi
lõhki pea ja püsti suss
veremeri üle kere
no kesse küürib tere-tere
kui kasisime väikest suli
veel silmist lakke pritsis tuli
tuppa toodi aiavoolik
ja keegi lahti keeras vee
kolbast ära murdus poolik
ja rentslist alla kadus see
ma tinakuulid pesin puhtaks
müüsin ajalehele
seal tehti pilt ja juba õhtuks
pandi meedias mehele
väike Billy üsna kuss
lõhki pea ja püsti suss
punnis silm ja hammas irvi
päris kuss
sisu