Prantsuse keelest Hasso Krull
KESKPÄEVANE
Päise päeva ajal – äkki
näib pimenevat.
Und näen, et üks vari mind suudleb
ja elu muutub kergeks.
Siis – äkki – ärkan.
Kuid mu ümber lendleb
vaid mesilane pimestavi tiivu.
Ta joonistab aeglasi ringe
lugadepuhma kohal,
ja valgus võimendab vaikust.
VASTU VALGUST
Ilmuvad linnud,
läitub leek
ja see ongi naine;
nimeta, seosteta, loorita,
hulkumas suletud silmi,
naine merejaheda sõba all.
Kuid äkki ilmuvad linnud taas
ja see leek venib pikemaks
toasügavuses, mõlemad märkasid, veel enam.
Ja see ongi meri,
tema uinutavad käed hoiavad päikest,
ei ida ega põhi, ei tõke ega varb, meri;
ainuüksi meri, tume ja õrn,
tähesadu, taeva vigastuste tunnistaja,
üksindus, eelaimused, sosinad,
ainuüksi meri,
kustunud silmi,
laineta, tuuleta, purjeta.
Äkki ilmuvad linnud taas;
ja see ongi naine,
ei täht ega uni, ei geiser ega ratas, naine.
Linnud tulevad tagasi;
ja ainuüksi meri.
VARJUMAA
Kõhukaktus ja piparmünt,
täna õhtul joon seda koos veiniga,
põletus nahal ja elavad okkad,
mu iha
ümber varjumaa
ja rohelised aastaajad tantsivad
silmapiiril.
Te tulete varjust,
juues ära kogu päeva,
kõhukaktus ja piparmünt.
NAISE HARIPUNKT
esmalt herilane
miski muu hoovab kuuma
ja koidik
korraga toovad käsivarred mere
pimestus jagab selle kehadeks
uksed võtavad ta vastu
paokil põlemise igavikku
tuuleõhu toel
otsijapalmile meenub
herilane ikka ja
pikne
miski muu hoovab kuuma
päev paneb ritsikad uuesti põlema
ja mäng
käsivarred toovad pagulase tagasi
see liiv tuleb ümber pöörata
lihvida kõigil randadel
ruum mis jõuab oma valgusepõhjuseni
ja koidik
ritsikad panevad aja uuesti põlema
JANUPEEGEL
müstiline seadus
kalduvus kuriteole
paljastab mu naerus
ja vale samuti kaunis
juustega erineb minust
udusuliste abajateni
eluajaks armunud naine
kõigis mu kuuluvustes
ja mu päevavarudes
OLEMISE ENESESTMÕISTETAVUS
valgenend hommikus see on tema
peaaegu leegikõrgune
see on vesi mis selleks just tuligi
ja korjab kokku kõik väriseva
siis harvendatud tiib elu kohal
paar liigutust vesi ei enamat
kuid ei mingit muud põhjust juhtimas
seda pagevat tuld see on läinud vesi
vesi see riid mis laiali voolas
oliivipuude masendus
vesi see pime suvelõõsk
nagu mesilaste tulekahi
AINUÜKSI USK
ilus udusulg
nii nagu puhkeks
tuleriit õitsele
suletud laud
nii nagu tahtes täita
tühjust ja ta radu
käed-jalad koos
nii nagu luuakse ankur
ümmarguses ajas
VALITSEMISAEG
kõik eksleb
ta tuleb läheb
juhib invasiooni
tulepõhjus
mida silm iialgi
lahti ei loe
ruske kuma
mille päev
uuesti süütab
ja aaloe
katab maa
relvade ja karjetega
TÄHISTAMINE
Hord
suutmatuses.
Tee seal,
kus seda enam pole.
Metsik silm
iga hetk.
Selge stepp.
RASKEM VESI
Kõva, paisuv rind.
Tuuletume silm.
Tugevaim vaikus.
Siis kurdistavaim.
Ootuse toime
selginev pilvinev.
Kõik see ootus
iha suunas
ei sugugi küllastu
laine ja ta müha.
KOIDIKU PÕHJUSED
1
Ühinend liikmed.
Lõputu uni.
Vee hämar keha
valgel ajal.
Julmalt ruumi
valu ja keha.
2
Kurnatuna lainetest
sosinatest. Keha.
Ja tuletukid, hahad
teie mustunud tiivad.
Teie surelikud
inglilangused.
ELAV TEADAANNE
Kõne
vaevas.
Ruske loom
rebib kõikjal.
Rebib
ja kaevab.
Häbidest
meeleheideteni.
Uureteni-
gi.
Rebib
rebib.
LAGEDAD PIIRID
Kõige punasem
sinine ritsikas.
Tema kõige
rohelisem sirin.
Aeg kuulatab
iseennast .
Liikumatu nomaad
stepis.
ELUS LUMI
Nägid und
põgusalt
ja vabalt.
Nägid unes
valget
ja ohtlikku suve.
Ja üks tamm
kõrvetas oma lehed,
asudes sinna.
sisu