Andrea Zanzotto

Itaalia keelest Maarja Kangro

EKSISTEERIDA PSÜÜHILISELT


Sellest kunstipärasest maa-lihast
peened teravdatud meeled
ja võpatused ja vaikused,
sellest sündmuste süljest
– päikesed, mis põrkuvad ripsmetraatidega,
kaelte jaoks äsja narmastunud tolmukaniidid –
sellest pikast hetkest,
mille on alla neelanud lumed, mille on alla neelanud tuul,
kõigest sellest, mis ei olnud
kevad polnud juuli polnud sügis
vaid lihtsalt hädine pragu
vaid lihtsalt psyche
kõigest sellest, mis pole miski
ja on kõik see, mis olen mina:
säärane tõde ägab iseendast,
ihkab õuna, mis paisub ja mädaneb.
Happeline kuma, kes sa punud
põrgukõrvetusi
aatomitest ja õõva oksehoo
vakladest ning vetikatest
kuma-muna,
kes sa surevas limas teed sõnu
ja armastad.






JUTUAJAMINE


Nüüd on selge ilm tagasi kellad kuulutavad vesprit ja mina kuulan neid suure hellusega. Linnud laulavad piduselt taevas miks küll? Varsti on kevad ja aasad saavad omale rohelise kuue, ja mina vaatan kõiki neid imesi nagu närtsind lill.
Kiri seinalt küla vahel


Läbi pettunud sügise,
läbi luituvate
metsade minnes ilmun, läbi rohke
rahu, kaugel tööst
ja higistatud halvast.
Õrnalt
tunnen daalia ja krüsanteemi
viljumist igal pool üle
sambla, üle sumbunud südametukse
malbetelt ja magedatelt vetelt.

Ebatõenäoline olemasolu tunnist
tundi seab mind ja hekke ühte viirgu
armsa kuu
viimases värinas,
vokaale lehti voogab
oru pehmest valgusest. Ja sina
annad mulle igaveses märtsis
märku vesprikelladest, pungade
ja metslindude ja rammestuse
imest, hingeldades
järsu müüri sisse kriibitud salmis;
vihmadest ja vakladest lahtipuretud müüris
teed sina mulle selgeks
õnneliku märtsi, alandlike
ülikaugete vigadega, minule sügaval
oktoobris, muidu maatasa
mõtted muudel muredel.

Jääd üksi, räsitud lubi ja märk,
jääd üksi, kuni kestab letargia
või erutub elu

Mina nagu närtsinud lill
vaatan kõiki neid imesid

Ja märts, peaaegu roheline, peaaegu
lõunane, lõõmav, pühapäevane
märts ilma imedeta

jahmus müüri sees.






PÕGENEV HETK

"Le front comme un drapeau perdu"


Veel siin. Tunnen ta ära. Orbiitidel
koos toimides. Teised tüseduseta
loomiseta vabaduses. Mäelt,
mis seisab mu vastas liiga kõrgete metsadega,
katsun vaadata ja ennast näha,
sellal kui tekitab ärritust rõõm
vana-aasta tuledest, valgub laiali öö
hõrkude sammalde, hõrkude hoovustega.
E. E., puhas tuul, paljas lumi, mida ma varsti puudutan.
Öelge mulle, et olete olemas, küünitage end mulle toeks.
Teis ma olin, olen, te olete mind oodanud,
kunagi pole teid kahtlus haavanud.
Saad hingeks ja lumeks,
sina: see, kes ei tunne muud
peale puutumata vaikimise.
Sea korda mu hajunud laup. Tõsta mind üles. E.
See ongi ohe, mis teeb vahet,
mis jõuab haripunkti, "põgenev hetk".
See ongi krisma, mille lõhnas ma ütlen:
jah, sa tõstsid mind
üles minust enesest ja koos sinuga astun ma
aasta allikasse.






NII OLEME


Ütlesid, Padovas, "ka mina,"
sõbrad, "sain temaga tuttavaks".
Ja kuulda oli pahinat räpasest veest
lähedal, ja räpasest vabrikust:
vaikuses rabavaist.
Sest oli öö. "Ka mina
sain temaga tuttavaks."
Mõtlesin elavalt
sulle, kes sa praegu
pole ei subjekt ega objekt
ei tavakeel ega släng
ei vaikus ega liikumine
ka mitte ei, mis eitab
ja kui tahes sügavale
mu silmad ta avausse ka ei vajuks
ei eita sind kunagi piisavalt

Ja olgu nii: aga mina
usun samaväärse
jõuga kogu oma eimiskisse,
seetõttu pole ma sind kaotanud
või: mida enam ma sind kaotan ja mida enam sa kaod,
seda sarnasem sa mulle oled, seda lähemale tuled.






MAAILMALE


Maailm, ole, ja hea;
eksisteeri heana,
tee, et – katsu, kas – proovi, kuidas – räägi mulle kõik,
ja näed, kuidas ma eemale hüppasin, kõrvale põikasin
ja iga kaasaarvamine oli tõhus,
samuti kui iga väljaarvaminegi;
noh, tubli, eksisteeri,
ära tõmbu känkrasse iseendasse minusse

Mina arvasin, et niiviisi väljamõeldud maailm
selle üli-kukkumise üli-suremisega
niiviisi valmisvõltsitud maailm
on lihtsalt üks viletsasti visandatud mina
olen mina, seedimatu ja viletsa kujutlusvõimega
viletsasti kujutletud viletsasti makstud
ja mitte sina, kullake, mitte sina, "püha" ja "pühitsetud"
natuke kaugemal, kõrval, kõrval.

Katsu siis (eks-per-re- jne) -sisteerida
ja väljaspool kõiki tuntud ja tundmatuid prepositsioone
saa mingi võimalus,
toimi natuke, heana;
masinavärk olgu käigus.
Noh, kullake, noh.


Noh, münchhausen.






Taevas on selge kuni
tundmatuseni
Kõik on päikesest mürgitatud
Mina köhin selle all, selles
olevakssaamiste kihinas
ja olen hajevil
väga hajevil vägivallast
külmas
mis ei tee küll midagi halba

Silman üksindusi
kord minu          nüüd ainult
                 nende endi omi
Kõik etteheited, tundub, rahunevad
                 kajana kõlades
Kõik on hajameelsus ja
                 küllap vähem, arvatust
veidi vähem on piinagi


sisu