Soome keelest Asko Künnap
HÕÕGUGU PÖÖGIALLEE
Hõõgugu vana pöögiallee su tuleku auks,
kummitusrongil kui saabud, luuvalge konduktor
su pileti on tembeldand, mitu ööd magad ülemisel
naril enne kui alla roinad,
kaelalülid pakitsevad, piht annab tunda,
vähevaahal harjud
kogud õuele agara klanni, naabreid, jutukõmast
huvitet möödujaid,
mis on neil ühes, hekikäärid, nokatsid, mõrumad
muiged, just see skaala milleks
valmistusid rongis, oh kihutades pikkades tunnelites
ja kergendus, too omamehelikkus, oled pojaks neile
kuu palja kuma alt, põsist parajaks punetund,
see lömmis nina, oled koobastes ju elutsend, tõotand neile kes sinuga
tormi eest koopaisse pagesid, et ei reeda neid eales
Koljat oled, kas mahub muusikat su lipsu ja särgikrae alla,
lõõmavate pilkude ja rahulikult kokku arvatud
sõrmede vahele, tõsine probleem
selles luksushoones
tool raksub su raskusest,
Hah, ega ta olnudki vastupidav! laksad
labidapihul, lumivalgeil sõrmil –
kas mäletad kui mitu minutit liigatamata vahtisid
täna juuksuris enda peegelpilti
tumeneb, pimeneb. . . nõnda juhtub ju
iga päev: kas oled jätnud kellegi proovimata? milline naer!
klopib kurku kangialuse laiuselt,
oled üleni üks ooper, inimene
Armastuse tähe, vihmast veel raske puu all,
langend pungad kirjand pihialtari, me kohtamiskoha,
"Vabandage, ma põlvitan" "Oh, ärge" kuuldub vist
seelikute kahisedes, käte põimudes tihedamalt
ega me asjata saanud kokku siin, kõrvalises paigas
– ent unusta ära! su silmad leegivad: häärber kerkib ju
püstiste kivinurkega siitsamast, aknad siitpoolt
veel pimedad, pererahvas saalis ümber põrandalampide
lugemas, omi jooke kulistamas
paned näo ligemale, veel minutit viis, su käed
mu käsivarsi suruvad, olen embusse võtnud sinu,
ja selle õueveere kraavi tagant
algavate põldudeni, sinu, sinu minu juurde
kõndigu harakas revidendina katuseharjal
frakisabaga vehkides, meile noogates peaga
NEEMENINA
Ligedad lehed, aeglust, kannatlikkust
nõudev töö, tähelende, kuukaart järgiv
südaöine sebimine, kus iga aerutõmme, paadi külge
loksuv laine on äti hääleta kõne,
koputus ja ranna krigin
Maxi haukumine äratas meid, kett katki, hiivatakse paate, kes
akut ära toomas, telgedeni maastur mudas, kas panid
numbri kirja, nii hilja liikvel
Või siis tuletõrjuja ja sugulane kes võidu kirjutasid märkmeid,
üks küsis, teine vastas, kodus taskuis rohkem lehti kui pliiatsijupp
ja vihik kokku, kas seal ikka veel leegitseb:
neemenina, tõusvad veed
jõujaam teispool väina
lapsed värinais, ükshaaval, otsekui lõkke
äärde tõstetuina, alles unes veel sonides
Kippar lahkub kajutist, hiiglane ta on, jommis ainsast rummist,
nädala eest jõi, ikka veel kõigutab
veskikiviks visati ta maailma, tsentrisse graveeriti
auk et Jumal võiks hüüda ta nime
Loomaias kapu äigab kingaga krokodillile lõugu sest vesi on tulvanud
vahekäiku, unine suursuu ummistab kerega
ligipääsu tagumiste tiikideni
Laevas vaatab ta rattureid rannakail.
Kodu on järjest kaugenev ukseava, vallutamatuna
kumendab see siiski läbi hämaruse, auk tulvil vaateid
kodu sagimist ja toimetusi
Ei oska me kiikuda jumalde kiigel, pudeneme tihti,
nõuame hüvitist, ronime turismibussi
volbrijärgsel päeval: selleski ju saame
leppida kokku üle mõne rahuliku klaasi?
saab ikka, ja nõnda teemegi: Kiik on nime poolest seegi kohvik,
oled soliidne rätsepaõpilane oma õpitee hakul, toetad küünarnukid
marmorplaadile, oled rahulik, otsin su käistest niidijuppe –
kiik, kiik ja lauast lauda lendlev ülemkelner
turismibuss seisab kohviku esisel, kohvik ise ju
tõeline puudesse peidetud paradiis, mere lokse
ja otse üle sillerdava väina linna kõmin
oma murenevate tellisseinte, kanjonisse
kihutavate trammidega
sisu