1987. aasta kevadel istusin kord keskpäeval Tallinnas "Pegasuse" kohvikus, lehitsedes mingit raamatut. Minu lauas istus üks teine, heledapäine noormees, kellega aeg-ajalt riivamisi vahetasime pilke. Selles kohvikus ma teda varem näinud ei olnud, ja tundus, et ta polegi kohalik. Ootamatult hakkasime juttu ajama: veidi aja pärast selgus jutu käigus, et me mõlemad kirjutame luuletusi.

Jouni oli selleks ajaks avaldanud juba kaks raamatut, mina ainult ühe. Kutsusin ta külla, Jouni kinkis mulle oma luulekogud, mille pühendustel on kuupäev 23. 4. 1987. Juttu ajasime muidugi soome keeles, Jouni eesti keelt ei osanud. Tallinn oli ka tollal mitmekeelne linn.

Jouni esikkogu tagakaanel seisab kiri: "JOUNI TOSSAVAINEN (s. 1958) opiskelee Tampereen yliopiston draama-linjalla. Juoksijan testamentti on hänen esikoiskokoelmansa." Hiljem olen Jouniga kohtunud päris palju kordi, ta on vahepeal kolinud Kuopiosse ja töötanud ajalehe kultuuritoimetajana. Jouni saatis mulle oma raamatuid, mina talle mõned enda omad: aga alles 1998 tekkis mul mõte teda tõlkida, seoses ühe antoloogia-projektiga. Antoloogia ei saanudki teoks, üks luuletus ilmus siiski Vikerkaares 1999, nr. 10.

Tänaseks on Jouni Tossavainen avaldanud kaheksa luuleraamatut, ühe jutukogu ja kaks romaani. Minu tõlgitud valik, mis on tehtud neli aastat tagasi, hõlmab neist kuut: "Kaksitoista kuvaa", 1986 ("Alguses oli püramiid puust"); "Hevoskomppi", 1988 ("Mustade valguste õhtu"); "Metsännenä", 1990 ("Töölt sõidan garaazhi", "Suitsu tuli kambrisse", "Läksin metsa"); "Hakamono", 1992 ("See naine on ka hea isa"); "Arboreta", 1995 ("MUSTIKAJUMAL", "MAAILMA SUURIM KUUSK"); ja valikkogu "Laani", 1998 ("Mets ei sure", "Puu ja kivi, ei nemad sünnita", "LIHTNE TÄHEKAART").

Mais 2001 käis Jouni Tossavainen Tallinnas, Tartus ja Võrumaal. Mihkel Kera (vana nimega Mika Keränen) näitas talle mõnesid tõlkeid minu raamatust "Kornukoopia", kus on sees ka üks soomekeelne luuletus, mille me Jouniga kirjutasime kahe peale. Jounil tekkis mõte kirjutada vastus luuletusele "Reis Marimaale". Selle tõlkis hiljem Mihkel ise eesti keelde. Teksti pealkiri on "Reis Võrumaale" ja see sisaldab väga vahetuid reisimuljeid.


Hasso Krull


sisu