Rootsi keelest Mati Sirkel
Brüssel on kuulus oma päikselise ilma ja
prügikoristuse poolest.
Mu potents ja mu hambad pole kunagi
olnud paremad.
Igal vabal hetkel kuulan Wagnerit ja
loen jaoti Prousti.
Pole traagiline, kui sind lämmatavad ja söövad
väikesed loomad.
Minu edu juures on paanilised atakid
läbitud staadium.
Poliitika: kuidas respekteerida seda, kes mõtleb teisiti, kuidas olla aus.
Mul ei teki kunagi tahtmist karjuda oma naise peale.
Sügis on minu aastaaeg, selginemise, mõtluse aeg.
Kõige rohkem meeldib mulle olla üksi, varahommikuti
surnuaial.
Ma olen õnnelik inimene.
Ma lähen läbi metsa ja mulle hakkab silma puu,
mida olen näinud, kuid pole näinud.
Ta seisab seal. Ta on. Valgus paistab läbi
aastaringide ja saab minu ringideks.
Ma olen ära lubatud.
Kui hingan, võrsuvad haljad lehed ja tuul
paneb puu tantsima.
Kui leian lehestikus linde, valguses
ujuvaid, pistab keegi käe pihku.
Rändan läbi metsa ilma süngete mõteteta.
Gösta Ågrenile
Tühiruumi loovad tema seinad.
Vabadus eeldab oma vanglat.
Seinte puudumine pole vabadus, see on
kodutus. Liikumisvabaduse saan ma siis, kui
olen õppinud rahu. Vedada end vabaduse nimel
kõigisse neisse nii äravahetamiseni sarnastesse
ruumidesse, see on turism. Meelelahutus?
Vahel, kui jõust ei piisa
imedeks. Seinad peaksid olema nihutatavad,
varustatud uste ja akendega,
et nad ei varjaks valgust. Taip tekib siis, kui me
näeme iseennast silmadega, mis meil on
teiste silmades. Head nägemist ei tuleks
alahinnata. Miski ei saa pimeda silmajõu vastu.
Ma kirjutan ennast sinule,
et silmata väikest
poissi, kes iial ei nutnud, ehkki
ta oli nii täis nuttu kui
ämber külmunud vett. Talve
järel tuleb talv ja pole oodata
mingit soojust. Mul on külm,
olen külmunud, aga sulades
vajun maa sisse.
Mets on haige. Veed on haiged. Õhk
on haige. Rohi on haige. Kalad on
silmitud. Linnud kukuvad merre, tinast
rasked. Inimesed on haiged. Pole
mingit tagasipöördumist. Me oleme unustanud, kuis
võinuks olla. Me oleme unustanud, kuis on. Kui kõik
on haiged, pole keegi enam haige. Mets pole haige. Vesi
õhk rohi kalad linnud meie inimesed
pole enam haiged.
Kui keegi räägib sulle vastu, tapa ta.
Kui keegi ei näe viisakas välja, tapa ta.
Kui keegi kogeleb või lonkab, tapa ta.
Kui keegi pöörab pilgu ära, tapa ta.
Kui keegi tõukab sind tänaval.
Kui keegi sõidab su autost mööda.
Kui keegi on enne sind pisiostukassas.
Kui keegi irvitab, tapa ta.
Anna talle vähemalt üks korralik jalahoop
näkku.
Kui ma joon nüüd rohkem, muutub
mul pea täiesti selgeks, nii selgeks,
et pildid viskuvad mu peale oma
lõhkilõigatud kõhtudega, oma katki-
rebitud nägudega, oma vihkamishammastega,
mis hammustavad mul riista otsast, see on ilus.
Viin aitab mul minna
hulluks, kui ma juba olen arust ära. Ma
muutun endale selleks, mida ma kõige rohkem
kardan, sest see tõmbab mind alla
ja eemale kõigest teesklusest.
Stockholm on linn maailma südames.
Kõrtsis kuulen kaheksat keelt, neljast saan aru.
Kõhn naine sirutab käe välja, kui ma
teda kõnetan, eemaldub ta kähku.
Nagu tavaliselt, pole ükski mu sõber kodus, lähen
kinno, nutan kogu komöödia aja.
Rootsil on puudus tööjõust, tuleb stagnatsioon,
ütleb rahandusminister telekas.
Valitseb hästivarustatud hirm, küsimus on selles,
kas müüa või saada müüdud, nagu tavaliselt.
Rahvamaja võetakse maha, viisteist tuhat õpilast
avaldab meelt kehva koolitoidu vastu.
Tahan tihemini lasanjet, ütleb üks paks poiss ja naeratab.
Mina ronin üles Soomelaeva ja vaatan linna oma all,
enne kui võtan ühe õlle ja lähen sauna.
Saunalaval istub kamp taani turu-uurijaid ja suitsetab.
Puuduta nahka seal, kus ta on kõige õhem.
Niisuta keelega kõige tundlikumaid kohti.
Ära suru piiki oma kallima südamesse.
Kui linnud meist läbi lendavad, saame tiivad.
Kes jaksab nutta, ei upu.
Nii kaitstud kui meie, nii andunud polnud keegi.
Seal, kus see juhtus, kasvab nüüd lillesäng.
Nägin unes, et magan. Ärkasin,
aga nägin ikka und.
Olin üks neist koertest, kes jooksid
tühjal veeta rannal.
Olin tigudes, väikesed ajaloomad
hingasid tasa.
Suured näod minu elus on kustutatud.
Ideoloogiad on kustutatud, ema murelik suu,
isa kotkanina, suur väike õde, väike
suur õde, kustutatud.
Laste näod mu piltide hulgas, kustutatud.
Suur elu paiknes väikeses, mina olen täiskasvand õnnelik,
kui õnn on olemas.
Õnnelikud aastad, mis läinud, kustutatud, värvimas tulevasi
päevi teo ja koera lõhnadega.
Kihutavad teod tühjal veeta rannal,
aja koerad tasakesi hingamas.
Taassündivad päevad ja ööd jäävad selleks, mis nad olid,
armastuse raam ja piiramatus, kustutatud.
Mul õnnestus leida naine,
kes alati magas.
Kui meie pilgud esmakordselt kohtusid,
uinus ta jalamaid.
Kuuldes minu samme trepil, vajus ta
sügavasse talveunne.
Kui armastasime: üksainus pikk uni.
Ta uinus alati enne mind. Kui mina ärkasin,
magas tema edasi.
Ainus, mida ta alati igatses,
oli magada.
Uni on surma sõber, torkasin, kuid tema
oli juba tukastanud.
Kogu aeg kurtis ta unetuse üle, ta
ei maganud kunagi "õigesti".
Olin öösiti tihti üleval ja vaatasin
ta magavat nägu.
Kuni ta ärkas ja kurtis, et polnud
hetkekski suigatanud.
Kui istusime kaugetele maadele viivasse lennukisse,
uinus ta enne, kui lennuk end maast lahti rebis.
Hellitasin teda, me riidlesime, ma lõin teda, suudlesin,
tema aga magas veel sügavamalt.
Ta uinub mu matustel ja omaenda matustel,
kui ta ärkvel olles sureb.
Oleme natuke ärkvel, ütlen mina; hauas
saab magada küll.
Rumalus, haigutab tema. Head ööd, kallis. Head und.
Peaksime lahku minema või magama eraldi magamistubades,
aga kui teen sellest juttu, uinub ta kohe.
Mina armastan teda, kui ta magab, ja armastan, kui
ta on ärkvel.
Kõik inimesed magavad, kuid keegi ei tea, miks. Keegi ei
tea isegi seda, miks me oleme ärkvel.
sisu