Oma jutu järgi hakkas Fujii 1979. aasta paiku aina enam vaagima küsimust: "Kus on jaapani luule?" ja kirjutas seda silmas pidades paarteistkümmend teksti, mis algul erinevates ajakirjades ilmusid, et hiljem samade kaante vahele koguneda. Võttes abiks kõikvõimalikud nipid, püüab ta sellele küsimusele vastata. Küsimus iseenesest on ju väga proosaline, kuid võtab kokku nii mõnegi probleemi, mille kallal on peale Fujii tegelikult pead murdnud kogu jaapani 20. sajandi luule. Üks määrav punkt on Jaapani kontekstis alati vältimatu küsimus seostest traditsiooniga. Nimelt võiks üsna vabalt väita, et jaapani luule liikumisel viimase saja aasta jooksul on väga vähe pistmist kogu eelnenud õukonnaluulekultuuriga, mille põhiline esindaja on waka (tanka). Samas jätkab Fujii jaapani kirjanduse parimaid traditsioone läbi luule ja proosa sidumise oma tekstides. Muidugi ei jäta ta lisamata endale omast lihvi: kuigi siinsetes tekstides leidub ka tanka-mõõtu (5-7-5-7-7), on Fujii read lõhkunud ja paisanud mööda lehte laiali, jäädes ikkagi vastu seisma tardunud konstruktsioonidele.
Ühelt poolt näib Fujii üsna pessimistlik: ta piinab end mäluga, mis ikka viib selleni, mis juba kaotatud. Kuid ta on samas üllatavalt järjepidev uskudes, et on olemas mingi vastavus aegadel, mil Jaapanis oli veel suuline pärimus täies elujõus ja nendel hetkedel, mil ta järsku peab sule haarama, nähes ajaleheartiklit, und, teise mehe naist, õhus lendavaid lemleid või kõike seda muud, mis muutub tema jaoks järsku sillaks, nägemuseks.
Hundi aluseks on Fujiid 1979. aastal jälitanud nägemus maskiga naisest, kes, terariist käes, jooksis mööda Jaapanit ringi, paljastas oma hundilikult laia lõhkise suu ja küsis: "Olen ma ilus?", sellega lapsi hirmutades. Yanagita Kunio (1875-1962) on Jaapani folkloristika isa.
Nii "Hundis" mainitud Fukui, kui ka Tumemaas leiduv Takada/Joetsu asuvad Honshū keskosas Jaapani mere ääres, vaesemas regioonis, kus mõned mujal juba hääbunud pärimused veel edasi elavad. "Kitsas tee sisemaale" (Oku no hosomichi, 1694) on jaapani kirjandusklassiku Matsuo Bashō reisikiri, mis õige pea ilmub Margit Juurika tõlkes ka eesti keeles. Pimedad naislaulikud (goze) jutustavad shamiseni (3-keeleline keelpill) saatel ümber budistlike suutraid ning elavad omaette kommuunides väga askeetlikku elu.
Sinise teogoonias esinev "sinine" (ao) katab jaapani keeles märksa laiemat värvispektrit kui eesti keeles, tähendades muuhulgas ka rohelist, uut, noort ja värsket. Jaapani peasaartest lõunapool asuvatel Ryūkyū saartel on sinine värv ka viljakuse ja hea õnne sümbol. Kubaru Pāzu on Miyakojimal (Okinawast 300 km edelasse) elanud laulja ning ennustaja, kelle Miyakojima murdes loitsu Su(sa)pa mäest on eksperimendi mõttes setu keelde tõlkinud Andreas Kalkun, keda selle eest tänan.
Asashio väe toimumispaigaks on Fujii lapsepõlve Nara, Jaapani pealinn 8. sajandist. Asashio tähistab siin nii hommikuloodeid kui ka tuntud sumomaadleja (1929-1988) nime, kelle fänn Fujii lapsena oli. 29. laiuskraadi (originaalis küll ekslikult 28. laiuskraad, mille autor on palunud parandada) pidi Asashio Jaapanisse jõudmiseks ületama, kuna oli sündinud Amami saarel, mis peale Teist Maailmasõda USA valdusse jäi. 1953. a. anti osa Ryūkyū saartest (ka Amami) tagasi Jaapanile, kuigi selle (ja hiljem ka Okinawa) "tagasi andmise" peaks paigutama jutumärkidesse: tegelikult olid Ryūkyū saared iseseisvad, kuni Jaapani nad 1879 aastal annekteeris.
Riigipäästekomitee põhineb ühe tähtsama Jaapani sürrealisti, luuletaja ning kunstniku Takiguchi Shūzō (1903-79) loomingul, olles ühtlasi omamoodi nekroloog.
Hieda nimitegelane on Hieda no Are (650?-?), keda peetakse Jaapani esimese müütide ja laulude kogu "Kojiki" (Ülestähendused vanadest asjadest, 712) valmimises võtmetegijaks. Ta teadis peast kogu vajalikku pärimust ning lausus selle ette Ō no Yasumarole (surn. 723), kes kõik kirja pani. Muidugi erines "Kojiki" lõplik kuju märkimisväärselt sellest, mis see alguses olla võis, kuna poliitilistel kaalutlustel oli vajalik rõhutada valitseva klanni osa mütoloogias. Lõputu on debatt selle üle, kas Hieda oli mees või naine. Üks argumentidest on, et kuna sarume-naistantsijad (kelle hulka kuulus ka Ame no Uzume, kes oma kelmika tantsuga kord vihastanud päikesejumala Amaterasu koopast välja meelitas) on pärit Hieda-nimelisest kohast, võiks Hieda nende järglasena pigem naine olla. Fujii usub siiski, et Hieda oli mees. Vanemas jaapani keeles tähendab koto tõepoolest nii sõnu kui ka asju/sündmusi ning neid on eristatud vähemalt sellest ajast, mil neid hakati üksteisest erinevate hiina märkide abil üles tähendama. Kõik muu on vaid spekulatsioon. Läbivalt suurte tähtedega tõlgitud lõikudest esimeses on Fujii püüdnud rekonstrueerida Kojiki-aegset jaapani kirjakeelt, näitlikustades asja, millest jutt ise: üldse pole kasutatud silptähestikke, vaid hiina märgid tähistavad kord mõistet, kord foneetikat. Teine lõik on hoopiski klassikalises hiina keeles, sisaldades tsitaati Kojiki eessõnast. 752. aastal sisse pühitsetud Nara Suur Buddha tähistab sümboolselt budismi lõplikku võitu Jaapanis, "Kojiki" maailmavaate tõrjumist tagaplaanile. Ka samal ajal populaarsust kogunud Kyūshūl asuva Usa pühamu sõjajumal näis tol hetkel "Kojiki" omadest vägevam. Naruse Yū on kaasaegne tanka-luuletaja.
Nukata (Nukata no Ōkimi, printsess Nukata, 630-690) on tuntumaid esimese õukondliku luuleantoloogia "Man'yōshū" (Kümne tuhande lehe kogu, u. 759) luuletajaid. Fujiigi näib kuuluvat nende hulka, kes arvavad, et "Man'yōshūs" kajastub midagi palju polüfoonilisemat, ürgjaapanlikumat, mehisematki kui hilisemates luuleantoloogiates. Käesolev tekst keerleb "Man'yōshū" waka nr 21. ümber: see on prints Temmu vastus Nukatale ("Man'yōshū" waka nr. 20), mis on tuntud kui näide keelatud armastusest: Nukata oli Temmu endine abikaasa, kuid tollal juba Temmu venna keiser Tenji naine. Samas on üsna tõenäoline, et tegemist on fiktiivse, keisri korraldatud jahil kirjutatud pisut koomilise "juhuluulega". Sidesõna "kuna/kuigi" (yue ni) tähendus on aja jooksul tõepoolest muutunud: tänapäeval enamasti põhjusele viitav oli varem kasutatav ka teistel juhtudel. Ka tsitaat "sõuame nüüd minema" on pärit ühest Nukata luuletusest ("Man'yōshū" waka nr. 8). Olgu veel ära toodud kõik kolm mainitud teksti:
Nigita rannal
et laevale asuda
ootasime kuud
sõuame nüüd minema
kui tõusuvesi soodus
(nigitazu ni / funanori sen to / tsuki mateba / shio mo kanainu / ima wa kogiide na, MYS 8)
lilledepunas
käid mööda lavendliaasa
õukonna-aasa
kas aasavalvur ei näe
et Sa lehvitad hõlma
(akane sasu / murasakino yuki / shimeno yuki / nomori wa mizu ya / kimi ga sode furu, MYS 20)
lavendlikarva
minu sädelev õeke
mitte paha pärast
kuigi oled teise naine
miks ma peaksin armastama
(murasaki no / nioeru imo wo / nikuku araba / hitozuma yue ni / ware koimeya mo, MYS 21)
Väike uni on saanud tõuke ühest Asahi shimbunis ilmunud artiklist (21.8.1978), kus räägiti Oroki muuseumi avamisest Hokkaidōl Abashiris, mis oli selle korraldaja "väike uni/unistus". "Nutsike toltsibi" (nucike tolcibi, jaapani transkriptsioonis nuchiika torichibi) tähendabki "väikest und" oroki keeles, mis on altai keelte tunguusi rühma kuuluv praeguseks umbes 50 kõnelejaga keel Sahhalinil. Ka Hokkaidōl elab etnilisi orokke, kuid nemad (nagu Jaapani algasukad ainudki) on olnud sunnitud oma keele unustama ja varjuma uute jaapanipäraste nimede taha. Ashurad on budistlikus kaanonis sõjakad vaimud, kes asustavad ühte kuuest maailmast (ülejäänud viis on põrgu, näljaste vaimude, loomade, inimeste ning jumalate maailm).
Ka Ala-Veelähtmel on täiesti päevakajaline sünnipõhjus: üks artikkel Mainichi Sundays (27.7.1980), mis kajastas 1980. aasta esimesel poolel aset leidnud juhtumit Jeesuse Laeva-nimelisest usulahust ja selle karismaatilisest liidrist Sengoku Gōkenist, kes langes liikmete perekondade poolt esitatud ahistussüüdistuste osaliseks ning pidi edasi tegutsema salaja. Tsiteeritud dialoog on kirja pandud ajakirjaniku poolt, kes viibis kohal, kui Sengoku üritas veenda teisi end rahumeelselt politseile üles andma. Ta toibus hiljem infarktist ning kõik süüdistused lükati tagasi. Izu poolsaarel Tōkyōst pisut lääne pool (kus asuvad ka Atami ja Shūzenji) asuva Karuno seostab Fujii juba Kojikis mainitud "kiirlaeva" karanoga, mis hiljem põletati ning sai materjaliks paljudele muusikainstrumentidele. Ka biwa on keelpill, mis pirnikujulisena meenutab tõepoolest nii laeva kui ka lehte.
Jaapani suurest tulest tagasi tõmbuvas lemlekeses esinevate Cladophora sauteri või Cladophora aegagropila (jpn. k. marimo) poolest on eriti tuntud Akani järv Hokkaidōl, kus lemled tõusevad hommikuti pinnale ning öösiti vajuvad fotosünteesi tõttu põhja. Nejime Seiichi on tuntud luuletaja, Fujii eakaaslane.
Kõik võib olla tsitaat esimene pool koosneb suures osas tsitaatidest tänapäeva mõtlejate Kishida Shū ja Kurimoto Shin'ichirō poliitika-teemalisest dialoogist.
Mälestus tuulest ja vihmast paigutub ajas aastaisse 1963-65, mil toimusid sagedased demonstratsioonid Jaapani-Lõuna-Korea rahulepingu sõlmimise tingimuste vastu, mis oleksid tunnustanud Lõuna-Korea sõjaväelist re˛iimi ainsa legitiimse valitsusena Koreas. USA survel leping 1965 a. juunis ka sõlmiti.
Tihti on Fujii tekstid dialoogid, kus erinevad hääled markeeritakse luule ja proosa eristuse abil. Kuid sama tihti esineb ka möödarääkimisi: enamasti on üks rääkijaist teisel pool: kõnetamatu, kaugel, surnud (nii saavad neist tihti pühendusluuletused). See on pidev kahekõne (enamasti mehe ja naise vahel), kirjavahetus üle aja, mis ikka ja jälle põrkab edasi ja tagasi, selle pendeldamise läbi leiabki oma pidepunkti. Seguneb isiklik ja avalik, oma mälu ja rahva mälu. Ja ilmselt ta polegi nii pessimistlik kui esmapilgul paistab: sest kõik võimalik on sõnades olemas, läbi kirjavahetuse sajandite takka. Just selline jaapani luule on üks võimalik "kus", et uuesti sündida.
Tõlge on tehtud raamatust "Fujii Sadakazu Shishū" (Shichōsha 1984). Tõlkimisel olid suureks abiks ka Christopher Drake'i ingliskeelsete tõlgete kommentaarid (raamatus "The New Poetry of Japan", Katydid Books 1993). Ning muidugi kuulub suurim tänu Fujii Sadakazule endale, kes oli lahkelt nõus vastama paljudele tüütutele küsimustele. Fujii-sensei ni kagirinai kansha no nen o idakimasu.
Lauri Kitsnik
sisu