Jaapani keelest Kalju Kruusa
SEDA
Seda on aknast paistvas päikesevalguses.
Seda on lõhnava osmantusepuu varjus.
Seda on iga päeva harilikes asjades.
T-särgis ja teksastes.
Sõnades, mida reklaamid ei kõnele,
sõnades, mida suhu ei võta, kuna neist saaksid valed.
Seda on plaanideta kalendris.
Ajas, kus kostab kella tiksumist.
Oma päevas, mis pole teiste asi.
Seda on näiteks lapsepõlveraamatus
"Charlotte koob võrku".
Või Linda Ronstadti
ilusas hispaaniakeelses laulukeses.
Seal sees on midagi nimetamatut.
Midagi üteldamatut, mis see on.
HOMMIKUKOHVI
Hommikune pihutäis kohviube,
hommikune vana kohviveski,
hommikune lumivalge kohvikruus,
hommikune kodune lõhn.
Hommikuse kohvi esimene lonks,
hommikune ise,
hommikune sigarett,
hommikune vaade, aknast tänavale.
Hommikuse lehe surmakuulutus
(ise olen veel elus!),
veel üks tassike, kuuma hommikukohvi,
veel üks päev, igapäevast algust.
VÕILILLESALAT
Korjasin võilillelehti.
Sahvtised lehed pesin üksteise järel
vees puhtaks ja nõrutasin kuivaks.
Hakkisin peeneks ühe keedumuna,
valmistasin kastme, lisades oliiviõlile ja
äädikale soola-pipart.
Seejärel tükeldasin peekonit.
Lõikasin ta väikesteks kuubikuteks.
Asetasin praepanni tulele
ja pruunistasin nad õli lisamata krõbedaks.
See tehtud, segan võilillelehed
ja kastme krehvtiselt kokku.
Unustada ei tohi ka allikkressi.
Tõstsin need salatikausisse
ja puistasin krõbeda peekoni sopsti peale.
See on "lõvihamba" salat.
"Voodimärgaja" salat.
Inimestest ja vaidlustest väsinuna,
käes on ärkamise hommik.
See on üheinimesehommiku salat.
Tuleb tahtmine lennata, kuhu tahes.
VAIKNE PÄEV
Silmad tunnevad rõõmu vaatamisest.
Kõrvad tunnevad rõõmu kuulamisest.
Süda tunneb rõõmu tundmisest.
Ühegi omadussõnata.
Vaja pole ühtki võrdlust.
Vaatavad maalimata värve.
Kuulavad kostmatut muusikat.
Loeb lausumatuid sõnu.
Rõõmustamine on hääletuse kuulatlemine.
Puid ülitsev päikesevalgus.
Linnu vari.
Õisi ümbritsev lõunane vaikus.
SÕNAPULJONGI KEETMINE
Kõigepealt valida sõnad.
Mitte tuunikalahelbed.
Valida tursked ja hästi kuivanud sõnad.
Esmalt hõõruda sõnad
käsnaga hallitusest puhtaks.
Vesta sõnade tumeda vereva osa küljest
parajaid laaste.
Vesta, kuni sõnad läbi paistma hakkavad.
Järgmiseks valida tähendus.
Valida tähendus, mil oleks paksust.
Valada potti vett ja tõsta see suurele tulele,
vajutada tähendus aeglaselt vee alla.
Tähendusel pinnale kerkida laskmata
tõsta ta vee keema hakates kähku välja.
Seejärel panna sisse vestetud sõnad.
Kui sõnad potis hüplema hakkavad
ja mullitades sõnavahtu pinnale kerkib,
see riibuda ja minema visata.
Kui sõnad on kõik keenud,
keerata tuli maha, pärast
kurnata sõnad vaikides välja.
Järele peaks jääma ainult sõnade selginenud sügavus.
See ongi sõnade aluspuljong.
See on sõnade tõeline maitse.
Aga eksida ei tohi.
Teiste sõnu puljongiks kasutada ei saa.
Alati tuleb oma sõnu kasutada.
SÕÕRIKUTE SALADUS
Nii lihtne asi.
Võtta piima, muna, võid, suhkrut, soola,
küpsetuspulbrit ja sõelutud nisupüüli,
seejärel pihutäis tuuleõhku,
need kausis hästi kokku segada ja sõtkuda.
Kuni tainas sõrmede küljest naksti lahti tuleb.
See ongi doughnut'ide dough, see dough
tuleb kätteharjunud tainarulliga parajaks rullida.
Sõõrikud jahuseks tehtud vormiga välja lõikuda.
Ja neid tasakesi kuuma õli sees leotada.
Pärast pühkida majapidamispaberiga õlist kuivaks
ja riputada peale ilusat tuhksuhkrut ja kaneeli.
Nii lihtne asi.
Kuid kas sa tead, miks
sõõriku keskel auk on?
See on üks seni vastamata küsimus,
alati nii lihtsa asja keskel.
SÕNADE FRITTIMINE
Sõnad olgu omad.
Sõnad olgu kondiga
tiiva-, kintsu- ja rinnatükid.
Kõigepealt lüüa nuga
liigeste vahele.
Kaapida maha tarbetu rasv.
Tõmmata nahk liha küljest lahti.
Panna sõnad nisujahuga
paksu paberkoti sisse
ja raputada, nii et krabiseb.
Siis pista nad sügavasse potti.
Lasta õli keema
ja küpsetada.
Krõbedaks frittimine
ongi sõnade juures elutähtis.
Söödavad luuletused
valmistoiduna süüa ei sünni.
Sõnad on ju su söök.
Kentucky Fried Poem
suus ei sula.
Nad pole midagi suvalist.
Sõnad peavad olema piduroog.
TÜRGI KOHVI KEETMINE
Kohvi tumedaks röstida,
võimalikult peeneks jahvatada,
ajada keema ühele inimesele paras kogus vett,
lisada suhkrut ja keeta edasi,
lisada kohv ja keeta veel,
ja kui mullitades vahtu tõusma hakkab,
valada esimene vaht kõigepealt tassisse
ja tõsta kohvi uuesti tulele,
vahutama hakates valada vaht jälle tassisse,
seda korrata ja korrata,
kuni tass vahtu täis saab,
seejärel tuli maha keerata
ja istuda rahulikult vanal puutoolil.
Meenuvad ühe mahalastud kõrberevolutsionääri sõnad:
"Andke mulle enne surma kohvi.
Kuigi te ei jaksa vist kohvikeetmise jagugi oodata,
kiirustavad ja meeleheitel, nagu te olete.
Mina meelt ei heida ega kiirusta."
Mulle meeldib tassikese kohvi kuum aroom,
kange Türgi kohvi oma.
EISBEIN'I VALMISTAMINE
Tublid
seakoodi känakad.
Lõikuda siit-sealt täkiliseks,
hõõruda soolaga hästi sisse.
Täita puutünn soolveega.
Pillata tünni sisse väike kartul.
Kui see põhja vajub, on soola liiga vähe.
Teha nii soolaseks, et kartul pinnale tõuseb.
Pista seakoodid pauhti tünni sisse.
Kaas peale ja raskuseks kivi.
Siis seitse päeva ja seitse ööd ei tee midagi.
Eisbein'i ei valmista mitte sina.
Seda teeb jonnakas ja osav peakokk aeg.
Kui jõuab kaheksanda päeva õhtu,
võtta lihakänakad välja.
Keeta pulbitsevas vees.
Panna parajas koguses jahedasse vette,
lisada loorberilehte, punast pipart, nelki.
Su aitab välja vana andekas aeg,
lihtsalt tuli alla ja
pärast mõne viivu podiseda lasta.
Eisbein'i retsept on selline.
Oskad sa ajast peakokaga
lähedane sõber olla?
MUNAGA TOMATIKASTME VALMISTAMINE
Kui õhtu saabub,
koorida tomatit.
Tomat suuremateks tükkideks, sibul õhukesteks viiludeks.
Kuumutada paksu põhjaga potis oliiviõli.
Sibul pruunistada ja lisada tomatitükid.
Lisada soola, musta pipart ja tomatipastat.
Lisada ka basiilikulehti.
Keeta väikesel tulel.
Tomatikaste on suurem kui Michelangelo.
Setta saapamaal ajalugu poleks.
Suurepärased asjad on harjumuspärased asjad.
Lüüa vaikides ükshaaval sisse munad.
Keeta ainult natukese aega.
Kuule, ega sa vanale lauale
uut laualina panna ei saaks?
Ja jätame sõnadega "oh kui väsinud ma olen" algava jutu.
Meil ei ole oma päevas vaja
mitte lobisemist.
Michelangelo nõuannet ei tohi unustada,
kui kõnelda,
siis tasakesi.
BOUILLABAISSE Ą LA MARSEILLAISE
Sadama kaladest sobivad kõik, sobib
palju kala, tahaks igatsugu sinakaid kalu.
Samuti karpi ja krevetti ja uhkete sõrgadega krabit.
Bouillabaisse'i puhul on olulised maitse ja lõhn.
Lisada oliiviõlile ja valgele veinile veidi tomatipastat.
Sibulat, küüslauku, petersellivarsi, loorberilehti, tüümianit ja musta pipart.
Supilusikatäis künkal kõrguvat Jumalaema basiilikat.
Seejärel öise Pavilloni tänava kära maitset.
Mistraali, külma ja kuiva Lyoni lahe tuult.
Piemontelaste ja korsiklaste ja kataloonlaste ja
al˛eerlaste higi, unustada ei tohi lusikatäit safranit.
Kui võimalik, siis automaadivalanguid, samuti Montand'i laulu.
Need kõik ühte patta kokku panna ja kaua keeta.
Kuni igasuguste maitsete põrkudes ja kokku segunedes
pott ja tuli marseljeesi laulma hakkavad.
POT-AU-FEU VALMISTAMINE
Sügavasse potti parajalt vett.
Tugeva tuulelohe nööriga kokku seotud veise sääretükk.
Samuti paar säärekonti.
Keeta ühetasasel keskmisel tulel.
Porgandit, naerist, suuremat sorti porrut.
Mugulsibulat ja sellerit, loorberilehte.
Võimaluse korral kimbuke melanhooliat.
Küüslauku, soola, musta pipart, kübekese tüümianitki.
Kallata need heleda tooni võtnud puljongisse
ja keeta veel mõõdukal vaiksel tuuril.
Võib mõnd meeldivat lugu kuulata, või näiteks
elu kesknädalast mõtiskleda.
Juhul kui kolmapäevast päeva ei oleks,
langeks ilmselt iga inimese elu
nädala keskel haigutavasse sügavasse auku.
Seinakella suur seier teeb neli ringi.
Tervelt sisse kupatada kartulid.
Vaiksel tuuril veel edasi keeta.
Pot-au-feu ei ole eriline roog.
Pidevat keemist ei tohi korrakski katkestada.
Sul tuleb oma päeva
õigesti kasutada.
Päeva päevana.
BRŚITĶN'I SÖÖMINE
Kartulid kooritakse, pannakse potti,
valatakse vesi peale, puistatakse sisse näputäis soola ja keedetakse.
Kui nad on üleni pehmeks keenud, kallatakse vesi minema,
peale valatakse kuuma piima, lisatakse soola ja musta pipart,
litsutakse nad kobaka puulusikaga puruks.
Siis segatakse kuumasse kartulipudrusse
peeneks hakitud rohelist sibulat.
Muud polegi, pärast
kuhjab igaüks kartuliputru vabalt, palju soovib,
künka kujuliselt oma taldrikule.
Lusikas kühvliks,
uuristab künkatipule haua
ja matab sinna kirstuna võitüki.
Aegamisi või sulab.
Seejärel, kahvel labidaks,
kartulipudruküngast laiali lammutades
kastab seda sulavõisse ja sööb.
See on brśitķn, iirlaste
ammustest päevadest alal hoitud
kartulisöömisviis.
1846. aastal oli Iirimaal kartuliikaldus.
Maad tabas tõsine näljahäda,
inimesed nälgisid ja surid sünget surma.
Brśitķn on mälestus nende kuuesaja tuhande inimese surmast.
Söömisviisis on sees inimeste elamisviis.
Söömine on ju see, mida tehakse surnute maad harides.
sisu