Soome keelest Asta Põldmäe
ABIELU
Siit heidan su üle künnise
kui põrandal on kiiskavad pildiräbalad
tapeedid ja riided langevad.
Põgenevate lindude horisont algab siit.
Kas sa elad veel, tuule käes tõuseb su otsmikult lõokesi lendu
pilved liiguvad ja põõsad õitsevad
hetk enne punaseid, kõvu marju
valmistad teises toas
unenägusid mis tekiääre all hommikuni püsivad
hoiad punast kangast näo ees, olen näinud läbi soontevõrgu
kui kerge see on, kaotada mälu
kui üle sohva hüppavad hobused hoiduvad meid tabamast
Ja kusagil väsimuse vaheajal sõlmitakse kokkulepe
üha vähemate sõnadega, kohutavad päevad
hingavad ikka veel.
MÕNIKORD LOHUTAB
Mõnikord lohutab prantsuse naine
nii uus ja äraarvamatu, nii kaunis
lohutab talk puhtaks pestud keha ümber,
surisärk, põud
särav pilv
rändamas piirijõe poole
lohutab pime maa, portugali kuninganna akvedukti taustal
varemed varisevad silmis kui ränd on lõpul, iirised puhkevad, rändamas hommikusse
lohutab pikk pilk üle hõljuvate põldude
põgus surmamõte, kulunud päästerõngad parda küljes,
lend kahisevasse koldesse
kuiv maa, kus plekid kaovad ära
mõnikord lohutab kogukas naine ettevalmistuste ajal
lause keskel käsi rinnaluu peal
helkivad pilved algavad ööst kõrgemal
mõte talvest, kirjavahemärk, mis jätab mu teisele poole
mõnikord lohutab lühike tšehhi tüdruk
vaikne jutt millest ma aru ei saa, elulõnga õied
puhkevad põõsais,
luuderohuväädid katavad mu ajapikku
nahk tõmbub jahedaks, vihma sajab, igatsen nii väga koju
JUHISEID HÄRRA H-LT
aulik härra, selles toas on nii külm
kuidas te ütlesitegi
kõike tehakse viisakalt ja austusega
jään selle dokumendi külge kinni, sõjas ei ole korrektuurlinti
küsimustele te ei vasta, ei räägi enam
helisevatest toolidest, tuleviku inimestest
ristiga kotist
kuidas te ütlesitegi:
riski ei ole, gangreeni ega helendust luudes
seal saate iseendaga tuttavaks
rõõmustate, vaimustute,
lävi on madal
masendus nagu lendlehed taeva all
ja kui tutvute pesi tallava karuga
ja sipelgate maakaardiga, mis jätkub mulla all
paraneb teie enesetunne, raskemeelsuse koerad pagevad kaugusse
kõik põhineb vabal tahtel,
võite pöörduda ja lõdvendada kaelust millal tahes
vahetada märja mundrikuue varjendi ukse ees uue vastu
öelda kartmatult ei
avatud maastikul edasi minna ei tasu
öelge talle seda kõike ja minge, õhutõrjeballoonid varjavad taeva
tulemused on olnud suurepärased
pöök põleb ahjus mis mühin
ja lõpuks on see mullegi raske, küsimustest mööda hiilida
jutustada hingearstile kui ärevil, kui eufoorias te olete, teid
tõendina ei arvestata, kõik põhineb vabal tahtel
kõik põhineb teie elutahtel
keerate selili ja lämbute, vein, juuksed ja naised võivad otsa peale teha
oleksite võinud kiivrist kinni hoida
keldri maha jätta, lükata kivi eest ära ja astuda välja
juulikuu vihma kätte, meenutada
et minagi sain vabaks, minagi kadusin
päikese alla
ja võib-olla mürgitatud süda veel lööb
põhjamaa õhk, see võib kasulik olla, hingake sügavalt,
nõjatuge seljatoele, peapööritus läheb varsti üle
surmaigatsus läheb üle, see on
juba teostunud, surnud mõtted
mida tuleasemele kantakse jutustavad sinust, mitte keegi
ei räägi kuidas ma kunagi unistasin
suurest, valgest majast, kuidas see kevad murdis jää
ja kohiseb üle lahe
sisu