Saksa keelest Hasso Krull
KIRI KOJU
oleme ikka puude juures elanud
ja puud elavad meie juures
päeval käime läbi küla
kus öösiti magame mattide peal:
paljajalu
ja kõduokste niin
oli jahe ja pehme me taldade all
jahe ja pehme; kivisid ei tunnudki
olime väikesed ja elasime vee ligidal
lehvitasime sõpradele teisel kaldal
ja sõbrad lehvitasid vastu
meie kehad olid meil olemas
kunagi polnud nad ebapuhtad
meie keele sõnad
kõlavad siin barbaarselt (nii neid vist nimetatakse)
ja keegi ei taha neist aru saada
näod on neil raudsed ja troostitud
peod rõõmutud kehad veretud
siin ei näe kunagi kedagi palvetamas
tundub et ka puid vihatakse
sest nad on suuremad ja elavad teisiti
sõprade hääled TE-LE-FO-NIST
aga lehvitamist ega naeratusi ei näe
ja linde pole ma siin ühtainustki korda kuulnud
miski pole jäänud samaks
isegi mitte kuu
meil oli ta küpsest kõrvitsast sõõr rammus ja kollane
siin on ta vaid lõpnud kala kahvatu soomus
mis pesuveega rentslisse uhuti
tatiplekk üleval taevas
KUS INGEL TASA KÄIS EHK: AKEN TAEVA POOLE
nagu oleksid nad selle viimaks juba täiesti unustanud, peaaegu –
mis seal karedal puutrepil
nähtavale tuleb
rebenenud vaiba all:
valge lapsejälg
vasak jalalaba
vaevalt vaksapikkune
kannal mingi täpike
väike varvas hingeõhk:
üles minnes astus
ta märja koha peale
taevapoolse akna all –
seda valvab nüüd üks suur must
ämblik
ELEKTRILINE BALLADESK
Väikesi rattaid kukub su suust
kui räägid.
Ja mutreid ja narde ja kruvikesi.
Kilks.
Kõlks.
Kaneeli sisse.
Ja sinine. Ja taevakivi.
Su silmad on nagu kaugtuled
ultramariinsete klaaside
taga.
Ja oliiviõli ja banaanikarri.
(Ei mingit seesamikastet.)
Linnaväravad pandi kinni.
Su hambad on nagu majad kuskil tagahoovis
maal. Valgeks pügatud mäel. Risti. Ja põiki.
Väikesed üleskeeratavad kalad on ümber su kaela
ja jahutavad:
ookerkäed, ambrakäed, peenmehhaanilised.
Ja niidud täis liiliad seal kus sa käid.
Nagu too suuresilmne. Nagu too tüdruk.
Ja rooste, ja kuldne, ja kardemon.
VÄLJA
MINA tantsisin kõigil neljal jalal
naine ütles: lauvärvitriip
võiksin su oma silmadele
kärnane koer surnud pealuuga
ja ta võttis peksis puruks lõi mu tükkideks
tampis tumedaks tolmuks
puhus mu üles taevasse
seadis TUKSED paika
pärast kogusin kokku oma kondid
naine naeratas unes
mina hakkan tantsima kõigil neljal jalal
tema silmade alla jääb mu pimedus
SINUL ja minul on salajane laps
Sinu sinise vaimu laps
andsid ta mulle
aspiriini ja sigareti vahel
(algul ainult sõnad)
ja läksid,
lõid oma astraalse telgi üles kuskil mujal
juhtisid teisi taevaid kui silmi
teised tähed õlgade peal
pärandasid mulle oma sinise vaimu
veealused põllud
pagendatud paikade kohal ta eksleb
mitte mina, mitte mina
vaata siia! see ongi minu külv
ajab mu külje seest võrseid
ajab mu pea seest võrseid
ja ära mind nüüd enam kodunt otsima
tule
KIRI PUUKOORETÜKIL
mu otsing jõudis lõpule kui nägin sind esimest korda
ühel suvel, oja ääres.
olid kala välja tõmmanud
ja kutsusid mind sööma
seal vulises vesi suits läks silma lõualt tilkus sooja rasva
ja su käsi pühkis selle ära
pesime käsi tuha ja liivaga, tuha ja liivaga –
su juuksed olid tuhmid ja pulkas mul oli kamm
harutasin neid lahti kuni varjud venisid pikaks
sa püsisid kogu aeg tasa mina teadsin sõnu
hommikul särab su juus nagu suletutt
teist sinu sarnast mu hõimus ei ole, vend.
tuled mägedest sinu jäljed on selged ja külmad
kui minu kõrval veel lamas teine tulid unes ja vaatasid mu järele.
siis ei tulnud sa tükk aega. kes sind unes soojendab?
palju nägusid käib sinu silmadest läbi
palju nimesid tuleb välja su suust
kuidas hoiad mind nende seas?
tuhk ja liiv, tuhk ja liiv –
kui mõtled mu peale mõtle nurmele:
jõgi on voolusängi muutnud maapinna lohud ja lained
meenutavad teda lootusrikkalt, tuul mängib rohus vett, mida ta nägi taevaranna taga.
kõige metsikum hobu sööb karjamaal õdede-vendade nähes
& nii kaugel on taevas: viud
tiirutavad kahekesi.
SÜGAVAL MAA ALL SAAB MEIE AJALUGU TÕEKS
matsime ta mäenõlvale
kuhu päev kõigepealt jõuab, ja kõrgele
kuhu valgus viimasena ulatab,
ära kaugele kus me ise harva käime.
kaasa panime nööri rebase hammastega
loodetavasti need kehtivad seal
puusad võõpasime kollase saviga
sest ta oli sünnitanud
keelele puistasime süsi purustatud põhjapõdraluid:
et ta hing jääks nende juurde
ega tuleks kodu käima.
matsime ta viimases päevavalges
kahe vahele kes juba kaua siin maganud olid
jahimees & nõid
jalatäis maad tema ja tema ja tema vahel
kui nad käed välja sirutavad puutuvad need kokku
ja me matsime väga ettevaatlikult,
matsime ta paljaste kätega –
oma mäenõlvale sängitasime ammu juba
tema lapse luigetiival
sisu