Isidore Ducasse (pseud. COMTE DE LAUTRÉAMONT) sündis 1846 Uruguay pealinnas Montevideos, kuid veetis suurema osa oma lühikesest elust Prantsusmaal, kus ta 24-aastasena Prantsuse-Preisi sõja ajal kuskil Pariisi üüritoas ka märkamatult suri. Siiski jõudis Ducasse end maailmakirjandusse söövitada kahe küllaltki raskesti lahterdatava teosega: "Maldorori laulud" (Les Chants de Maldoror, 1869) ja "Luuletused" (Poésies, 1870). Viimasel pole traditsioonilise luulega suurt midagi pistmist, pigem on tegu klassikute tsitaatide ja mõttevarguste suursuguse modifikatsiooniga.

Esimene ja varasem nimetatuist, "Maldorori laulud", võiks kanda žanrimääratlust "protosürrealistlik pseudo-/iroonilisromantiline poeem proosas", kuid kahtlemata pakuks taolinegi uhke nimetus vaid kirjandusuurijalikku kitsenduslõbu. Teose keskmes on rõhutatult inimvihkajalik Maldoror (pr. k. mal – paha, aurore – koit, muidugi võiks ka pisut teisiti...), kelle contra mundum stiili on kiputud võrdlema markii de Sade'i omaga. Peaks siinkohal siiski rõhutama, et minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt ei anna tolle perversse pärisaadliku teoste tuimust võrreldagi Lautréamont'i kujutlusliku tulevärgiga. "Ilus kui õmblusmasina ja vihmavarju juhuslik kohtumine lahkamislaual" – tänu sürrealistidele ohtralt tsiteeritud kujund "Maldorori lauludest", mis vihjab teose võlule, kuid õnneks seda siiski kokku ei võta. Oma näilikku kurjuseapoloogiat põhjendas Ducasse kirjastajaile ajastu vaimust lähtuvalt; olid ju alles hiljuti aset leidnud kurikuulsad vaidlused Baudelaire'i "Kurja õite" ja Flaubert'i "Madame Bovary" moraalituse pärast. Kuulutada kurja, õilistamaks head! Kuid jätkem komblusarutlused, sest need ei aita meid edasi sel käänakulisel teerajal vaimukirkuse sohu.


Kristjan Haljak




"Maldorori laulud" prantsuse keeles
http://www.maldoror.org/chants/index.html

Lautréamont'i kohta
http://www.kirjasto.sci.fi/lautrea.htm
http://www.britannica.com/EBchecked/topic/332551/comte-de-Lautreamont




sisu