Kavafis sündis Aleksandrias, tema vanemad olid pärit Konstantinoopolist. Isa oli edukas ärimees, kuid pärast tema surma 1870 elas pere üsna kitsastes oludes. 1872-77 viibis perekond Liverpoolis ja Londonis, 1882-85 elas Kavafis aga Konstantinoopolis oma vanaisa juures. Tema eraelust pole eriti palju teada, peamiselt seda, et ta oli kolmkümmend aastat ametnikuks Aleksandria irrigatsiooniametis (1892-1922), tehes tööd ainult hommikupoolikutel; lisaks teenis ta pisut elatist börsimaaklerina.
Kavafis tundis hästi viktoriaanlikku inglise luulet, 19. sajandi prantsuse autoreid, samuti kreeka klassikalist ja hellenistlikku kirjandust. Oluliseks mõjutajaks olid parnaslased, dekadendid ja sümbolistid (eriti Baudelaire ja Verlaine). Kavafis võttis neilt omaks vaate, et meeleline kogemus sõltub esteetikast, kunst on looduse antitees ja püüelda tuleks uute aistingute poole. Estetismiga haakub ka põhimõte vältida raamatu vormi.
Kuigi Kavafis avaldas luuletusi juba varakult (esimene kreekakeelne luuletus avaldati ajakirjas Hesperus 1886), peetakse teda hilisküpseks luuletajaks. Kui ta lõpuks 1890-datel pärast pikka intellektuaalset ja emotsionaalset kriisi oma luulekeele ja teemadeni jõudis, ütles ta oma varasemast loomingust lahti. Kavafis jaotas oma luule kolmeks valdkonnaks: filosoofiline, ajalooline ja sensuaalne (mütoloogilise sisuga luuletused klassifitseeris ta ajaloolisteks). Filosoofilis-allegoorilised teemad on olulised varasemal perioodil, ajaloolised pigem hilisemas loomejärgus. Kavafist tõstetakse tihti esile ka sellepärast, et ta oli üks esimesi, kes kirjutas avameelselt homoseksuaalsest armastusest suurem osa tema tegelaskujudest on mehed; ja kui enne 1919. aastat avaldatud luuletustes pöördutakse armastatu poole sugu määratlemata, siis hiljem on alati tegemist meessooga.
Ninniku valik pärineb ajavahemikust 1909-18. Eesti keeles on varem avaldatud valikkogu "Luuletused" (1989, tlk Mati Sirkel). Ninniku tõlkeklassikas on aga ilmunud Kavafise luuletus "Barbareid oodates" Paul-Eerik Rummo tõlkes (1981).
Nero tärmin:
Nero (37-68) oli Rooma keiser aastatel 54-68, muuhulgas oli ta suur kreeka kunstide ja spordi austaja.
Galba (3-69) oli rooma kuberner Hispaanias, kes saavutas poolehoiu nii armee kui Senati seas. Pärast Nero enesetappu kuulutas Galba end keisriks, olles seitsmekümne kolme aastane, kuid jõudis valitseda vaid seitse kuud.
Eurioni haud:
Kõik tegelaskujud selles luuletuses on fiktiivsed. Eurioni (Εὐρίων) nimi sisaldab kreekakeelset sõna juut (Ἑβραῖος, heebrealane).
Arisnoitese nomos (maakond) asus Faijumi oaasis, Niiluse läänekaldal; see ümbritses Arsinoë linna, mille Ptolemaios II ehitas Krokodeilopolise varemetele oma naise, Arsinoe II, mälestuseks.
Tyana skulptor:
Tyana oli linn Kapadookias (praeguses Kesk-Türgis) I at e.Kr.
Rhea on titaan, Kronose õde ja abikaasa, Zeusi, Poseidoni, Hadese jt Olümpose jumalate ema.
Pompeius, Marius, Aemilius Paulus ja Scipio Africanus olid Rooma kindralid.
Patroklos on Achilleuse sõber Homerose "Iiliases".
Caesarion (47-30 e.m.a.) oli Kleopatra ja (väidetavalt) Julius Caesari poeg, Ptolemaioste dünastia viimane valitseja.
Aleksandria kuningad:
Luuletuses kirjeldatud tseremoonia leidis tõepoolest aset ja selle etenduse korraldas Marcus Antonius selleks, et rõhutada ja propageerida oma imperialistlikku liitu Kleopatraga. Kleopatra ja Marcus Antoniuse pojad, Ptolemaios Philadephius ja Alexander Helios kuulutati kuningateks, Caesarion jumalaks ja "kuningate kuningaks". Antud tiitlid olid loomulikult sümboolsed, kuigi osutavad nende ambitsioonidele: jagatud maa-alad olid kõik kunagi osa Aleksander Suure impeeriumist. Kui Marcus Antonius Octavianuselt lüüa sai, lõpetas Kleopatra oma elu enesetapuga ning Octavianuse käsul hukati ka Caesarion; tema nooremad vennad viidi pantvangidena Rooma.
Orophernes:
Orophernes oli oletatavalt Kapadookia kuninga Ariarathes IV poeg. Tema ema, Antiochis aga seleukiidi impeeriumi valitseja Antiochos III tütar. 157 e.m.a. krooniti Orophernes Kapadookia kuningaks, aga kolme aasta pärast tõugati ta troonilt ning ta põgenes Antiookiasse, kus ta suri 154 e.m.a.
Filhellen:
Hellenismiajal oli tavaline, et mittekreeklastest valitsejad lisasid oma perekonnanimedele juurde ka Filhellen (kreeka kultuuri sõber). Aliki Barnstone on oletanud, et peategelane on mõni Seleukiidi kuningriigi alam valitseja, kes laseb oma kujutist uuele mündile vermida.
Zagros on mäeahelik, mis eraldas kunagi Meedia riiki Assüüriast ja Eelamist (ulatub tänapäeva Loode-Iraanist Lõuna-Iraanini).
Phraata oli linn Meedias, Lääne-Pärsias
Dionysose kaaskond:
Damon on fiktiivne tegelane.
Dionysost austati eriti Ateenas ja Pireuses. Akratos on veinijumal, kelle nimi viitab veega lahjendamata veinile. Kaaskonnas on veel Methe ("Uimasus"), Hedyoinos ("Magus vein"); erinevad personifikatsioonid: Molpos ja Hedymeles (muusika), Komos (teater) ja Telete (initsiatsioon).
Kreeka (Atika) talent kaalus umbes 26 kilo.
Iasese haud:
Iases on fiktsionaalne tegelane.
Carolina Pihelgas
Põhjalik Kavafise lehekülg: luuletused, biograafia, bibliograafia jpm.
http://www.cavafy.com
sisu