Viimase veerandsajandi jooksul on JOHN ASHBERY (s. 1927) kahtlemata olnud ingliskeelse Ameerika tuntumaid, hinnatumaid ja vaieldumaid luuletajaid. Kuigi tagasivaates näib, et tema lugejaskond on aegamisi ja järjekindlalt laienenud, sai Ashbery tegelikult tuntuks järsult, otsekui hüppeliselt. 1956 sai tema teine luulekogu "Mõned puud" (Some Trees) Yale'i Ülikooli noorema luule auhinna, pärast seda aga jäi ta paarikümneks aastaks kirjanduse peavoolu varju. Kuuekümnendatel aastatel peeti Ashberyt hämaraks veidrikuks, kes kirjutab vaid väikesele sõpruskonnale. 1976 langes Ashbery kaheksandale luuleraamatule "Autoportree kõverpeeglis" (Self-portrait in a Convex Mirror, 1975) korraga kolm olulist kirjandusauhinda. Nüüd oli Ashbery tehtud mees, tema raamatuid hakati laiemas ringis lugema, imetlema, ülistama ja materdama, ning muidugi järgnes peagi akadeemiliste käsitluste laviin, mis jätkub tänaseni. Luuletaja ise pole sellest tagasi kohkunud, vaid on innukalt edasi kirjutanud, avaldades väikeste vaheaegadega uusi luuleraamatuid. 2008 ilmus tema "Kogutud luuletused 1956-1987", mahult üle tuhande lehekülje, kuid Ashbery viimased kaksteist luulekogu jäävad sellest ajavahemikust välja.

Ashbery esiletõusu uuemas ameerika luules võib mitmeti seletada. On väidetud, et Ashbery luule jaoks sillutas teed kuuekümnendate-seitsmekümnendate postmodernne proosa, mida Ameerikas on nimetatud "metafiktsiooniks"; samuti on väidetud, et kirjandusteoste hindamise kriteeriumid teisenesid tänu strukturalismi-poleemikale ja dekonstruktsiooni levikule. Kindlasti on aga oluline ka see, et angloameerika modernismi kaanon on vahepeal läbi teinud tähelepanuväärse muutuse: Ezra Poundi ja T. S. Elioti tandemi asemel on keskseks figuuriks muutunud pigem Wallace Stevens, kelle arusaamad keelest, luulest ja kujutlusvõimest olid märksa paindlikumad ja avaramad. Paljud peavadki Ashberyt just Stevensi traditsiooni jätkajaks. Harold Bloom arvas kaheksakümnendatel aastatel, et "Whitmani ja Stevensi rohkete tänapäevaste pärijate hulgast saavutab tõenäoliselt just John Ashbery ligikaudu samavõrd silmapaistva koha" (Modern Critical Views: John Ashbery. New York: Chelsea House Publishers, 1985, lk 15). Juba enne Bloomi oli David Shapiro väljendanud samalaadset veendumust, rõhutades Ashbery poeetika mallarmélikkust ja väites, et tema luule olevat "meie kõige keerukamate esteetiliste ihade kehastus" (a model of our most difficult aesthetic desires, in: David Shapiro, John Ashbery: An Introduction to the Poetry. New York: Columbia University Press, 1979, lk 10). Nüüdseks on sellised seisukohad muutunud päris tavaliseks, samas aga vaieldakse Ashbery loomingu üle ikka edasi.

Harilikult algab arutlus Ashbery luule üle imestusega, mis mõjub nagu kohustuslik viisakusavaldus: kuidas on võimalik, et sedavõrd hämar, keerukas, arusaamatu ja segane luuletaja on saavutanud nii suure tunnustuse ja leidnud nii palju lugejaid? Mõistagi on loodetud, et luuletaja ise härjal sarvist haaraks ja kõigile kenasti selgeks teeks, mida ta oma loominguga õieti öelda tahab. Sellest on Ashbery aga keeldunud. Keeldumise põhjusi seletab ta ometi väga lihtsalt ja selgelt raamatus "Teised traditsioonid" (Other Traditions. Cambridge, Massachusetts: Harvard University Press, 2000). "Luule algab ja lõpeb minu meelest väljaspool mõtlemist. Tõsi küll, mõtlemine on luuletamise osa; vahel tundubki mulle, et mu looming lihtsalt jäädvustab mõtlemisprotsesse, sõltumata sellest, mis on mõtlemise aine. Kui see tõsi on, siis võtaksin meeleldi omaks, et olen tahtnud neid protsesse kuidagi luule objektiks muuta – vist on see seisukoht suguluses William Carlos Williamsi lausega "ideid ainult asjade näol" [no ideas but in things], aga selle vahega, et minu jaoks on ideed samuti asjad." (Lk. 2.) Kui ideed ongi asjad, siis ei saa luulet tõepoolest seletada lausetega, mis jäävad luulest väljapoole: see võrduks katsega seletada lauda tooli abil või määratleda puulehti linnulaulu kaudu. Igatahes ei saa luulet seletada luuletaja ise, sest kui ta pakubki võtit, näeb osa publikust selles uut lukku, ehk nagu Ashbery ütleb: "Ma ei suuda seda teha, sest mulle tundub, et minu luule ongi seletus. Aga mille seletus? Minu mõtlemise seletus, on ta mis ta on."

Ninniku väike tõlkevalik keskendub Ashbery hilisemale luulele. Enamik luuletusi on tõlgitud raamatust "Kuhu pean mina minema" (Where Shall I Wander, 2005), kaks luuletust on kogust "Kas kuuled, lind" (Can You Hear, Bird, 1995) ja üks pole kogudes ilmunud. Tõlked on tehtud täie teadmisega, et Ashbery puhul pole täpne tõlge võimalik, sest mitte keegi ei tea, millisele objektile üks või teine fraas täpselt viitab. Samas võib tõlge aga jäljendada sedasama mõtlemisprotsessi, mis Ashbery enese sõnul on tema luule objekt: veel enam, tõlkimisprotsess ongi seesama mõtlemisprotsess, mis Ashbery tekstis nähtavale peaks tulema. Järelikult on Ashbery luuletuse tõlge sama mis Ashbery luuletus, isegi kui neil ei ole vähematki ühist. Aga kas tõesti ei ole? Ehk algab ka tõlge väljaspool mõtlemist? Ja lõpeb väljaspool mõtlemist?


Hasso Krull




Ashbery pesa
http://epc.buffalo.edu/authors/ashbery/

Intervjuud Ashberyga
http://www.theparisreview.org/interviews/3014/the-art-of-poetry-no-33-john-ashbery
http://www.csmonitor.com/Books/chapter-and-verse/2013/0415/Interview-with-poet-John-Ashbery
http://www.bostonreview.net/NPM/adam_fitzgerald_john_ashbery.php

Ashbery kohta
http://observer.com/2013/01/the-meaning-of-all-this-talking-to-john-ashbery-about-his-past-present-and-future/
http://www.slate.com/articles/news_and_politics/the_highbrow/2005/03/the_instruction_manual.html
http://jacketmagazine.com/02/perloff02.html

Ashbery loeb oma luuletusi
http://writing.upenn.edu/pennsound/x/Ashbery.php



sisu