Prantsuse keelest Kristjan Haljak
MALDORORI LAULUD
Esimene laul
I stroof
Taevale on meelepärane, et lugeja koguks julgust ja muutuks otsemaid sama verejanuliseks kui see, mida ta loeb, leides eksimatult oma metsiku ja järsakulise teeraja läbi nende hämarate ja mürgiste lehekülgede lohutu mädasoo; sest kui ta lugedes ei rakenda halastamatut loogikat ja mõistust, mille pinge võrdub vaid ta umbusuga, siis lahustavad raamatu surmavad aurud ta hinge nagu vesi suhkru. Järgnevad leheküljed ei sobi kõigile lugemiseks: üksnes vähesed suudavad ohutult nautida seda kibedat vilja. Seetõttu peatu, arglik hing, ja pööra ümber enne, kui tungid liialt kaugele taolisele läbiuurimata maale. Kuula tähelepanelikult, mis ma sulle ütlen: ära liigu mitte edasi, vaid mine tuldud teed tagasi, nii nagu poja silmad, kui ta ema pühalikku ilmet nähes aupaklikult pilgu kõrvale pöörab; või pigem nagu külmakartlikud ja väga mõtlikud kured, kes talvel tervet taevalaotust haarava teravnurkse parvena väljasirutatud tiivul läbi vaikuse lendavad, ühe kindla punkti suunas horisondil, kust äkitselt ründab kummastav ja tugev tuulehoog, ennustades peatset tormi. Vanim kurg, kes moodustab ainuisikuliselt avangardi, raputab mõistliku inimese kombel pead, et väljendada sügavaimat rahulolematust (muide, minagi poleks tema olukorras rahul), plagistades sealjuures nokaga nii, et ta vana sulgedeta kael, kolme kurepõlvkonna kaasaegne, tõmbleb üha lähenevat tormi kuulutavais ärrituslaineis. Olles oma kogenud pilguga mitu korda külmavereliselt igasse suunda vaadanud ja ühist vaenlast melanhoolse tunnimehe valvsa hüüuga tõrjunud, võngutab kurgedest esimene (sest just temal on eesõigus näidata sabasulgi endast rumalamaile liigikaaslasile) osavalt selle geomeetrilise kujundi tippu (mis võib küll kolmnurk olla, aga mille kolmandat külge me nende veidrate rändlindude puhul ometi ei näe), kord pakpoordi, kord tüürpoordi suunas nagu osav kapten; ning manööverdades tiibadega, mis ei paista varblase omadest suuremad, valib mõne teise, kindlama ja filosoofilisema raja, sest ta ei ole ju loll.
II stroof
Lugeja, võib-olla sa tahad, et manaksin selle teose alguses esile viha! Aga kes sulle ütles, et sa seda veripunast auru oma uhkete, suurte ja kõhetute sõõrmetega külluseni ahmida ei saa, olles supelnud lugematuis naudinguis, keerates end aeglaselt ja majesteetlikult kõhuli nagu hai, näol ilus ja sünkjas ilme, nagu mõistaksid sa ise oma tegevuse ja legitiimse isu tähtsust? Oo koletis, võin kinnitada, et sinu õudse nospli kaks vormitut auku tunnevad tõelist rõõmu isegi siis, kui sa enne seda kolm tuhat korda järjest Igaviku neetud südametunnistust sisse hingaksid. Sinu ninasõõrmed, mis on sõnul öeldamatust rahuldusest ja tardunud ekstaasist mõõtmatult paisunud, ei nõuagi ruumilt enam midagi paremat, sest see on otsekui viiruki ja parfüümiga immutatud; neid täidab pilgeni täiuslik õnn nagu ingleid, kes elavad keset mahedate taevaste toredust ja rahu.
III stroof
Annan paari reaga teada, et oma esimestel õnnelikel eluaastatel oli Maldoror hea; nüüd on see tehtud. Siis aga taipas ta, et on sündinud kurjana: milline erakordne saatus! Pikki aastaid varjas ta oma iseloomu nii hästi kui oskas; aga selle ebaloomuliku keskendumise tõttu, mis talle loomuomane ei olnud, lõi veri talle iga päev pähe, kuni ta seda viimaks enam taluda ei suutnud ja sööstis otsustavalt kurjale teele... mõnusasse atmosfääri! Kes oleks arvanud, et kallistades väikest õhetavat põngerjat, oleks Maldoror tahtnud ta huuled habemenoaga ära lõigata, ja olekski seda teinud, kui Õiglus oma arvukaist nuhtlusist koosneva saatjaskonnaga poleks teda iga kord takistanud. Valelik ta polnud, ta vaatas tõele näkku ning tunnistas oma julmust. Kas kuulsite, inimesed! Ta julgeb neid sõnu selle väriseva sulega korrata. Seega on olemas üks vägi, mis on tugevam kui tahe... Needus! Kas tahaks kivi põgeneda oma raskuse eest? Võimatu. Niisama võimatu nagu hea ja kurja liit. Just seda ma ülalpool öelda tahtsingi.
VI stroof
Las küüned kasvavad viisteist päeva. Oi kui armas on tirida jõhkralt voodist välja nooruk, kelle ülahuulel ei kasva veel karvu, ja pärani silmi silitada käega õrnalt ta laupa, lükates tahapoole ta kaunist juust! Siis äkki, kui ta seda kõige vähem oodata oskab, suruda pikad küüned ta pehmesse rinda, aga jätta ta siiski ellu; sest kui ta sureks, ei saaks hiljem enam jälgida ta kannatusi. Seejärel juua verd, lakkudes ta haavu; aga kõik selle aja, mis vältab terve igaviku, laps nutab. Pole midagi paremat kui tema veri, mis lasti välja nii, nagu äsja ütlesin, ja on alles soe; välja arvatud ehk tema pisarad, kibedad kui sool. Inimene, oled sa kunagi maitsnud oma verd, kui olid kogemata sõrme lõiganud? On ju hea, eks ole; sest sel pole mingit maitset. Ja kas mäletad, kuidas sa ükskord tumedatesse mõtetesse süüvinult tõmbasid kamaluga üle oma haiglase, pisaraist märja näo; siis liikus käsi vältimatult suuni, mis noolis pikkade sõõmudega pisaraid tollest karikast, värisevast kui õpilase hambad, kes vaatab kahtlustavalt oma sünnipärast rõhujat. On ju hea, eks ole; sest see maitseb nagu äädikas. Räägitakse palavalt armastatu pisaraist, kuid lapse pisarad on suulaele kõige magusamad. Tema ju ei reeda kunagi, sest ta ei tunne veel kurja; palavalt armastatu aga reedab varem või hiljem... tuletasin selle analoogia põhjal, sest ma ei tea sõprusest ega armastusest midagi (tõenäoliselt ei võtagi ma neid kunagi omaks; vähemalt mitte inimsoolt). Seega, kuna su veri ja pisarad on sulle meeltmööda, siis maiusta, maiusta julgesti nooruki pisarate ja verega. Seo ta silmad kinni, kiskudes ise samal ajal ta tukslevat ihu; ja kui oled juba tundide kaupa ta imelisi karjeid kuulanud, mis sarnanevad haavatute kõrist kostvale läbitungivale surmakorinale lahinguväljal, siis tõmbu tagasi otsekui laviin, sööstes kõrvaltoast kohe jälle välja, et teeselda, nagu oleksid talle appi tulnud. Sa seod lahti ta paistes soonte ja liigestega käed, sa annad ta eksinud silmadele nägemise tagasi, asudes taas lakkuma ta pisaraid ja verd. Kui tõeline on nüüd kahetsus! Ilmub meis peituv jumalik säde, mis end nii harva näitab; aga liiga hilja! Süda rõõmustab, lohutades süütut, kellele on liiga tehtud: "Nooruk, kes sa äsja kannatasid ebaõiglasi piinu, kes ometi võis sulle teha seda kurja, millele ma ei oska nimegi anda! Vaeseke! Kuidas sa kannatasid! Kui su ema seda teaks, oleks ta surmale sama lähedal kui mina praegu, tundes süüdlaste vastu pöörast jälestust. Aga jumalparaku, mis on üldse hea ja kuri? Kas seesama asi, millega me raevunult tunnistame oma jõuetust, ja iha jõuda lõpmatuseni kas või kõige hullumeelsemal viisil? Või on need siiski kaks erinevat asja ? Nojah... olgu nad parem juba üks ja seesama... mis minust muidu viimsel kohtupäeval saaks! Anna mulle andeks, nooruk; toosama, kes seisab su suursuguse ja pühaliku näo ees, tema murdiski su luid ning kiskus sinu ihu, mille ribad su keha küljes nüüd tolknevad. Küllap oli see mu haige mõistuse hullus, küllap oli see varjatud loomusund, mis mind seda kuritegu sooritama sundis, nii nagu kotkas oma saaki kisub; ja ometi, mina kannatasin niisama rängalt kui mu ohver! Anna mulle andeks, nooruk. Kui ma sellest ajalikust elust kord lahkun, soovin, et me igavesti teineteise embusesse jääksime; et me sulaksime kokku üheksainsaks olendiks, minu suu kleepunud su suule. Aga isegi siis poleks mu karistus täielik. Nüüd hakkad sina mind kiskuma, küünte ja hammastega, ealeski peatumata. Mässiksin oma keha lõhnavaisse vanikuisse, kuni too lunastav holokaust kestab; ja me mõlemad kannataksime, mina sellepärast, et olen puruks kistud, sina sellepärast, et sa kisud mind puruks... mu suu kleepunud su suule. Oo õrnasilmne linalakk, kas teed siis nii, nagu sulle soovitan? Tahan, et teeksid seda kas või vastu tahtmist, et mu südametunnistus rõõmustaks." Niisuguse jutuga teed sa ühtaegu inimesele kurja ja võidad tema armastuse: suuremat õnne ei saagi enam ette kujutada. Hiljem võid ta haiglasse viia, muidu võib halvatus talt elu võtta. Sind hakatakse nimetama heaks, ja muistsel hauamonumendil katavad su paljaid jalgu kuldmedalid ja loorberipärajd.. Oo sina, kelle nime ma ei taha siia kuriteo pühadust ülistavale leheküljele kirjutada, ma tean, et sinu andestus on suur nagu terve maailm. Aga mina elan ju ikka veel!
IX stroof
Panen ette, et võiksin vähemagi meeleliigutuseta deklameerida üht tõsist ja külma stroofi, mida kohe kuulete. Pange ta sisu hästi tähele ja hoiduge sellest valulisest muljest, mille ta teie vaevatud kujutlusvõimele jätab otsekui haava. Ärge arvake, et olen suremas, ma pole veel sugugi skelett ja mu laubal pole vanaduse märki. Heitkem seega kõrvale võrdlus luigega, kes parajasti hinge heidab – ärge nähke enda ees muud kui koletist, kelle nägu jääb varju; see nägu aga polegi nii õudne kui ta hing. Ometi pole ma kurjategija... Aitab sellest teemast. Alles hiljuti kohtusin jälle merega ja hulkusin laevatekkidel, ning mu mälestused on nii elavad, nagu oleks see olnud eile. Kui vähegi saate, jääge lugedes sama rahulikuks kui mina, kuigi ma praegu oma ettepanekut juba kahetsen, ja ärge punastage inimsüdame pärast. Oo siidsilmne kaheksajalg! Sina, minu hingest lahutamatu hing; sina, maakera ilusaim asukas, neljasajast iminapast haaremi valitseja; sina, kelles õilsalt ja loomupäraselt elavad koos õrn kommunikatiivne voorus ja jumalikud graatsiad, üksmeelselt, köidetud purunematu ahelaga, miks küll ei ole sind minuga, miks küll ei suru sa oma elavhõbedast kõhtu minu alumiiniumrinna vastu, kui istume kuskil rannakaljul ja naudime vaatepilti, mida ma jumaldan!
Vana ookean, kristalsete voogudega, sa sarnaned mõõtmete poolest neile taevassinistele märkidele, mida võib näha muljutud samblike seljal; oled üüratu sinikas maa kehal: see võrdlus meeldib mulle. Niisiis, silmates sind esmakordselt, riivab sügavalt vapustatud hinge üks pikk ja kurblik ohe, vist sinu õrna tuule sosin, jättes kustumatu jälje ja meenutades su armastajaile, ilma et nad seda alati mõistaks, inimese karmi päritolu, kus ta õppis tundma valu, mis temast enam ei lahku. Tervitan sind, vana ookean!
Vana ookean, su harmooniliselt sfääriline vorm, mis geomeetria tõsisele näole naeratuse toob, meenutab mulle üleliia inimese väikesi silmi, mis on pisikesed nagu metsseal ja mille kontuuri täiuslik ringjoon sarnaneb öölinnu silmadele. Ometi on inimene aastasadu ennast ilusaks pidanud. Kahtlustan küll, et ta usub oma ilusse vaid enesearmastusest; tegelikult ta aga ilus ei ole ja teab seda isegi; sest miks ta muidu omasuguseid säärase põlgusega silmitseb? Tervitan sind, vana ookean!
Vana ookean, sa oled identsuse sümbol: oled alati iseendaga võrdne. Sinu olemus ei muutu kunagi, ja kui su lained ongi kuskil tormised, siis teisal, pisut kaugemal, valitseb täielik rahu. Sa pole nagu inimene, kes tänaval peatub, et vaadata buldogide kaklust, aga sammub peatumata edasi, kui matuserongkäik mööda läheb; kes on hommikul heas ja õhtul halvas tujus; kes täna naerab ja homme nutab. Tervitan sind, vana ookean! Vana ookean, pole sugugi võimatu, et varjad oma rüpes kasulikke avastusi, mis inimene tulevikus teeb. Vaala sa talle juba andsidki. Sa ei lase loodusteaduse ahneil silmil oma tuhandeid sisemisi saladusi hõlpsasti ära arvata: oled tagasihoidlik. Inimene seevastu kiitleb vahet pidamata, iga pisemagi asja pärast. Tervitan sind, vana ookean!
Vana ookean, sa toidad paljusid kalaliike, aga need pole välja kuulutanud omavahelist vendlust. Iga liik elab oma nurgas. Nende erinevad temperamendid ja tõekspidamised pakuvad rahuldava seletuse nähtusele, mis alguses tundub olevat anomaalia. See kehtib ka inimese kohta, keda küll ei saa samamoodi välja vabandada. Ühel maalapil elab kolmkümmend miljonit inimolendit, kes usuvad, et ei tohi sekkuda naabrite ellu, ning hoiavad oma maatükist otsekui juurtega kinni. Kõik inimesed, suurematest väiksemateeni, elavad nagu metslased koopas ja käivad ainult haruharva väljas, et külastada omasuguseid, kes kükitavad teistes koobastes. Suure ja universaalse inimpere kujutelm on utoopia, mis väärib vaid kõige keskpärasemat loogikat. Vastupidi, neid viljakaid imetajaid jälgides torkab silma pigem tänamatus; kohe tulevad ju mõttesse arvukad vanemad, kes olid Looja vastu nii tänamatud, et hülgasid oma haleda ühtimise vilja. Tervitan sind, vana ookean!
Vana ookean, sinu materiaalset vägevust võib võrrelda vaid jõuga, mida oli tarvis, et kogu sinu massi sünnitada. Ainsa pilguga sind hõlmata ei saa. Sinu vaatlemiseks peab silma teleskoop sujuvalt pöörama kõigi nelja ilmakaare poole, nii nagu võrrandit lahendav matemaatik peab läbi uurima kõik erinevad võimalused, et lahenduseni jõuda. Inimene tahab rammusam välja näha, sööb selleks toiduaineid ja teeb veel muidki pingutusi, mis vääriksid paremat saatust. Aga tõmmaku see tore konn end pealegi õhku täis, nii palju kui tahab. Ole rahulik, ta ei saa kunagi sama suureks kui sina; nii ma vähemalt arvan. Tervitan sind, vana ookean! Vana ookean, su veed on kibedad. Nad maitsevad nagu sapp, mida kriitik pritsib kunsti, teaduse ja üldse kõige peale. Kui kellelgi on geniaalsust, hakatakse teda idioodiks pidama; kui kellelgi on ilus keha, siis ilgeks küürakaks. Küllap tajub inimene tugevasti oma ebatäiuslikkust, kolm neljandikku muide ta enda süü, miks seda muidu nõnda kritiseeritakse! Tervitan sind, vana ookean!
Vana ookean, vaatamata meetodite täpsusele ja teadusliku uurimise vahenditele, mis inimesi aitavad, pole ikka veel suudetud mõõta su kuristike peadpööritavat sügavust; kõige pikemad, kõige raskemad põhjaloodid pole nendeni ulatunud. Kalad küll... eks neile on see lubatud: aga inimesele mitte. Olen endalt sageli küsinud, mida oleks kergem tundma õppida: kas ookeani sügavust või inimhinge sügavust? Sageli seisin laevatekil, käsi vastu laupa, kui kuu kõikus ebaühtlaselt mastide vahel, ja avastasin üllatusega, et olin tõrjunud kõrvale kõik muud mõtted, sundides end otsima lahendust sellele keerulisele küsimusele! Jah, kumb neist kahest on sügavam, läbitungimatum: kas ookean või inimhing? Kui kolmkümmend aastat elukogemust võiks mingil määral seda lahendust ühes või teises suunas kallutada, tohiksin ehk väita, et hoolimata ookeani sügavusest ei kannata ta ometi välja võrdlust inimhinge sügavusega, kui arvestada just seda omadust. Olen suhelnud vooruslike inimestega. Kuuekümneaastaselt surid nad ära, ja igaüks kisendas: "Nemad tegid siin ilmas head, see tähendab, tegid heategevust: muud ei midagi, ei mingit kavalust, samamoodi võib teha igaüks." Kes küll mõistaks, miks kaks armastajat, kes eelmisel õhtul üksteist jumaldasid, lähevad lahku ühe valesti tõlgendatud sõna pärast, üks itta, teine läände, täis viha, kättemaksu, armu ja kahetsuse okkaid, ning ei kohtu enam ealeski, sest mõlemaid rüütab üksildane uhkus. See ime kordub päevast päeva ega ole sellepärast veel sugugi vähem imeline. Kes mõistaks, miks me tunneme rõõmu omasuguste üldisest viletsusest, ja isegi oma kõige kallimate sõprade erilisest viletsusest, kui see meile samal ajal ometi ka haiget teeb? Lõpetan selle seeria ühe vastuvaidlematu näitega: inimene ütleb silmakirjalikult "jah", aga mõtleb "ei". Sellepärast inimpõrssad üksteist üksteist nii palju usaldavadki ega ole egoistlikud. Psühholoogial seisab veel palju avastusi ees. Tervitan sind, vana ookean!
Vana ookean, oled nii võimas, et inimesed on seda omal nahal tundma õppinud. Nad on kasutanud kõiki oma vaimu varusid... suutmata sind ometi valitseda. Nad leidsid omale isanda. Väidan, et nad leidsid midagi enesest võimsamat. Ja sellel on ka nimi. See nimi on: ookean! Säärast hirmu tekitad sa neis, et nad on hakanud sind austama. Ja ikkagi paned sa nende kõige raskemad masinad õrnalt, kergelt ja elegantselt valssi tantsima. Sunnid neid tegema gümnastilisi hüppeid otse taevani, ning sukelduma imetlusväärselt oma sügavustesse: köietantsija tunneks kadedust. Küll on nad õnnelikud, kui sa neid lõplikult oma kihisevatesse kurdudesse ei mässi, et nad ilma raudteega sõitmata näha võiksid, kuidas kalad sinu vetevalla sisikonnas ennast õieti tunnevad, ja muidugi ka seda, kuidas nad ise ennast seal tunnevad. Inimene ütleb: "Mina olen ookeanist targem." Võib-olla küll; see on päris tõsi; aga tema kardab ookeani palju rohkem kui ookean teda: seda polegi tarvis tõestada. Too vaatlev patriarh, kes meie kõlkuva kera algusaegu pealt nägi, naeratab haletsusest, jälgides rahvaste merelahinguid. Sadakond inimkätega loodud leviaatanit. Ülemuste ülepaisutatud käsud, haavatute karjed, kahuripaugud, kogu see lärm pahvatab vaid mõneks sekundiks ja vaibub siis jälle. Tundub, et draama on lõppenud ja ookean on kõik oma kõhtu neelanud. Ta lõuad on üüratud. Küllap on ta allpool veel vägevam, seal tundmatuses! Selle rumala ja kahjuks ka igava komöödia krooniks võib taevas näha mõnd hilist, äravaevatud toonekurge, kes lennuhoogu maha võtmata hüüab : "Äh! ... Minu meelest oli see vilets! Seal põhjas olid mustad täpid; panin silmad kinni: nad kadusid ära." Tervitan sind, vana ookean!
Vana ookean, oo igavene poissmees, kui sa mõõdad oma raugete valduste ülevat üksindust, tunned õiglast uhkust oma sünnipärase vägevuse ja selle tõese kiituse üle, mida sulle innukalt laulan. Sind äiutab meelalt su majesteetliku aegluse mahe hingus, suursuguseim kõigist omadustest, millega ülim valitseja sind õnnistas, ja hämara müsteeriumi vallas rullid sa lahti võrratuid laineid üle kogu oma oivalise pinna, tunnetades rahulikult oma igavest võimu. Nad kulgevad paralleelselt, eraldatud vaid väikeste vahemaadega. Vaevalt on vaibunud üks, kui hajuva vahu melanhoolse mühina saatel veereb talle paisudes vastu teine, meenutades meile, et kõik on vaid vaht. (Samuti surevad ka inimolendid, need elavad lained, monotoonselt üksteise järel; kuid ilma merevahu mühinata). Rändlind jääb lainetele julgelt puhkama ja usaldab end nende metsikult uhkete voogude hoolde, kuni ta tiivakondid on taas piisavalt jõudu kogunud, et õhulist palverännakut jätkata. Tahaksin, et inimlik hiilgus kujutaks endast vaid su lihakssaanud peegeldust. Nõuan palju, ja see siiras soov on sulle auks. Igaviku võrdpilt, su moraalne vägevus on üüratu nagu filosoofi mõttelend, nagu naise armastus, nagu linnu jumalik ilu, nagu poeedi mõtisklused. Ööstki oled sa ilusam. Ütle mulle, ookean, kas tahaksid olla mu vend? Vooga ägedamalt... veel... veel ägedamalt, kui tahad, et võrdleksin sind Jumala kättemaksuga; siruta välja oma kooljakarva küünised, rajades teed läbi iseenda rinna... väga hea. Veereta oma õõvastavaid laineid, ilge ookean, keda vaid mina mõistan ja kelle ees põlvitan maani. Inimeste võim on võlts ega mõju mulle; sina aga küll. Oo! Kui sa peale tungid, hari kõrge ja kohutav, ümber voogavad kurrud otsekui õukond, hüpnotiseeriv ja metsik, veeretades laineid eneseteadlikult üksteise otsa ja tuues samal ajal rinna sügavusest kuuldavale tumma, igikestvat mühinat, justkui rõhuks seda tungiv kahetsus, mis on minu jaoks kättesaamatu, mühinat, mida inimesed kardavad isegi siis, kui nad sellesse süüvivad turvaliselt rannikul seistes, niisiis, ma näen, et mul pole õigust lugeda end sinuga võrdseks. Seetõttu, olles su ülevõimu tunnistaja, annaksin ma sulle kogu oma armastuse (ja mitte keegi ei tea, kui palju armastust mu ilupüüdlusis peitub), kui sa ei sunniks mind valuliselt mõtlema omasuguste peale, kes moodustavad su kõrval eriti iroonilise kontrasti, kõige totakama vastuolu, mida loodus eales näha võib; sind armastada ma ei suuda, ma jälestan sind. Aga miks ma siis juba tuhandendat korda sinu juurde tagasi tulen, su sõbralike käte vahele, mis võtavad mu vastu ja silitavad mu hõõguvat laupa, võttes oma puudutusega palaviku ära! Ma ei tunne su varjatud saatust; mulle pakub huvi kõik, mis sinusse puutub. Ütle mulle, kas sina oledki pimedusevürsti kodu. Ütle mulle... ütle mulle, ookean (ainult mulle, et mitte kurvastada neid, kes peale pettekujutluste midagi ei tunne), kas Saatana hingus sünnitabki neid torme, mis tõstavad pilvedeni su soolaseid vesi. Ütle seda mulle kindlasti, sest mind rõõmustaks teadmine, et põrgu on inimesele niivõrd lähedal. Soovin, et see jääks mu loitsu viimseks stroofiks. Niisiis, tahan sind veel viimast korda tervitada ja sinuga hüvasti jätta! Vana ookean, kristalsete voogudega... Mu silmad on pisarais ja mul pole jõudu jätkata; tunnen, et käes on aeg inimeste juurde tagasi minna; kuid... julgust! Tehkem see tohutu pingutus ja viigem oma saatus siin maa peal kohusetundlikult täide. Tervitan sind, vana ookean!
Teine laul
I stroof
Kuhu kadus too Maldorori esimene laul, mille tema suu, täis belladonnalehti, lasi mõtisklusehetkel lendu läbi raevu valdade? Kuhu küll kadus too laul... Ega keegi täpselt ei tea. Ei valvanud teda tuuled ega puud. Moraalgi käis sealt läbi, teadmata, et nende leeklevate lehekülgede taga on tema energiline toetaja, ja ta nägi laulu kindlal ja sirgel sammul teadvuste salasoppidesse ja hämaraisse urkaisse suundumas. Teadus mõistab, et sellest hetkest peale ei tunne kärnkonnanäoline inimene ennast enam ära ja tihti tuleb talle peale raevuhoog, mis muudab ta metslooma taoliseks. Kuid see pole tema süü. Inimene uskus ju alati, silmalaud ujeduse reseeda varjus, et ta koosneb vaid headusest ja imeväiksest kurjusekübemest. Kiskudes päevavalguse kätte ta südame ja selle lõimed, tegin talle jõhkralt teatavaks, et ta koosneb vaid kurjast ja väiksest headusekübemest, mida seaduseandjad suurivaevu koos hoiavad, et see ära ei auraks. Kuna ma ei õpetanud talle midagi uut, loodan, et ta ei tunne igavest piinlikust mu kibedate tõdede pärast; kuid selle soovi täitumine ei vastaks loodusseadustele. Tegelikult rebin ma ta reetlikult ligaselt näolt maski ning kukutan ta peenekoelised petlikud valed ükshaaval hõbebasseini, otsekui elevandiluust kuulikesed: seega on loomulik, et ta ei suuda end taltsutada ega nägu kätega varjata, isegi kui mõistus hajutab uhkuse tormid. Seetõttu tõmbab minu kangelane enda peale leppimatu viha, rünnates inimkonda, kes peab ennast haavamatuks, ja katkestades absurdsed filantroopilised tiraadid; sääraseid kõnesid on liivateradena kuhjunud raamatuisse, mille totter, aga tüütu koomika mulle arulagedail hetkil peaaegu meeldima hakkab. Ometi nägi ta seda ette. Sellest ju ei piisa, kui mõne raamatukogus leiduva pärgamendi päisele maalitakse headuse kujutis. Oo inimolend! Siin sa nüüd oledki, alasti kui vagel minu kaheteralise teemantmõõga ees! Hülga endine teguviis; uhkuse aeg on möödas: meelemasenduses heidan ma sinu poole oma palve. Keegi jälgib su kuritegeliku elu vähimaidki liikumisi; oled mässitud ta metsiku läbinägelikkuse peenesse võrku. Ära jää teda uskuma, kui ta sulle selja pöörab; ikka jälgib ta sind; ära jää teda uskuma, kui ta silmad kinni paneb; ikka veel jälgib ta sind. Raske uskuda, et oled tõesti teinud hirmsa otsuse ületada mu kujutlusvõime last kurjuses ja kavaluses. Tema nõrgemadki löögid tabavad märki. Mõningaid ettevaatusabinõusid tarvitusele võttes saab ehk õpetada kellelegi, kes seda veel ei tea, et hundid ja kaabakad omasuguseid ei murra: ehk pole see neil lihtsalt kombeks. Niisiis, usalda oma olemasolu julgelt tema hoolde: ta juhib seda nii nagu oskab. Ära usu ta päikse käes säravat soovi sind parandada; ta näitab su vastu vaid mõõdukat huvi, kui sedagi; ja eks jõua ma nõnda öeldes juba tõearmastuse heatahtliku piirini. Kurja aga teeb ta sulle meelsasti sellepärast, et tema õigustatud veendumust mööda peaksid sa muutuma temaga samaväärselt kurjaks ning saatma teda põrgu haigutavasse kuristikku, kui see tunnike kord on tulnud. Tema jaoks on koht juba ammu valmis, seal võib märgata rauast tapalava, kust ripuvad ketid ja kaelarõngad. Kui saatus ta sinna viib, võib tume kuristik esmakordselt nautida sedavõrd maitsvat saaki ja teda sobivaimas paigas tähelepanelikult vaadelda. Tundub, et kõnelen meelega isalikul toonil, ja inimkonnal pole õigust kurta.
III stroof
Ärgu iial saabugu päev, mil mina ja Lohengrin tänaval teineteisest mööda läheme, otsagi vaatamata, müksates teineteist küünarnukiga nagu oleks meil kiire! Oh! Tahan pageda selle oletuse eest nii kaugele kui saab! Igavene Olend lõi maailma nagu see on: suur oleks tema tarkus, kui ta ühe mõõdetud hetke vältel, mil napilt jõuab haamriga purustada naisterahva pea, unustaks oma tähise majesteetlikkuse, et ilmutada meile müsteeriume, mille keskel meie olemine lämbub nagu kala pargase põhjas. Kuid ta on võimas ja suursugune: tema ideede ülevõim valdab meid täielikult; kui ta inimestega läbirääkimisi peaks, paiskuks kogu häbi taas talle näkku. Aga... sind väetikest küll! Miks sa ometi ei punasta? Vähe sellest, et sünnitati füüsiliste ja moraalsete vaevade armee meie ümber: meie räbalates saatuse saladust pole meile avaldatud. Ma tunnen ju teda, Kõigevägevamat... ja tema tunneb mind samuti. Kui me juhtumisi käime sama rada ning tema läbitungiv pilk näeb mind kaugelt lähenemas, siis valib ta kõrvaltee, et vältida kolmeharulist plaatinast ussikeelt, mille loodus mulle on andnud. Valmistaksid mulle rõõmu, oo Looja, kui laseksid mul südant puistada. Hoides hävitavaid irooniaid kindlalt ja külmalt oma käes, hoiatan sind, et mu südames on neid piisavalt, ründamaks sind oma olemise otsani. Põrutan vastu su õõnsat keret, aga säärase jõuga, et sealt pudenevad välja mõistuseraasud, mida sa ei inimesele anda ei raatsinud, sest olid kade ja kartsid teda endaga võrdseks teha; peitsid neid häbematult oma kõhuõõnes, sina kurikaval bandiit, otsekui polekski sa teadnud, et minu alati avali silm nad ükskord paratamatult leiab ja siis ma varastan nad ära, et jagada neid omasugustega. Tegin nagu öeldud, ja nüüd nad sind enam ei karda; nad vastavad sinu jõule jõuga. Saada mulle surm, et kahetseksin oma jultumust: paljastan rinna ja ootan alandlikult. Ilmuge ometi, igaveste piinade naeruväärsed avarused!... üleskiidetud atribuutide tunderõhulised panoraamid! Tuleb välja, et ta ei suutnud peatada mu vereringet, mis teda mõnitab. Ometi on mul tõendeid, et ta ei kõhkle kustutamast teiste õitsvat eluhingust juba varases eas, mil nad on vaevu jõudnud elurõõme maitsta. See on lausa jõhker; kuid muidugi vaid minu nõdra arvamuse järgi! Nägin, kuidas Looja oma mõttetut julmust üles ärritas, süüdates tulekahjusid, kus hukkusid vanurid ja lapsed! Rünnakut ei alusta mitte mina, tema ise kihutab mind takka, et paneksin ta pöörlema nagu vurri, pekstes teda piitsaga, millel on terasest piud. Eks ole see tema ise, kes varustab mind süüdistustega tema vastu? Minu pöörane tuhin ei vaibu! Teda toidavad hullumeelsed õudused, mis mind unetuse ajal painavad. Kõik eelnenu panin kirja ainult Lohengrini pärast; tuleme siis tema juurde tagasi. Kartes, et ta hiljem võiks muutuda teiste inimeste sarnaseks, otsustasin alguses, et pussitan ta surnuks, kui ta on süütu lapseea seljataha jätnud. Siis aga mõtlesin järele ja jätsin asja aegsasti ja elutargalt katki. Talle ei tuleks pähegi, et veerand tundi oli ta viibinud surmaohus. Mul oli kõik juba valmis, nugagi ostetud. See oli armas väike pistoda, sest mulle meeldib graatsia ja elegants ka tapariistade juures; kuid ta oli pikk ja terav. Üksainus täpne löök kaela, läbi unearteri, sellest oleks minu arust olnud küll. Olen oma teguviisiga rahul; hiljem oleksin kahetsenud. Niisiis, Lohengrin, tee mis sul pähe tuleb, toimi oma tahtmist mööda, lukusta mind eluks ajaks hämarasse vangikongi, kus kaaslasteks on skorpionid, või kisu mu silm peast välja, nii et see maha kukub, ometi ei tee ma sulle iial ühtki etteheidet; olen sinu päralt, ma kuulun sulle, ma ei ela enam enda jaoks. Sinu tekitatud valu on tühine, võrreldes õndsa teadmisega, et minu piinaja mõrtsukakäed on kastetud jumalikku olemusse, ülevamasse kui ühelgi temasugusel! Jah, ikkagi on ilus inimolendile elu anda, hoides alal lootust, et kõik inimesed polegi kurjad, sest oli ju ometi üks, kes mõistis väevõimuga köita mu kibeda sümpaatia umbuskliku jälestuse.
V stroof
Oma tavapärasel jalutuskäigul läbisin iga päev üht kitsast tänavat; iga päev jälitas mind terve tee üks nõtke kümneaastane tütarlaps, hoides viisakat vahemaad ning jälgides mind kaastundlike ja uudishimulike silmadega. Oma vanuse kohta oli ta päris suur ja pikka kasvu. Paksud mustad juuksed, mis olid pealaelt lahku kammitud, langesid peente patsidena marmorvalgeile õlgadele. Ükskord, kui ta jälle mu järel kõndis, haarasid ühe matsliku naise käed ta juustest, nagu tuulekeeris haarab leegi, kaks jõhkrat latakat lajatas vastu tumma, uhket nägu, ning see eksinud hing viidi koju tagasi. Asjata teesklesin ükskõiksust; tema sündsusetuks muutunud kuju jälitas mind ikka lakkamatult. Kui ma teise tänavasse põikasin, et jalutuskäiku jätkata, jäi ta metsiku tahtepingutusega seisma tolle kitsa tänava lõppu, liikumatult nagu Vaikuse monument, ning vahtis enese ette, oodates, et ma ta silmist kaoksin. Ükskord kõndis see tüdruk tänaval minust ees ning astus minuga ühte sammu. Kui proovisin temast mööda minna, hakkas ta peaaegu jooksma, et vahemaad säilitada; aga kui ma sammu aeglustasin, et temast maha jääda, tegi tema niisamuti, lapseliku kergusega. Tänava lõpus pööras ta aeglaselt ümber, et ma temast mööda ei pääseks. Ma ei jõudnud veel kõrvale põigata ja seisin äkki temaga silmitsi. Tüdruku silmad olid punased ja paistes. Taipasin kohe, et ta tahab minuga rääkida ega tea, kuidas alustada. Korraga muutus ta surnukahvatuks ja küsis: "Kas te oleksite nii hea ja ütleksite, mis kell on?" Vastasin, et mul ei ole kella, ja eemaldusin ruttu. Sestsaati polegi sina, varaküps ja rahutu kujutlusvõimega laps, tollel kitsal tänaval enam näinud salapärast noormeest, kes raskete sandaalidega vaevaliselt kolkis käänuliste ristteede sillutist. Selle leekiva komeedi ilmutus ei löö enam särama su pettunud vaatlejanäol, fanaatilise uudishimu nukra ainena; ning sageli, liigagi sageli, ehk isegi kogu aeg mõtled sa temale; siinse elu mured ja rõõmud ei paistnud talle korda minevat, ja ta lonkis huupi edasi, ilme jubedalt kooljalik, juuksed turris, kõnnak ebakindel, käed sõgedalt hulpimas eetri iroonilistes vetes, justnagu otsiks ta sealt lootuse verist saaki, mida ruumi üüratuis avarusis lakkamatult pillutab saatuse halastamatu lumetorm. Mina ei näe enam sind ja sina ei näe enam mind!... Aga mine tea? Võib-olla tüdruk hoopis teeskles. Võib-olla peitus ta naiivse välimuse taga kurikaval pettus, kaheksateistkümne eluaasta raskus ja patu võlu. On ju nähtud müüdavaid naisi Briti saartelt lõbusasti üle väina tulemas. Nad laotasid tiibu, tiirutades kuldsete parvedena Pariisi valguses; neid märgates ütlesite teie: "Need on ju alles lapsed; ainult kümne- või kaheteistaastased." Tegelikult olid nad kahekümnesed. Oh, kui nõnda oletada, siis olgu selle pimeda tänava käänakud neetud! Õudne! See, mis seal toimub, on õudne! Küllap lõi ema teda sellepärast, et ta ei teinud oma tööd nii osavalt kui vaja. Ehk oli ta ikkagi alles laps, ja sel juhul on ema veel enam süüdi. Seda oletust ei taha ma uskuda, see pole midagi enamat kui hüpotees, ning ma eelistan armastada romaanilikku kangelannat, enneaegu avanenud hinge... Ah! Vaata ette, väike tüdruk, et sa enam mulle silma ei puutuks, kui ma kunagi veel sellele kitsale tänavale satun. See võiks sulle kalliks maksma minna! Juba kerkivad veri ja viha mulle kuuma voona pähe. Kas ma tõesti olen nii lahke, et armastada endasarnaseid! Ei, ei! Otsustasin selle ära kohe kui ma sündisin! Nemad ju mind ei armasta! Enne hävigu ilmad ja libisegu graniit kormoranina üle tulvavete, kui et mina puudutan inimolendi räpast kätt. Tagane... tagane, käsi!.. Noor neiu, sa pole ingel ja muutud lõpuks samasuguseks nagu on teised naised. Ei, ei, ma anun sind; ära ilmu enam minu puhmas ja kipras kulmude ette. Mõnel hajameelsel hetkel võiksin võtta su käed ja väänata neid kui märga pesu, kust niriseb vett, või murda nad raksatades pooleks nagu kaks kuivanud oksa ja sundida sind siis väevõimuga neid ära sööma. Võiksin võtta su pea oma käte vahele, pilk õrn ja hell, ja suruda aplad sõrmed su süütu aju sagaraisse, et sealt naeratades ammutada kasulikku võiet ja pesta puhtaks oma silmad, mis elu igavesest unetusest kipitavad. Võiksin su silmalaud nõelaga kokku õmmelda, et jääksid ilma maailma vaatemängust ega leiaks enam koduteed; mina küll sinu teejuhiks ei hakka. Võiksin su neitsiliku keha raudse kämblaga üles tõsta, jalgadest kinni haarata ja linguna ringi keerutada, lõpuks aga koondaksin kogu oma jõu ja viskaksin su vastu seina. Kõik veretilgad pritsiksid inimrinnale, et teisi inimesi hirmutada ja tuua nende ette minu kurjuse näide! Nemad muudkui kisuksid ja kisuksid lihatükke; veretilk püsiks aga kustutamatult samas paigas, särades otsekui teemant. Ole rahulik, ma saadaksin pool tosinat teenijat su auväärse keha jäänuseid valvama, et päästa neid metsikute näljaste koerte käest. Keha ise on ilmselt müüri külge kleepunud nagu küps pirn, ega ole maha kukkunud; kuid koerad võivad päris kõrgele hüpata, kui neil silma peal ei hoita.
sisu