Jacques Roubaud

Prantsuse keelest Hasso Krull

VIHMA SAJAB


– Minu meelest sajab vihma, aga tegelikult vihma ei saja.
– Kas sa arvad, et vihma sajab, aga nõustud, et tegelikult ei saja?
– Jah.
Minu meelest sajab vihma, aga ma tean, et eksin.
– Kust sa seda tead?
– Asi pole üldse selles. Asi on selles: minu meelest sajab vihma,
aga ma eksin.
– Kes väidab, et sa eksid?
– Mina ise.
– Aga kui sa oma arust eksid, et vihma sajab,
kui sa ise tead, et sa eksid, et vihma sajab,
miks siis sinu meelest sajab vihma?
Vasta ausalt.
– Kas vihma sajab?
– Ei.
– No näed ju ise!
– Ma näen, et vihma ei saja. Aga ma ei saa aru, kuidas sina saad
öelda, et sinu meelest sajab vihma,
ja kuidas sa saad
samal ajal väita, et su arvamus on ekslik. Mina lihtsalt
ei usu seda.

– Ma arvan, et minu meelest sajab vihma, ja arvan teadvat, et vihma ei saja.
– Olgu pealegi.
– Kui ma arvan, et ma oma arust nii arvan, siis ma arvangi nii.
– Olgu pealegi.
– Mitte keegi ei arva et, ja samal ajal ka et ei.
– Et mida? Et mida ei?
– Mida tahes: näiteks seda, et vihma sajab.
– No olgu.
– Kui ma arvan, et ma ekslikult arvan, et vihma sajab,
teisisõnu, et vihma niikuinii sajab, isegi siis, kui ei saja,
võib sellest järeldada, et ma oma arust arvan, et vihma sajab,
ja ühtlasi ka järeldada, et tegelikult vihma ei saja,
ja sellest võibki järeldada, et ma ühtaegu arvan, et vihma sajab
ja et tegelikult vihma
ei sajagi. Aga kuna keegi pole kunagi samaaegselt arvanud, et vihma sajab
ja et vihma ei saja, siis on see võimatu, et ma arvaks,
et minu meelest vihma sajab,
teades ise suurepäraselt, et vihma ei saja.
– Tõepoolest.
– Ja ometi arvan ma nõnda.

– No mida sa õieti arvad?

Igatahes, vihma sajab.



MINEVIK


Naine ütles mehele: "Ilm on väga ilus."
Järelikult
ilm oli ilus.
Kui ilm on ilus, pole ta tingimata väga ilus.
Kui naine oleks öelnud: "Ilm on ilus,"
kas mees oleks võinud mõelda, et teatavas mõttes
ütles naine veel
nii:
"Ilm on küll ilus, aga mitte väga ilus"?
Ei.
"Ilm on ilus" poleks tähendanud kõhklemist.
Kuid ka siis, kui naine oleks öelnud
"ilm on ilus",
ei oleks ta kuulnud selles sõnu
(mees poleks kuulnud)
"ilm on ilus, ilm on isegi väga ilus".
"Ilm on ilus"
poleks tähendanud
toonitamist.
Ja ometi, kui naine oleks öelnud "ilm on ilus"
(mida ta ju ei öelnud)
ja lisanud "isegi väga ilus",
kas see oleks tähendanud, et naine mõtles,
et kui ta lihtsalt ütleb
"ilm on ilus", ei ole ta küllalt täpne,
ei rõhuta piisavalt seda,
kui ilus on ilm?
Arvatavasti.
Kuid kas naine oleks võinud ka öelda
"ilm on väga ilus, ilm on isegi väga ilus"?
Ei.
Miks?
Sest nii ei räägita. Kui naine oleks öelnud
"ilm on isegi väga ilus" pärast seda, kui ta ütles
"ilm on väga ilus",
oleks ta lausele "ilm on väga ilus"
lisanud abisõna "isegi". Aga kui keegi ütleb
"ilm on väga ilus", ei ütle ta kindlasti mitte,
et ilm on ilus, aga mitte väga ilus,
mille lisamine lausele "ilm on ilus"
oleks sama tõenäoline kui "ilm on isegi väga ilus",
ja järelikult "isegi" ei sobi
lausega
"ilm on väga ilus".

– Kas tõesti?

Kas ilm oli siis ilus?

– Ilm oli ilus.



VÄLGU AEG


Kui keegi väidab, et vale on väita, et välk on roosa
on see sama mis väita, et see pole tõsi
et välk on roosa
see tähendab väita
et välk ei ole roosa
ja seda ei saaks väita
lausega "välk on roosa" aga
saab ühe veidi keerukama fraasiga
välgu kohta.

Ja kui keegi omakorda väidab
et X-i meelest on välk roosa
tähendab see sama mis
"X-i meelest on
välk roosa"
või siis
"välk on roosa,
arvab X"
mis ju ka ei ole
ega meenutagi
lauset "välk on roosa"
aga on, ja ka meenutab ühte
veidi keerukamat fraasi
välgu
ja X-i kohta.

Ja ometi oli suvi, oli õhtu
ja välk oli sinine.



TÄNAV


sügavalt tänavapõhjast
tulevad
tulid
otsejoones
need pilved
nii otsejoones
et oli täiesti võimatu
täiesti võimatu et tänav
ei juhigi neid
täiesti võimatu

et hilisööni
tuleksid
oleksid tulnud
sellisel trajektooril
mis täpipealt sarnaneb tänava omaga
tõeliselt üksikud
pilved
(nii otsejooneline
trajektoor
et hakkab

hirm)



TÕDE


– Miski ei takista mul
mõelda ainult üht asja
nimelt et ma midagi
mõtlen.

– Miski tõepoolest
mitte miski
kui sa mõtled
et sa ei mõtle midagi
peale selle
siis sa mõtled
tõesti tõtt.

– Aga mina tahaksin
mõelda tõtt
siin ja praegu
mitte mõelda millelegi
sellest kõikuvast ilmast
sellest ekslikust ilmast
sellest pidetust reetlikust ilmast
mõelda
tõeliselt tõtt
puhast tõtt
ma tahaksin
mõelda ainuüksi
seda:
see mis ma mõtlen
on tõsi.

– Ja mis sa siis mõtleksid?

– Ainuüksi seda:
"See mis ma mõtlen
on tõsi."

– Sa ei saa

sa ei saa mõelda
et see mis sa seal mõtled
kui sa just seda mõtledki
on tõsi
sinu mõeldu tõesus
eeldab et see mis sa tõeliselt mõtled
ongi tõsi
aga kuna sa mõtled ainult üht asja
nimelt et sa mõtled midagi
mis on tõsi
oleneb su mõeldu tõesus
selle tõesusest
mida sa mõtled
ja selle üle sa ei saa
iialgi otsustada.

– Mida ma siis tegema pean?

– Mõtlema
et tõsi
on miski muu
miski maailmast
mis ei oleks
see mõte.

– Millele sina mõtled?

– Tahaksin mõelda
et selles toas
keegi on
aga ma ei tea
kas see on tõsi.



OLUKORD


sellises olukorras
poleks ma saanud mõelda
ei ekslikult
ega õigesti

sellises olukorras
poleks ma saanud mõelda
et eksin
et miski mida olin sellises olukorras
mõelnud
oli ekslik
mõtlemata ühtlasi
et sellises olukorras
miski muu mida oleksin mõelnud
olnuks ekslik

ja ma polekski saanud sellises olukorras
karta
olgu põhjendatult või mitte
sest see mida ma sellises olukorras
kartsin
polnudki midagi mida oleks
mõtet karta

ma poleks saanud karta seda mis mind hirmutas
kui mul poleks sellises olukorras
tekkinud hirmu
hoopis teistsugust hirmu, teistsugust mõttetut
kartust.

oleksin väga tahtnud
et mul oleks ainult üks mõte ja ainult üks hirm
ja et ükski olukord ega nende võimaluste juhuslik kaotus ei säästaks mind sellest
mille tõttu ma nad alatiseks kaotaksin

hirm
hirm
hirm



RAAMAT


– Näed sa, siin ongi raamat
Ta on valmis.
Löö ta lahti, loe
siit.

– "Kallis, mu väga kallis X,
kõik, mis on selles raamatus tõsi, võlgnen ma sulle,
aga kõik vead, neid on muidugi omajagu, tekkisid mu oma hooletuse tõttu."

Kallis Y, kas sa seda tõesti usud? Kas sa tõesti usud, et su raamatus
on vähemalt üks viga?
Ja et mulle võlgned sa kõik, mis seal tõtt leidub?
– Kahtlemata, kallis, mu kallis X
eks sa ju oled mu inspi, inspiratsioon, inspireerija, anne, tõe annetaja?

– Sul on õigus, siin on vähemalt üks viga.
– Milline viga?
– Üks viga. Sinu raamatus on vähemalt üks viga.
– Kuidas nii?
– Võib-olla see, mis sa mulle just lugeda andsid, on vale, see ongi viga,
ja sellisel juhul on su raamatus vähemalt üks viga.
Või siis on see, mida äsja lugesin, tõsi, ja sel juhul on sinu raamatus
vähemalt üks viga,
kuskil mujal.

Oletagem siis praegu, et see viga on raamatus kuskil mujal.
Kui sa väidad oma raamatus üht
ja väidad oma raamatus teist,
kui sa väidad oma raamatus midagi veel
kui sa väidad oma raamatus veel midagi veel,
ja nii edasi,
eeldades, et sinu raamatus on vähemalt üks viga,
peab järeldama, et üks või teine või midagi veel või veel midagi veel või veel midagi muud
on vale
ja kuna sa väidad oma raamatus üht ja teist ja midagi veel ja veel midagi veel,
siis on sinu raamat tervikuna võttes
vasturääkivate väidete põiming, ta on
loogiliselt võimatu.
– Aga...
– Ja kui kõik, mis sa oma raamatus väidad,
kaasa arvatud see, mis sa mulle alguses kirjutasid,
on kirja pandud siiralt, sest sa ise seda usud,
siis on vastuoluline niihästi kogu sinu jutt
kui ka see, et sa ise seda kõike usud.
Aga sellisel juhul ma eelistan
ennast sinu raamatusse mitte segada.

– Ometi väitsin ma oma raamatus vähemalt midagi, mis on tõsi.
Sest ma võin rangelt tõestada,
kasutades ainult lausearvutust ja kvantifikatsiooniteooriat
(klassikalist),
et kui mina, Y, oma raamatus väidan,
et miski, mida ma oma raamatus väitsin
on vale,
siis on miski, mida ma oma raamatus väitsin,
tõsi.
Kallis X, omavahel öeldes, kui me tõesti oletaksime,
et see väide,
et minu raamatus on vähemalt üks viga,
on vale,
siis see ju olekski vale,
vähemalt see ju olekski mu raamatus
vale,
katse esitada võltsitud väidet,
et miski minu raamatus on vale,
tühistab end ise,
ta ei saa olla midagi muud
kui tõsi.
Ja see tõde on vaieldamatu,
kustumatu, ümberlükkamatu,
see ongi see tõde, mille ma sulle võlgnen ja mida ma sulle pakun, mu
kallis X.

– Võib-olla küll. Aga oletame,
et sa olid liiga tagasihoidlik.
Oletame
(see raamatu on ju ometi su elutöö,
sa kulutasid sellele kõvasti aega,
sa lähtusid algprintsiipidest,
sa tuletasid olemise ja olematuse ja maailma,
ja armastuse, mis paneb liikuma taevatähed,
ja aja ja mälu ja arvud ja mõtlemise
ja veel terve hulga asju),
oletame siis,
et kõik, mis sa oma raamatus väitsid,
isegi minule pühendatud sõnad,
on tõsi,
sellisel juhul, kuna väitsid mulle, et selles, mis sa raamatus väidad, on midagi valet,
ja kuna see väide,
mis on loogilise arvutusega rangelt tõestatav,
võibki olla üksnes tõsi,
siis on ta vale.

Kallis Y, ma seletan seda
veel teistmoodi.
Raamatus ei saa väita,
et miski, mida sa selles raamatus väidad,
on vale,
vähemalt mitte siis, kui selles raamatus väidetakse veel midagi
peale selle väite,
veel midagi, mis on vale.
Muidugi, kui raamatus ei väideta midagi
peale tõe
või kui seal üldse midagi ei väideta,
võib kes tahes sinna kirjutada või lasta teistel kirjutada
sõnad
"selles raamatus väidetakse midagi,
mis on vale".
Aga siis ei saa selles raamatus enam väita,
ilma enesele vastu rääkimata,
et selles raamatus väidetakse midagi, mis on
vale.
Mina, sina või tema võiks seda küll öelda kuskil mujal,
mõnes intervjuus või
telesaates,
ja siis oleks see vale,
aga nii ei saa väita
raamatus.

– Aga mis siis, kui ma kõik selle,
kõik selle, mis me praegu rääkisime,
raamatusse
kirja panen?




sisu