Inglise keelest Carolina Pihelgas
KODUSÕDA
Olen lõhenenud kaheks,
aga ma alistan iseenda.
Kaevan uhkuse välja.
Võtan käärid
ja lõikan kerjuse lahti.
Võtan sõrgkangi
ja kangutan endast üles
katkised jumalatükid.
Panen Ta malemängija
kannatlikkusega taas kokku
justnagu pusle.
Kui palju tükke on?
Tundub, et tuhandeid,
Jumal on uhkesti riides nagu lits
rohevetikalimas.
Jumal on uhkesti riides nagu vana mees,
tuigub oma kingadest välja.
Jumal on uhkesti riides nagu laps,
täiesti paljas,
isegi ilma nahata,
pehme nagu avokaado, kui seda koorida.
Ja teised, teised, teised.
Aga mina alistan nad kõik
ja ehitan üles terve Jumala rahva
enda sees – ainult et ühinenud,
ehitan uue hinge,
riietan ta nahka
ja panen siis särgi selga
ja laulan hümni,
laulu iseendast.
MENSTRUATSIOON NELJAKÜMNESELT
Mõtlesin pojast.
Üsk ei ole uur
ega kellakaja,
aga tema elu üheteistkümnendal kuul
tunnen novembrit oma kehas
ja kalendris.
Kahe päeva pärast on mu sünnipäev
ja maa on saagikoristuse lõpetanud, nagu alati.
Seekord jahin surma,
sel ööl, mil kaldun ta poole
sel ööl, mida ootan.
Hea küll –
eks räägi sellest!
Ta oli üsas kõik see aeg.
Mõtlesin pojast…
Sina! Tulemata jäänu,
seemendamata, vallandamata,
sina, genitaalidega, mida kartsin.
Kas annan sulle oma või tema silmad?
Kas sa oleksid David või Susan?
(Need kaks nime valisin välja ja neid panin tähele).
Kas sa võiksid olla mees nagu su isadki –
jalamusklid Michelangelolt,
käed Jugoslaaviast,
natuke talumees, kindlameelne slaavlane,
natuke ellujääja, elust pakatav –
ja kas see kõik oleks võimalik
ikka Susani silmadega?
Kõik see ilma sinuta –
kaks päeva verega möödunud.
Mina ise suren ristimata,
kolmanda tütrega ei viitsitud vaeva näha.
Ma suren oma nimepäeval.
Mis mu nimepäeval viga on?
See on lihtsalt päikeseingel.
Naine,
kes koob sinu võrgu üle võrku,
peent ja sassis mürki.
Skorpion,
kuri ämblik –
sure!
Minu surm randmetest,
kaks nimesilti,
veri nagu lilleside ümber käe õitsemas,
üks vasemal, teine paremal –
See on soe tuba,
vere koht.
Jäta uks paokile!
Kaks päeva sinu surma jaoks
ja kaks päeva minu omani.
Armastus! See verev haigus –
aastast aastasse, David, sa ajaksid mu pööraseks!
David! Susan! David! David!
täis ja sassis, sisisemas ööpimedusse,
iial vananemata,
ootan sind ikka verandal…
aastast aastasse,
mu porgand, mu kapsas,
sa oleksid olnud minu, enne teisi naisi,
oleksin hüüdnud su nime,
nimetanud sind enda omaks.
KUI MEES TULEB NAISE SISSE
Kui mees
tuleb naise sisse,
nagu lainemurd hammustab kallast,
ikka ja jälle,
ja naine avab naudingust suu
ja tema hambad helgivad
nagu tähestik,
ilmub Logos, lüpstes taevatähte
ja mees
naise sees
sõlmib sõlme
et nad enam
kunagi lahus ei oleks
ja naine
ronib lille sisse
ja neelab alla varre
ja Logos ilmub
ja päästab valla nende jõed.
See mees,
see naine
oma kahekordse näljaga,
püüdsid pääseda
läbi Jumala kardina
ja korraks see õnnestuski,
kuigi Jumal
perversselt
sõlme lahti seob.
UNENÄGU RINDADEST
Ema,
kummaline jumalannanägu
minu piimakodu kohal,
see õrn pelgupaik,
ma sõin su ära.
Minu nälg neelas
su alla nagu toidu.
See, mis sa andsid,
on mul unenäos meeles:
sünnimärkidega käed mähivad mu sisse,
naer kusagil mu villase mütsi kohal,
vere sõrmed seovad mu kingapaelu,
rinnad ripuvad nagu kaks kurikat
ja sööstavad siis mu poole,
suruvad mu maha.
Rinnad, mida südaööl tundsin,
pekslevad nüüd minu sees nagu meri.
Ema, ma pistsin mesilasi suhu,
et enam mitte süüa,
aga sinul polnud sellest kasu.
Lõpuks lõigati su rinnad maha
ja piim voolas neist välja
kirurgi käte vahele
ja ta embas neid.
Ma võtsin need temalt ära
ja istutasin maha.
Panin sulle tabaluku
ette, Ema, armas surnud inimene,
nii et sinu suured kellad,
need armsad valged ponid
saaksid aina kapata ja kapata,
ükskõik kus sa oled.
TOIT
Tahan emapiima,
seda head haput suppi.
Tahan rindu, mis laulavad nagu baklažaanid,
ja nende kohale suudlevat suud.
Tahan nibusid nagu häbelikke maasikaid,
sest ma pean taevast imema.
Hammustama pean ma ka
nagu porgandijuurikat.
Mul on vaja kiigutavaid käsi ja
kahte puhast merekarpi, mis laulavad ookean.
Veel on mul vaja umbrohtu süüa,
sest see on minu hinge spinat.
Olen näljane, aga sina annad mulle
sõnaraamatu dešifreerida.
Olen imik, üleni mässitud oma punasesse ulgu
aga sina valad mulle soola suhu.
Sinu nibud on kokku õmmeldud nagu haavad
ja kuigi ma imen,
imen õhku
ja isegi suur paks suhkur läheb minema.
Ütle mulle! Ütle mulle! Miks nii?
Mul on süüa vaja,
aga sina jalutad ajalehte lugedes minema.
NÕIA ELU
Kui ma laps olin,
elas meie lähedal üks vana naine,
keda me kutsusime Nõiaks.
Ta vahtis terve päev teise korruse aknast välja
kortsuliste kardinate tagant,
tegi mõnikord akna lahti
ja karjus: Kaduge mu silmist!
Tema juuksed olid nagu vetikad
ja hääl nagu kivirüngas.
Mõnikord ma mõtlen ta peale
ja juurdlen, kas olen ise muutumas temaks.
Mu kinganinad on ülespoole nagu klounil.
Mu juuksekarvad tõmbuvad seda kirjutades
ükshaaval krussi nagu varbaküüned.
Roogin lapsed välja,
kulbitäite kaupa.
Ainult minu raamatud võiavad mind
ja mõned sõbrad,
kes ulatuvad mu veenideni.
Võib-olla saab minust erak,
kes teeb ukse lahti ainult
mõne erilise looma ees?
Võib-olla on mu kolju liiga rahvast täis
ja pole ühtki avaust, kust
saaks talle suppi sööta?
Võib-olla olen oma avaused ummistanud,
et jumalaid kinni hoida.
Kuigi mu süda
on võist kassipoeg,
puhun ta võib-olla täis nagu tsepeliini.
Jah. See on nõia elu,
ürgne ülesronimine,
unenägu unenäos,
kuni istun siin,
käes korvitäis tuld.
ALASTISUPLUS
Capri edelapoolsel küljel
leidsime üksiku väikese groti,
kus polnud ühtegi inimest ja me
läksime sinna üleni sisse
ja meie kehadest kadus
kogu üksindus.
Kõik kalad meie sees
põgenesid hetkeks.
Päris kaladel polnud sest midagi.
Nende isiklikku elu me ei seganud.
Hõljusime vaikselt nende all
ja peal, tekitasime
õhumulle, väikseid valgeid
õhupalle, mis liuglesid üles
päikesepaistesse paadi kõrval,
kus magas itaalia paadimees,
näo peal müts.
Nii selge vesi, et seal
võiks raamatut lugeda.
Nii kandev vesi, et seal
võiks küünarnukkidel hulpida.
Leban siin nagu diivanil.
Leban siin nagu
Matisse'i punane odalisk.
Vesi oli mu kummaline lill.
Naist peab kujutama
ilma tooga või sallita
diivanil, mis on sügav kui haud.
Selle groti seinad
olid igat värvi sinised ja
sa ütlesid: "Vaata! Sinu silmad
on meresinised. Vaata! Sinu silmad
on taevasinised." Ja mu silmad
sulgusid justkui oleks neil järsku
häbi hakanud.
sisu