Inglise keelest Hasso Krull
SEADUSE MITTETUNDMINE EI VABASTA VASTUTUSEST
Meid hoiatati, et seal on ämblikud, ja vahel näljahäda.
Sõitsime paremasse linnajakku, naabritele külla. Kedagi polnud kodus.
Pesitsesime linnavalitsuse rajatud hoovides
ja meenutasime muid paiku, hoopis teistsuguseid –
aga kas nad ikka olid? Eks me ju teadnud seda varemgi?
Magasime viinamägedel, kus mesilaste hümn üksluisuse matab,
jumala rahus, osaledes suures jooksus.
Minu juurde tuli see mees.
Kõik oli nii nagu ikka,
kui välja arvata oleviku raskus,
see rutjus auklikuks meie lepingu taevaga.
Tegelikult polnudki põhjust rõõmustada
ega ringigi pöörata.
Eksisime ära, seistes lihtsalt paigal,
kuulates liini undamist pea kohal.
Nutsime taga seda meritokraatiat, mis pulbitses nii võimsalt
ja ikka toidu lauale ja piima klaasi tõi.
Lahmivas agulistiilis
läksime tagasi algupärase kaljukristalli juurde, milleks ta muutunud oli,
kõik meie mured ja hirmud.
Tasakesi tulime alla
kõige alumisele astmele. Seal võib leinata ja hinge tõmmata,
loputada oma vara kõledas kevades.
Ainult ettevaatust, seal käivad hundid ja karud
ja üks vari just siis, kui ootad juba koitu.
UUS JA KÕRGEM
Olid mulle kallim kui elu. Elasin enese teadmata
sinu kaudu, teadmatagi, et ma üldse elan.
Kuulsin, et olid mind otsinud. Tulin sinu juurde
koju, trepist üles. Seal polnud kedagi.
Keegi ei mõistnud mind. See oli nii legaalne, et
ajas tooli ümber. Ikka kutsuti meid kokku,
tähistama, päris mitu korda, ja seal, kus
me olime, ei olnud enam midagi, mitte
midagi, mis üldse kuskil on. Läksime poolviltu mööda,
jätmata pikemat pilkugi. Kui päike omadega pominal valmis sai,
optimistlikul moel, oli aeg asi sinnapaika jätta.
Kepsakalt sisenedes ja väljudes kusagilt, õhetades häbelikult,
sest mantlil on tripp, seal akna juures, kust
väljaspoolsus minema hiilis, "seal ja praegu" heitsingi kõrvale.
Käes oli aeg uuesti vääratada,
küll pilt kukub taskusse, kui aeg aknale ilmub.
Palju polnud sellest järele jäänud.
Hakkasin naerma ja katsin su silmad
häbelikult kätega. Kas näed nüüd?
Näen küll, ma olen lihtsalt kuskohas, kuskil,
kust tõuseb õhku see õitsev vool sinu akna all.
Mine minema, ütlesid sa. Mine mu aknalt ära.
Olen su aknasse pooleldi armund, ma ei saa teda
mõttetuks muuta, ütlesin ma.
HUVITAVAID INIMESI NEWFOUNDLANDIS
Newfoundland on, või oli huvitavaid inimesi täis.
Näiteks Larry, kes paari sendi eest tänavanurgal
lolli mängida võis. Siis see venelane, kes nimetas ennast
Suurvürstiks, räägiti, et ta olevatki kuskilt mingi vürst,
ja see naine, kes alatasa temaga kaasa vantsis.
Ja doktor Hanks, arstionu, tõepoolest hea kirurg,
kui ta just maani täis ei olnud, enamasti muidugi oli.
Poolpurjus päi võis ta teha korraliku peaajuoperatsiooni.
Ja see pime mees, kes ei öelnud kunagi sõnagi,
aga tekitas musikaalsel saelehel tontlikke helisid.
Siis veel Walsh'i juures, fantastiline toidupood.
See oli tõeline pidupäev, kui ema või isa
meid sinna viisid, koperdades üle kiilasjää
ja hangede, tasuks mõni haruldane viigimari.
Teesorte oli kõikidest maadest, mis üldse olemas on,
väikesi kõvu šoti küpsiseid, haruldasi portveine
ja madeirasid onudele-tädidele, kes tantsusammul saabusid.
Suveõhtute igavikuvalguses oli puhas rõõm
seal lihtsalt viibida ja mõtelda. Tegime pikki väljasõite
maale, aga ikka tuli ette mõni soo või raba.
Siis oligi aeg koju tagasi minna, kõik olid sellega rahul,
igaüks oli juba taibanud, et väike uinak kulub marjaks ära.
Lühidalt, Newfoundlandis oli huvitavate inimeste protsent
kõige kõrgem maailmas, aga kuna rahvaarv oli seal väike,
polnud huvitavaid inimesi siiski kuigi palju. Aga see pole tähtis,
kõik ju armastasid üksteist, kõigil oli huvitav
õngitseda teistelt ideid ja kuivatada puust paadisillal võrke.
Iga kord oli meid natuke rohkem. Ja keegi ei saa eitada,
et Newfoundland asub täiuslikult kaunis maailmanurgas
ja põrkab vastu tugevaid piire, seda ma ütlen.
Muidugi võib siin ette tulla ktooniliste vägede kummardamist,
aga tõendeid on vähe. Eks see meeldinud meilegi,
olime ju osa kõigest, mis seal sündis, heast ja kurjast
ja vahepealsetest varjunditest, rõõmuga valmis hääletama
või õigekirjas võistlema. Kõik see oli üleliia ilus,
aga on nüüd vähemalt möödas. Kuulsin, et sellest tuleb
etendus. Varsti ta jõuab teiegi teatritesse.
KATKISED TULBID
A käib B tänavatel, hullumeelselt
igatsedes C puudutust, aga tundes salamisi
kergendust, et seda pole. Tamerlane'is
ja Ida-Tamerlane'is ta seisatab ja peab aru:
koopaelanikku pole ammu näha olnud,
kooliplikad sädistavad ja lihavõttejänes
kihutab mööda tänavat, täies purjes
ja tugevas pärituules. Kas iial varem
on miskit nii mõnusat hulpind üle helendava
noorkuulahe? Siin me siis istumegi maha
ja pagan võtaks, räägime oma reisist,
kuni taevas jälle on hall ja külm.
Teise jutustus tõrjub välja kihavad
börsitsitaadid: kõik head asjad kipuvad
kestma liiga kaua, nii ka elu, ja kui me
vaevatud näoga tummalt naeratame, teeb ta
väikse pausi. Vihmad uhuvad vikerkaart
ja öö on tühja silindri moodi –
ava meile suunatud, litsub ta visalt
ligemale sel teel, kust tahame minna.
LÄTLANE
Küll ma Johni juba tunnen, muidugi võis juhtuda.
Aga ikkagi, võib-olla sina tunned teda –
toidupuru närtsinud näol,
ilus üheks päevaks, hämmastav
figuur.
Mina ei saa kunagi teada, miks see mind üldse
vaevab. Minu koht on siin all, teie juures,
paganad ja päikesekummardajad, teie poole me ju
pöördume, kui kõik muu on otsas, ja tõtt öelda
tavaliselt ongi. Vihmatäpilistel tänavatel
puhkeb siis naeratusi, ilmuvad ruudulised
plastikmütsid ja lilled. Pange lihtsalt
cow keset sõna macabre.
Ja me põimime ühte tänase
õppetunni, minu käes on lõngakera,
sina oma tikkimisraamiga.
Leevendus ülbitseb. Ta ässitab
inimese tondi vastu, naabri naabri kallale
ja kukub, kui karvad lendavad.
Kes võis teada, kas saatkonnal pileteid oli
või kas nad neid üldse müüsidki?
Kell oli saanud juba pool kümme:
liiga hilja, et pihustada külmutatud õhku,
liiga vara jäähoki punktiseisu jaoks.
Aga kui imbun selle noodilehe sisse
nagu viiulimängija Mozartisse, lähevad
tõeks kõik õmblused, armsad tõmblused.
Kõik kokku me oleme armumine.
Jätamegi selle siis nii.
INGLID (SINA
ju tead, kes sa oled), tulge tagasi,
kui olete veidi vanemaks saanud, kui õues käimine
uudishimu enam üles ei küta.
Ärge minust valesti aru saage. Mulle meeldivad ekstantselt
teie türkiissinised, lehvivad labakud. Pean oma juttu
natuke lihvima, olen ju veetnud elu
vanu Steffi Duna filme vaadates, tagajärgede eest
on mind alati hoiatatud. Tundub, et peaksin minema hakkama;
üksainus esseeküsimus veel, see võib puudutada kõike,
mis sulle meeldib. Ometi kõhklen, nagu äraeksinud
spermatosoid, kes mitte midagi küsida ei julge –
lüüakse veel mättasse. Kui kord juba teel olla,
pole muide niikuinii tähtis, kas sa tead või ei.
Talvine ringkäik saab omakorda otsa
enam-vähem kevadeni, aga tõenäoliselt igaveseks.
Kõikjal on kõdu ja korruptsiooni märke,
isegi trenditeadlikud jäljendavad neid.
Pean oma juukseid suhkurdama. Aga mu koduabiline?
Ütlesid, et sul on veel keegi kaasas.
Kiiret pole kellelgi.
Päev on korraga krookusmahe.
RETRO
Tõesti jumala lahe,
kui kuuvalgus küngaste kohal on mahe
ja sa oled üle saanud
ühest nipsakast pujäänist – ainus inimene, keda üldse armastasid.
Nauditakse jalutuskäike pargis.
Läksin Jeruusalemma,
otse hotellituppa.
Polnud vaja tuntud nime ega midagi.
Läksin Bellevue haiglasse,
sain maigu suhu.
Ütlesin juba, tõesti jumala lahe.
Jumala lahe on veel painutada esemeid,
mis alati pöörduvad tagasi ettenähtud vakku –
kas alati jääbki nii? Või saavad ka autoosad
ükspäev päikest võtta?
Nüüd pean logelema.
Printsess Ida kavatseb meid üle töötada, neli tundi nädalas,
kuni tupplehed tõmbuvad lauvärvi lillaks.
Siis tuleb universaali-piknik –
missugust burgerit te soovite?
Kas lonksukese teega?
Nägin, kuidas ta nuttis mingite loomade pärast.
See ei tähenda veel, et midagi ei juhtuks
või kõik läheks lihtsalt üle, või hoopis hullemaks.
Mis on see, millest hullemat juhtuda ei saagi?
Kesköine mets kisub su kaasa, tuhanded virsikuhektarid. Ütlesin talle, et mina tema asemel seda ei teeks. Rohutirtsude loba ei peata miski, kuni nad ööseks välja lülitatakse. Ta nihkub su hoiukapile ligemale. Miks ma selle lahti jätsin? Olen unustanud numbrite kombinatsiooni. Aga mulle tundub, et hoiukapp teda ei huvitagi, võib-olla ainult mu king – see on tema jaoks täiesti tundmatu asi. Ta tajus õhus pinget ja katkestas vaikuse, visates kildu mingi ilma kohta kuskil, või võib-olla – võib-olla tegi mõne märkuse aja teemal, kuidas see igasugu kanaleid pidi võimsalt voogab, ikka iseendaga ühenduses, kuni selle päevani – kavatsen büroosse tagasi sõita, miilide seltskonnas, ja natuke mullust laskemoona üles korjata. Siis lähen tõepoolest maale, puhkeb ta naerma.
TÄHENDUSRIKAS ARMASTUS
Milline uudis oli halb,
selgus alles liiga hilja
ja midagi head polnud sellega peale hakata.
Ühtki pakilist unenägu mulle ei pakutud,
polnud vaja tuntud nime ega midagi.
Kõige eesti kanti hoolt.
Minu meele keskmise suurusega linnas
ehitavad uruhiired kolosse.
Kohe siinsamas ongi sinine tuba.
Tundlaid ta välja ei sirutanud.
Tema jaoks oli päev täiesti terviklik.
Mõnikord ei tule ta päev otsa oma toast välja
ja need ongi parimad päevad,
igatahes.
Kui nõlvakust alla minna, oli seal süngeid aedu
ja sipelgapesi, mis sobisid siia nagu valatud.
Vorstid olid pooltoored,
vein liiga külm, leib lödi.
Kes käskis kampsunid kaasa võtta?
Siin pole kliima sugugi usaldusväärne.
Atlandi ookean roomas aegamisi vasemale
ja kinnitas nõelaga sõnumi magavate neidude lahtistesse kuldsetesse juustesse,
ettenägelik kavalus,
järgmine kord märatseb tänavatel tuli ja vesi,
värav on kinni – pole ühtki külastajat
ega südame silmanähtavat tuksumist.
Sain muinasjuturaamatust lahti,
pantisin oma vana auto, ostsin lõbustusparki pileti, õuduste majja,
kell kuus olin jälle siin tagasi,
mõtisklemas "võimalike kõrvalnähtude" üle.
Mingit kahju armastamine tollal ei teinud,
ega ka suuremat head. Aga armastus tähendas teenijate
või ülemuste armastamist. Otseteed sellest välja ei saa.
Lehed ukse juures on kaotuste visandid.
Kakskümmend aastat aega seda parandada.
Astrid õitsevad nii või naa.
MU ELU AJALUGU
Elasid kord kaks venda.
Alles jäi ainult üks: mina.
Enne kui õppisin autotki juhtima, olin juba suureks
kasvanud. Haisev täiskasvanu: mina ise.
Tahtsin, et mul oleks mingeid huvisid,
mis kellelegi huvi pakuksid. Seebita.
Varajased aastad tundusid nii mõnusad, ma
hakkasin nutma. Vananesin järjest
ägedamalt ja meel läks aina lahkemaks
mu oma mõtete vastu,
minu meelest polnud need halvemad kui teistel.
Siis tuli üks suur kiskjalik pilv,
jäi silmapiirile seisma ja jõi selle
ära, see kestis kuid või aastaid.
sisu