ROBINSON JEFFERS (1887–1962) oli ameerika luuletaja, kes jäi pärast 1913. aastal sinna kolimist Kalifornia keskrannikule elu lõpuni truuks, eriti Carmeli külale, mis on sageli tema võrdlemisi kohaspetsiifilise luule inspiratsiooniks (nii palju, et kanti on hakatud kutsuma nimega Jeffers Country). Tänapäeval hinnatakse teda eriti nn roheliste seas, kellele on Jeffersi omanäoline ja skeptiline loodusluule tundunud prohvetlikuna. Kuid kindlasti ei ole Jeffers ainult "ökoloogiline" luuletaja. Tema üheks peamiseks veendumuseks ja filosofeemiks sai inhumanism (mitte-inimlikkus, Jeffersi enda loodud poolneologism), mis nahutab inimese enesekesksust ja suunab tähelepanu inimesevälisele (loodus)asjade ilule.

Peale selle oli Jeffers üks vähestest, kes 1920ndatel tõi ameerika luules jõulisemalt esile eepilised vormid. Tema kuulsamate narratiivsete poeemide hulgas on näiteks Tamar ja Roan Stallion. Nendes on näha antiiktragöödiate ja anglo-saksi luule mõjutusi nii temaatikas kui meetrikas, kuigi tegevus toimub enamasti Jeffersi kaasajas, -kohas ja kohalike inimestega. See tõi talle ka kuulsuse. Pärast kolmandat luulekogu Tamar and Other Poems 1924. aastal lendas Jeffers ameerika kirjandusmaailma tähistaevasse, ta on üks vähestest luuletajatest, kes on jõudnud ajakirja Time esikaanele. Teda võrreldi toona tähtsuselt Elioti ja Poundiga, kuigi Jeffers neist – ja ülejäänud suurtest modernistidest – end selgelt eristas. Enda sõnul pidas ta keerutamisest olulisemaks selgust. Tema luule pidi olema nagu kalju, rütm pidi olema nagu merelainetel, read pidid puudutama inimest ka kahe tuhande aasta pärast – selline utoopiline soov võib seletada, miks Jeffers nii sageli viitab nn looduskonstantidele, pidevalt korduvad sõnad nagu kalju, kivi, ookean, päike jne.

Kuid 1930ndatel, enne Teist maailmasõda, väljendus tema luules küllaltki otsesõnu isolatsionalism (poliitiline vaade, et USA ei tohi teiste riikide asjadesse sekkuda) ja see viis ta põlu alla, kriitikud ütlesid temast patriootilises meeleolus demonstratiivselt lahti. Jeffers sõimas neid kriitikuid pärast imperialistideks – see vaid lisas õli tulle. Isegi aastal 1948 avaldas kirjastus luulekogu The Double Axe and Other Poems tagakaanel märkuse, et Jeffers ei väljenda kirjastuse poliitilisi veendumusi. Seetõttu elas ta ise kuni elu lõpuni suhtelises isolatsioonis ja meistrist kivitahuja õpetuste järgi oma kätega üles ehitatud majas Tor House (mille juurde kuulub Hawk Tower, suurtest kividest ehitatud sünge olemisega keskajanäoline torn). Sellest hoolimata oli ta teatud ringkondades väga hinnatud ja tema raamatuid trükiti päris jõudsasti. Mõned tema raamatud, koondkogud on tänini trükis. Pärast surma sai Jeffers taas populaarseks, kindlasti on selles oma osa nii Vietnami sõjal (isolatsionalism sai aktuaalseks) kui keskkonnakaitse teemadel, mis sel ajal jõuliselt pead tõstsid.

Eesti lugejale on Robinson Jeffers üsna võõras. Teadaolevalt on teda tõlkinud ühe luuletuse ulatuses vaid Märt Väljataga (Vikerkaar 6/2010, lk 1, luuletus "Sära, hukkuv vabariik!").


Tõnis Vilu




Robinson Jeffers Association (annab välja ka luuletajale pühendatud ajakirja ja korraldab konverentse)
http://www.robinsonjeffersassociation.org/

Tor House kodumuuseum
http://www.torhouse.org/



sisu